Võru linnavolikogu praegusel koosseisul on oma 18kuuse tegevusperioodi jooksul tulnud juba kolmel korral valida linnapea, mis teeb ühe linnavalitsuse keskmiseks elueaks praegu umbes üheksa kuud. Nii rutakaid valitsuse vahetusi ei nähta isegi poliitiliselt ebastabiilsuselt kurikuulsas Itaalias.
Kuue volikogu koosseisu puhul on pooltel juhtudel olnud ametis kaks linnavalitsust. Üksnes 1993. aasta volikogu oli sunnitud valima linnapea kolmel korral, kuid siis oli ühel juhul põhjuseks Jaak Oti hukkumine parvlaeval Estonia.
Ainus Võru linnapea, kes suutis püsida ametis kogu valimistevahelise perioodi, oli Tõnu Jõgi, kes tõusis abilinnapea kohalt linnapeaks 1999. aasta aprillis. Sama aasta sügisel toimunud valimiste järel sai ta volikogult mandaadi jätkamiseks ning püsis postil kuni 2002. aasta valimisteni.
Kokku on enne Jüri Kaveri praegust linnavalitsust olnud Võrul alates 1993. aastast kümme linnapead ja 11 linnavalitsust (Jõgi oli ametis kaks korda), mis teeb ühe linnapea võimuloleku keskmiseks perioodiks 21,6 kuud.
Võimuvahetus on pidevalt õhus
Samal ajal näeme, kuidas maal püsivad ühed ja samad inimesed vallavanema ametis hoopis kauem – mõnel pool mõõdetakse nende katkematut tööperioodi koguni kümnendites. Miks pole linnas suudetud sellist stabiilsust saavutada?
Kahtlemata on üks põhjustest linnas valitsev suurem konkurents. Linnapea kohale leidub alati tõsiseltvõetavaid ja võimujanuseid kandidaate. Ka käib volikogu saadikurühmade liiderpersoonide vahel peaaegu pidev nii-öelda üksteise kompamine. Vesi on seda sogasem, mida rohkem on volikogus esindatud nimekirju, mille vahel kombineerides saab uusi võimuliite kokku seada.
Maal on asjad selles osas selgemad, sest üldjuhul on volikogus vähem nimekirju ja seega ka mänguruumi napimalt.
Tõnu Jõgi Võru mõistes kohatult pikk, 42 kuud kestnud ametiaeg sai võimalikuks paradoksaalsel kombel just põhjusel, et 1999. aasta valimised lõppesid Võrus veenva võitjata. Linnavalitsuse oleks kokku suutnud panna nii esimeseks kui ka teiseks tulnud valimisliit. Sellises olukorras osutus toona parteitu Jõgi kandidatuur selleks tasakaalupunktiks, mis hoidis ära kolm aastat vältava võimuvõitluse ning tõi linna valitsemisse enneolematu ja seni pärastnägematu rahu. Pealegi esindas Tõnu Jõgi mõtteviisi, mille kohaselt peaks linnapea olema pigem linna „direktor”, kes täidab volikogu otsuseid, mitte olema ise poliitiline figuur. Selle tulemusena hakatigi tagantjärele nimetama Tõnu Jõgit linnapeaks Andres Kõivu linnavalitsuses, sest kui meeril poliitilised ambitsioonid praktiliselt puudusid, olid need abilinnapeal kahtlemata olemas.
Partei määrab üha rohkem
Eestis on kombeks, et linnade ja suuremate valdade juhid on poliitikud, kellel on väga selge parteiline taust.
Omavalitsuste täidesaatva võimu üha suurenev parteistumine ei pruugi omavalitsustele mõjuda kõige paremini, sest nõnda tuuakse omavalitsusjuhtideks inimesed, kes soovivad seda kohta kasutada üksnes hüppelauana suurde poliitikasse või maandumisplatsina suurest poliitikast. Järjest vähemaks jääb sellisel juhul omavalitsuste juhtkonnas inimesi, kes ka tegelikult sooviksid seal töötada, kellele töö omavalitsuses oleks väljakutse, mitte vaheetapp, mis tuleb läbida. Fakt, et Ülo Tuliku linnavalitsuse viiest liikmest neli kandideeris tänavu Riigikokku kindla lootusega parlamenti pääseda, räägib mõndagi sellest, kui motiveeritud olid/on need inimesed linnavalitsuses töötama.
Paratamatult ei ole töö keskmise suurusega Eesti linna valitsuses edasipüüdlikule poliitikule tema tegevuse lagi. Andekad poliitikud peavadki edasi liikuma, ent valijate ees tuleks ausaks jääda. See võiks väljenduda nii, et enne kohalikke valimisi annab populaarne (linnapea)kandidaat teada, kas valituks osutumise korral planeerib ta kahe aasta pärast Riigikokku pääseda või mitte. Nii oleks inimestel teada, et valides Anneli, Ülo või Jüri poolt, tuleb arvestada, et linnapea koht on vahepeatus nende teel parlamenti.
Ideaalis võiks tekkida olukord, kus linna- ja vallavalitsuse liikmed kannatavad Riigikokku kandideerimisega nii kaua, kuni nende volitused viisakalt kohalike valimistega lõppevad. Volikogu uues koosseisus aga tuleks Riigikogu mõtetega inimesel sellisel juhul loobuda kandideerimisest täidesaatva võimu juurde, andes võimaluse linnapeaks tõusta sellel, kes seda tööd vähemalt neli aastat teha tahaks.
