Eesti poliitikud meenutavad kohati profijalgpallureid, kes suuremaid emotsioone tegemata kalkuleerivad, millise klubi koosseisus on neil lootus jõuda kõrgemasse liigasse.
Hoogu üles võttev poliitikahooaeg on juba pakkunud esimese suure ülemineku, kui IRL teatas, et staažikas keskerakondlane Aivar Riisalu jookseb uuel hooajal platsile nende särgis.
Ajakirjandus spekuleerib, et Riisalu ei pruugi olla viimane tiimivahetaja sel sügisel. Käivad jutud, et Riisalu senine tiimikaaslane Jüri Ratas on samuti liitumas uue klubiga – Reformierakonnaga.
Oravate „peatreener“ Kristen Michal on hiljaaegu ajakirjanduses iseloomustanud Ratast kui tugevat töömeest, kes võiks Reformierakonna eest tööd teha küll. Näib, et mängija agent ja klubi on tingimuste asjus kokkuleppele jõudnud.
Euroopa jalgpallurite turul toimuvad klubivahetused kaks korda aastas – jaanuaris ja kahe hooaja vahelisel perioodil. Poliitikas mingisugust fikseeritud „üleminekute akent“ ei ole, kuid mida lähemale nihkub uus valimiskampaania, seda suurem on tõenäosus, et pooli vahetama hakatakse.
Aivar Riisalu jõudis veendumusele, et Keskerakonnal pole lootust märtsivalimiste järel valitsuses osaleda, saati seda moodustada, ning keskparteis jätkates terendab tal ees järjekordne neliaastak pingil. Et oma poliitikukarjääris meistrite liigasse välja jõuda, oli liitumine IRLi või Reformierakonnaga emotsioonivaba, ratsionaalne valik.
Kuuldavasti keerlevad sarnased mõtted ka Jüri Ratase peas, kes on väsinud ootamast kapten Savisaare taandumist, mis on eelduseks, et Keskerakond taas Eesti valija jaoks tõsiseltvõetavaks muutuks.
Kui poliitik vahetab parteid, peab ta seda kuidagi põhjendama. Mõnikord öeldakse, et inimese maailmavaade on aastatega muutunud. Keskerakonnast lahkujad on harjunud süüdistama autoritaarset parteijuhti, kes ei luba iseseisvalt mõelda, vastuvaidlemisest rääkimata.
Jutte ootamatult tabanud valgustatusest uue maailmavaate suhtes tuleks võtta pigem kui hädavalet. Kui neljanda elukümnendi teises pooles inimene avastab, et tema maailmavaade on 20 aastaga muutunud, siis võib seda uskuda. Ent kuuendaks eludekaadiks peaks inimesel mingisugune püsivam arusaam maailma asjadest olema välja kujunenud või on tegemist loomult muutliku meelega inimesega.
Vahepeal imestatakse, miks on Eestis nii palju abielulahutusi. Aga kas mitte ei peegeldu ka sagedastes parteivahetustes Eesti meeste kannatamatu meel, soovimatus pühenduda ning probleemide puhul pigem loobuda, kui uuesti üritada?
