Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi mai lõpus rahandusministrile ettepaneku muuta krediidiasutuste seadust, et edaspidi oleks inimestel igas Eesti omavalitsuses võimalik oma pangakontolt raha tasuta välja võtta.
Ma ei mäleta, et keegi valitsusest oleks viimasel ajal nii valusalt pankade varba peale astunud. Reaalsuses toob sellise nõude kehtestamine pankadele kaasa miljonitesse eurodesse ulatuva investeeringu valdkonda, kust pole mitte mingisugust kasu oodata.
Kui arvestada, et Eestis on praegu 193 valda, siis isegi kui neist kolmandik tuleks varustada sularahaautomaadiga, tähendaks see pankadele paari miljoni euro suurust kulutust. Hiljem lisandub sellele püsiv teenindus- ja valvekulu kohtades, kus rahvast käib vähe, aga pangaautomaadi varastamise oht on suur. Võib arvata, et pangaliidu esindajatest said üleöö valdade jõulise liitmise suurimad pooldajad.
„Miks see hull poliitik meid sedasi kiusab?“ küsib ilmselt iga pankur.
Tegelikult pole Seederi ettepanek sugugi nii hull, kui pangamaja klaasseina tagant vaadates võib paista. Küsimus on õigluses ja põhimõttes, mille selgitamiseks tuleb minna ajas umbes 15 aastat tagasi.
1990ndate keskpaigas lõid pangad tingimused, mis soosisid sularaha osakaalu järk-järgulist vähenemist meie igapäevastes arveldustes. Pöördelise tähtsusega oli kokkulepe, et tööandjad hakkavad inimeste palgaraha kandma üle nende pangakontole, loobudes palga väljamaksmisest sularahas.
Palgaraha väljamaksmine pangasaalist või pangaautomaadist näis nii palga maksjale kui saajale mugavam, sest enam ei pidanud raha suures koguses edasi-tagasi vedama. Seda eriti ajal, kui gängsterid põiktänavaid valitsesid.
Alguses oligi kõik kena, sest pangakontoreid oli palju ja linnades täiendasid neid moodsad rahaautomaadid; levis ka kaardiga maksmine.
Ent aastate möödudes hakkas pankadest kostuma jutt, et maakontorid tuleb sulgeda, sest need on ebaturvalised, seal pakutakse vähem teenuseid kui linnakontorites ja on ka pangale kulukad ülal pidada. Inimestel soovitati kasutata internetipanka ja maksta kaardiga. Mõnel pool asendati suletud kontor pangaautomaadiga, kuid nüüd on neidki hakatud vallakeskustest ära vedama.
Tagatipuks loobus riik pensioniraha laialivedamisel postiljonide teenusest, mis on sularaha kättesaadavuse teinud maal elavatele vanuritele üsna tülikaks ja kulukaks.
Poolteist aastakümmet kestnud pingutuse tulemusel on pangad saanud enda hoole alla suurema osa Eesti inimese rahavoost. Nad soovivad, et meie raha seisaks arvel, mille pealt intressi sisuliselt ei maksta, nad soovivad, et me teeksime internetipangas ise oma ülekanded, nad soovitavad poes maksta kaardiga, sest siis nad teenivad selle pealt vahendustasu.
Selles, et majanduse valgem pool käib pea tervenisti läbi pankade, pole iseenesest midagi halba. Aga minu meelest pole palju nõutud, kui ka pangad tunnetaksid neil lasuvat sotsiaalset vastutust ja teeksid seetõttu ka investeeringuid, millest tõusvat kasu pole võimalik kohe eurodesse ümber arvestada. Seisus peaks neid selleks kohustama.
See ei tähenda, et iga vallamaja seina sisse peaks pangaautomaadi paigaldama, nagu pankurid ehk kardavad. Igas vallas ei peagi sularaha olema ööpäevaringselt tasuta kättesaadav, aga tööpäeviti küll.
Sularaha kättesaadavuse tagamiseks saavad pangad teha koostööd vallavalitsuse, Eesti Posti või kohaliku kauplusega ja ka omavahel. Oluline on see, et raha oleks inimesele tasuta kättesaadav, mida see mitmel juhul praegu ei ole.
Pangainimestel on lihtne soovitada inimestel maksta kaardiga, aga kui maal ostetakse tihtipeale piim ühelt, liha teiselt ja munad kolmandalt talunikult, siis omavahelises arvelduses ei ole sularahale alternatiivi.
Igasugused jutud sellest, kuidas Soomes on pangaautomaate elaniku kohata veelgi vähem, ei muuda meie inimeste elu paremaks. Soomes, muuseas, on ka rahvastiku asustustihedus hõredam kui Eestis.
Mõistagi tekib küsimus, kes kogu selle lõbu kinni maksab. Ega ma arvagi, et seda peaksid tegema kaks suuremat jaepanka – Swedbank ja SEB – kahekesi. Vajalike kulude katmiseks on pankadel mõistlik luua ühisfond, kuhu teevad sissemakseid kõik erakliente teenindavad pangad; ka need, millel ongi vaid kontor Tallinnas. Aga ega nad seda muidu tee, kui seadusega ei kohustata.
Kuula saadet: Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
