SDE-s esile kutsutud juhtimiskriis on meeleheitlik katse hoida ära partei jäädav minek Keskerakonna orbiidile, mis Jüri Pihli seatud kursil jätkates näis olevat möödapääsmatu. Suured muutused Eesti poliitika vasemas otsas pole aga sellega veel lõppenud.
Sotsidele enestele näikse asjade seis isegi sobivat, sest jälle on põhjust koos käia, asju arutada, võtta seisukohti. See neile meeldib, sest sotsid armastavad tituleerida oma parteid Eesti kõige
demokraatlikumaks, kus aruandekohuslane on partei juht liikmete mitte liikmed juhi ees. Iseasi, kas ka valija seda nõnda hindab või käsitleb ta juhivahetust kui tavalist parteisisest võimuvõitlust, mida see kahtlemata ka on.
Väikese kandepinnaga sotsid nimetavad end meelsasti intelligentsi erakonnaks, sest klassikaline tööpartei minevik neil ju puudub. Selles valguses oli kaitsepolitseis, prokuratuuris ja jõuministeeriumides tuntust kogunud Jüri Pihli asumine 2009. aasta kevadel SDE etteotsa mõnevõrra üllatav. Pealegi viisil, kuidas ta parteiliidriks sai: oli ta ju parteis selleks ajaks olnud kõigest kaks aastat ja nähtavat opositsiooni tema kanditatuurile polnud.
Toona jäi mulje, et muidu vabameelsed sotsid soovivad flirtida autoritaarsusega, valides endale juhiks kindla käe poolest tuntud mehe. Ilmselt loodeti, et Pihli suur tuntus tõstab terve SDE populaarsust ning sotsidel õnnestub viimaks ometi murda välja valimisi võitvate erakondade liigasse.
Pihl on käitunud loogiliselt
Seda pole juhtunud. Vastupidi: SDE on muutunud Pihli ajal pigem Keskerakonna satelliidiks, kui rõhutanud enda unikaalseid külgi. See on parteis tekitanud paksu verd ja soovi Pihl maha võtta enne kui ta parteijuhina esimestele valimistele sai minna.
Tegelikult on Pihl tegutsenud loogiliselt. Programmi poolest peaksidki Keskerakond ja SDE kuuluma kokku nagu sukk ja saabas, sest mõlemad parteid taotlevad suuremat ühiskondliku rikkuse ümberjagamist, otseste maksude suurendamist ja kaudse maksustamise alandamist, riigi suuremat mõju koos sellest tulevate hüvede ja puudustega.
Selles osas pole Pihlile midagi ette heita otsuse eest minna Tallinna linnavalitsusse. Järgmine loogiline samm olnuks mõne kuu pärast sõlmida Keskerakonnaga koostöölepe järgmise valitsuse moodustamise asjus.
Pole võimatu, et sellist dokumenti valmistatigi ette, mis osadele sotsidest mõjunuks kui punane rätik pullile. Isegi kui Keskerakonna tõmberaadiuses püsimine peaks tooma juurde hääli, tähendanuks see järeleandmisi mõtte- ja sõnavabaduse arvelt, kuid seda oskavad vasakpoolsed intellektuaalid kõrgelt hinnata.
Mina ei usu sotside ametlikku juttu, et praegune juhtimiskriis kutsuti välja selleks, et seltskonnal endistel rahvaliitlastel oleks võimalik juhatusse kandideerida. See argument sobib küll avalikkusele oma tegude põhjendamiseks, kuid kindlasti ei olnud see tegelik ajend, miks viis kuud enne valimisi liidrit vahetama hakatakse. Pihli ja Savisaare lähenemine muutus ilmselt liiga närvesöövaks.
Kes suudaks paremini ära hoida SDE ja Keskerakonna ühinemise, kui mitte Sven Mikser? Endise keskerakondlasena oskab Mikser kindlasti leida argumente, miks kahe vaadetelt sarnase partei edasist lähenemist takistada. Mikser ja veel paljud sotsid ei suudaks koostööd tänase Keskerakonnaga riigi tasemel välja kannatada. See oleks neile alandav ja intelligentne inimene pigem sureb kui laseb end alandada.
