Igal lool on oma algus ja lõpp, proloog ning epiloog, millest aegreas moodustub suur pilt, mida vaadates saab selgeks miks asjalood kulgesid just nii ja miks mitte teisiti. Millisesse suurde pilti paigutuvad 5. septembri sündmused Luhamaal?
5. septembri hommikul FSB poolt kinni võetud Eesti kaitsepolitseiniku Venemaale tirimine on suurepärane juhtum kõigile vandenõuteoreetikutele, kes ühismeedias on jõudnud seda seostada küll Barack Obama Tallinna visiidiga, NATO tippkohtumisega, nimetanud seda sõja alguseks ja mida iganes.
Nii või teisiti on õhus küsimus, kas Eston Kohveri vägivaldne vedamine Venemaale oli millegi lõpp või algus? Kas tema kinnilangemise ajahetkest peaks otsima mingisugust märgilist tähendust, mis aitaks meil juhtunu mingisuguses aegreas oma kohale asetada?
Olukorras, kus informatsiooni on avaldatud üsna vähe ja infot valdavad erinevad allikad annavad üksteisele vastukäivat teavet, muutub püüd toimunut enda jaoks lahti seletada paljuski usuküsimuseks. Seda olukorras, kus ametlikud infokillud looritatakse meedias erinevate hinnangute ja oletustega.
Kas uskuda KAPOt, FSBd või hoopis kümneid arvamusliidreid, kes arvavad end midagi teadvat ja esitlevad oma nägemust kui tõde, mida see kahtlemata pole?
Tõde teavad selle loo kohta vähesed asjaosalised, aga me ei tea, kui palju nad seda meiega jagavad ja millises kontekstis seda tehakse. Me võime nende sõnu uskuda, aga sealjuures tuleb arvestada, et eriteenistused avaldavad teavet üksnes neile teadaoleval eesmärgil ning kindlasti pole eesmärk inimeste uudishimu kustutamine.
Sestap tekivad Eestis ja Venemaal väljastatud infokildudest täiesti erinevad suured pildid ning kui need on meedias ohtralt garneeritud arvamusliidrite hinnangutega, teeb see asjast arusaamise sedavõrd raskeks, et lihtsam on mõtlemine välja lülitada ja uskuda seda, keda meeldib.
Luurajaid jääb aeg-ajalt ikka vahele. Eesti kaitsepolitsei on teinud head tööd ja võtnud vahele nii mõnegi Venemaa palgal olnud spiooni. Aga alati ei saa võita, vahepeal tuleb tunnistada ka lüüasaamisi ning Eston Kohveri vahelekukkumine, tema julgestusmeeskonna ärahanitamine 5. septembri hommikul seda kahtlemata on.
Usun, et 5. septembri juhtumit tulebki käsitleda eriteenistuse tööõnnetusena ning katsuda selles küsimuses mitte üle mõelda. Obama, neljas või viies maailmasõda, Ukraina ja NATO ei puutu asjasse. Eesti kaitsepolitsei tegutseb nagu üks korralik eriteenistus tegutsema peab, aga nemadki on inimesed. Ning inimesed on ekslikud.
Olen täiesti veendunud, et Eesti võimud teevad kõik endast oleneva, et Kohver kodumaale tuua. Kuna see reedel ei õnnestunud, võib arvata, et niipea seda ei juhtu, kui Eestil pole just venelastele kedagi vastu pakkuda.
Putini režiim on aastate jooksul näidanud oma toorest ning armutut palet ja pole vähimatki põhjust arvata, et nüüd valged kindad kätte tõmmatakse. Küllap näeme Vene telekanalites kohtuprotsessi, kus „paljastatakse“ Eesti spiooni võikad kavatsused Venemaa vastu ning televaataja saab teada, milline jõletu riik väike Eesti on.
Võib uskuda, et Eesti eriteenistustes n-ö eesliinil töötavad inimesed on sissekukkumise puhuks ette valmistatud. Kuigi ükski õppus pole kunagi päriselt see, mis reaalne lahing. Loodame, et Eston Kohveril jätkub mehisust survele vastu panna.
Suur pilt, millesse Eston Kohveri lugu paigutub, jääb avalikkusel lähematel aastakümnetel ilmselt nägemata, kuni see viimaks kellegi memuaarides või ajaloolises uurimuses käsitlust leiab.
