President Toomas Hendrik Ilvese reljeefne seisukohavõtt nobelist Paul Krugmani aadressil muutis sotside võimuletuleku järgmiste valimiste järel korrapealt palju tõenäolisemaks.
Sotsidelt nõudis Ilvese-Krugmani konfliktis poole valimine natuke suuremat pingutust, kui pimesi riigipea tegevust õigustama tõtanud valitsusparteidel. Pole väheoluline, et Ilvese puhul on tegemist SDE endise esimehega, kes kuni riigipeaks saamiseni kuulus punase roosi parteisse, europarlamendi sotsiaaldemokraatide leeri.
Sestap oli mõnevõrra kummastav, et Ilves sõimas näo täis just nimelt mehel, kes levitab sotsidele ideoloogiliselt sobivaid seisukohti. Eesti sotsiaaldemokraatidel tuli valida, kas toetada instinktiivselt endist esimeest või järgida oma poliitilist agendat. Sel korral võitis ideoloogia ja sotsid loobusid Ilvesest, sest Ilves oli neist juba ammu loobunud.
Esmapilgul näib, et paremparteid on selle konflikti suutnud enda kasuks pöörata. Krugmanist on teatud eduga loodud pilt inimesest, kes on olemuslikult Eesti suhtes pahatahtlik ja, manipuleerides statistikaga, kuulutab kogu ilmale, et meil ei lähegi tegelikult nii hästi, nagu valitsus on harjunud rääkima. Ühise vaenlase olemasolu liidab inimesi ja õigupoolest pole võimu hoidvatele erakondadele rohkem vajagi.
Oluline on siinjuures aga mõista, et Krugmani kriitika pole, erinevalt näiteks Kremli inimõiguste jutust, suunatud Eesti vastu, vaid ta kasutab meie statistikat ära oma seisukohtade tõestamiseks. Et seejuures Eesti valitsuse eneseuhkus riivatud saab, on teisejärguline. „Ei midagi isiklikku, äri on äri“, võiks Krugman selle kohta öelda. Kui metsa raiutakse, lendab ka laaste.
Valitsusparteid püüavad näidata Krugmani kui liivakasti tulnud kiusajat, kellele Ilves kannatuse kaotanud poisikese kombel rusikatega kallale sööstis. Sotside jaoks on oluline tuua see vaidlus täiskasvanute maailma tagasi, kus võitlus ei käi inimeste, vaid ideede vahel.
Kui see õnnestub, siis võib Krugmani ideedel olla Eestis märkimisväärne kandepind ja sotsidel on tagataskus n-ö oma nobelist, kes nende taotlusi, enesele teadmata, toetab. Pluss Rainer Kattel kodutanumalt.
Võidavad kombineerijad
Krugmani propageeritav peltsebuli väljaajamine peltsebuli abil ehk võlakriisiga toimetulekuks uute võlgade võtmine on ilmselgelt ohtlik tee, nagu seda on ka kulude kiire ja järsk kärpimine. Mõlema käitumismudeli totaalne rakendamine paiskab riigi rahanduse ja majanduse veel suuremasse kriisi.
Paraku on Eesti, ja mitte ainult, rahandus- ja majanduspoliitilise arutelu probleemiks absolutismiihalus, mis ei lase mõistlikul arutelul edeneda. Ajal, kui investorid ja valijad ootavad poliitikutelt kiireid ja lõplikke lahendusi, aga valitutel need puuduvad, on lihtne takerduda absolutsimi kaitsekraavidesse. Ometi on teada, et sajaprotsendised lahendused puuduvad ja võidab see, kes oskab kombineerida.
Eesti oskas õigel hetkel kombineerida: me alustasime palkade alandamisega ajal, mil meie partnerid Euroopas pumpasid avalikku raha majanduse elavdamisse. See võimaldas Eesti firmadel või siia toodud tootmisüksustel saada tellimusi, mis viis ekspordi aastatel 2010-2011 uutesse kõrgustesse. Majandusmulli lõhkemise järel tehtud otsuste vilju maitsesime eelmisel aastal, mil majandus kasvas 7,6 protsenti.
Ent nüüd on see eelis kadumas. Euroopa majandus kipub sisenema kadunud kümnendisse, mil majanduskasv kõigub aastaid nulli ümber. Euroopa riikidel pole enam raha, mida majanduse elavdamisse kühveldada. Mõistagi paneb see löögi alla ka Eesti firmad ja meie majanduse tervikuna.
Sotsid saavad valimisteema
Kriisist väljumise ainus tee käib läbi majanduskasvu. Krugman ei usu, et eurotsooni ja USA majanduskasvu on võimalik läbi kasinuse turgutada. Eestil oli kriisi kõige pimedamal hetkel kõrval Euroopa suur majandus, aga kes veaks Euroopa majanduse uuele tõusule, kui see peaks ühel hetkel mäest alla tagasi hakkama veerema?
Krugman soovitab riikidel majanduskasvu suurendamiseks raha laenata või juurde trükkida. Isegi kui raha väärtus kahaneb, jääb majandus kasvama ja töökohad inimestel alles. Mõistagi ei saa raha lõpmatuseni juurde trükkida ja vajalikud reformid tuleb riikidel kindlasti ette võtta.
Tulles tagasi sotside juurde, siis neile sobib Ilvese avantüüri järel tekkiv arutelu Eesti rahandus- ja majanduspoliitiliste valikute üle väga hästi. See võimaldab sotsidel võimulolevale koalitsioonile kõige selgemalt vastanduda, mis teadupärast on üks valimisvõidu eeldusi.
2015. aasta valimiseelset talve silmas pidades on raske eeldada, et valimiskampaania põhiküsimuseks võiks kujuneda erakondade rahastamine või maksupoliitika. Tõenäoliselt tõuseb teravaimaks teemaks majanduse elavdamine ja töökohtade loomine.
Sotsid saavad astuda üles lubadusega alustada riigivõla suurendamisega taristuprojektide ehitamist, mis pakub ühtlasi nii tööd kui ka ammu soovitud unistuste täitumist, olgu selleks laiemad ja siledamad sõiduteed või mis iganes.
Parempoolsed võivad küll hurjutada, et sotsid tahavad Eestis „kreekat“ teha, kuid vaevalt selle hirmujutuga järjestikkusi valimisi suudetakse võita. Eriti juhul, kui juba tüütuseni räägitud kokkuhoiu kõrval pole uusi lahendusi välja pakkuda.
Näib, et paras aeg on hakata mõtlema Paul Krugmani kogutud artiklite ja intervjuude väljaandmisele.
Ilmus Õhtulehes 19. juunil 2012.