Keskerakond SDEst üle
SDE-d surm praegu ei ähvarda, kuid midagi hiilgavat neil ette näidata samuti pole. Sinikraelised töötud kipuvad pigem valima Keskerakonda, mitte SDE-d, kes idee järgi võiks ja peaks olema lihtsa tööinimese kaitsja. Ulatusliku Tallinna sotsiaalprogrammiga, mille osaks on ka sotsiaalsed töökohad, on Savisaare partei selles niššis SDE-st peajagu üle.
Tegelikult on Keskerakond igas mõttes SDE-st üle, sest ajal kui üks teeb, teine ainult räägib, kuidas kõik on tegemata. See on reaalsus, millega SDE peab tahes või tahtmata arvestama. Võsareporteri vaatajat ei ole mõtet tüüdata Välisilma teemadega, kuid esimene on Eesti vaadatuim telesaade, teine mitte.
Keskerakonna ja SDE koostöö Riigikogu tasemel oleks minu meelest mõistlik ja tegelikult ka ainus viis, kuidas Eestis saaks võimule tulla vasakpoolne valitsus, mis on ju sotside unistus. Luhtunud ühinemisplaan Rahvaliiduga oli kantud soovist tekitada Eestis võimas vasakpartei, millele oleks potentsiaal valimised võita. Seda ei juhtunud ja nüüd on Rahvaliidus uued tuuled, mille siht on esialgu mõnevõrra ähmane.
Ühinemist või suuremat koostööd Keskerakonnaga pareeritakse sotside seas väitega, et nad ei soovi kahepartei-süsteemi tekkimist Eestisse. Minu meelest pole see sotsidest päris aus, sest Rahvaliiduga ühinemine olnukski konkreetne ja suur samm kahepartei-süsteemi tekkeks.
Sotside tulevik ei sõltu tegelikult kuigi palju sellest, kes nende eesotsas alates oktoobri keskpaigast seisab. On see Sven Mikser, Jüri Pihl või keegi kolmas, ikkagi jäävad sotsid seltskonnaks, keda vastavalt vajadusele kas kutsutakse valitsusse või saadetakse sealt minema. Mitte kuskilt ei paista seda ideed, mis tänase Eesti poliittehnoloogiaid arvesse võttes suudaks SDE toetusprotsenti oluliselt tõsta.
Pigem kardaks ma seda, et kui suured parteid peaksid lähematel aastatel suutma oma populaarsust kasvatada, jääb sotside kandepind Eestis veelgi väiksemaks, kuni kord võib Riigikogu lävi ületamatult kõrgeks osutuda.
Tõehetk on Savisaare lahkumine
Siiski ei maksa SDEd tõtata maha matma, sest kõik-või-mitte-midagi hetk seisab neil veel ees. Eks kõigis parteikontorites oodata, võbin hinges, seda päeva, kui Keskerakonna esimees Edgar Savisaar ühel või teisel põhjusel peaks oma parteiliidri kohast loobuma.
Sellele järgnevad sündmused näitavad, kas Keskerakond on ühe mehe partei, nagu väidavad konkurendid, või tavaline demokraatlik partei, nagu nad ise ütlevad. Väidan, et kõige suurem mõju neil tulevikusündmustel on SDEle. Juhtub Keskerakond lagunema, jäävad sotsid ainsaks parlamendiparteiks, keda lausparempoolseks ei saa nimetada. Siis on nende suur šanss krabada oma toetuskonda Keskerakonna (mitte Edgar Savisaare isiku) toetajad ning ühendada ise vasakpoliitikud.
Juhtub Keskerakond jõulisena ellu jääma, tuleb punase roosi parteile kaasa tunda. Savisaare lahkumine ei pruugi Keskerakonna tagant ära viia praegusi andunud Savisaare fänne, kuid kindlasti toob ta Keskerakonnale juurde valijaid, kes just Savisaare pärast keskparteid praegu ei vali.
