Pole midagi lihtsamat, kui saata oma riigile kiri: võtad aga lahti interneti, saadad ametile e-kirja ja seadus kohustab organit kuu aja jooksul sellele vastama; teabenõude puhul saab vajaliku info üldjuhul kätte viie päevaga. Hoopis keeruliseks läheb siis, kui riik tahab kirja saata kodanikule.
Probleemi ulatus on tavakodaniku jaoks ähmane ja teema jääb mõnevõrra võõraks, sest ega üldjuhul riigil ju oma kodanikule eriti millestki kirjutada olegi. Sõjaväekutse, üks kohtukutse ja tähitud kiri haigekassalt, on kirjad, mille riik on mulle 18 aasta jooksul saatnud.
Ometi muretseb justiitsminister, et esimese astme kohtus seisab kolmandik kuni pool menetluses olevatest tsiviilasjadest selle taga, et menetlusdokumendid on kättetoimetamise staadiumis. Riik ei leia vajalikke inimesi, kellele paberid väljastada, lihtsalt üles, olgu põhjused millised tahes.
Olukorra leevendamiseks pakub minister välja, et kohus võiks kodanikega paremaks suhtlemiseks kasutada sotsiaalvõrgustikke, eesotsas Facebook’iga, mida kasutab umbes kolmandik Eesti inimestest. Kui kodanikku pole kodus, siis Facebook’is käib ta ikka ja saab seal teada talle saadetud dokumentidest. Miks mitte. Näiteks Ühendkuningriigi kohus on loonud pretsedendi, kus Facebooki aktsepteeriti kohtukutse edastamisel. Ometi on kodanike ülesleidmiseks ka kindlamaid viise, kui tema „seinale“ ähvarduskirju postitada.
Kohustuslikust sissekirjutusest loobuti omal ajal kui nõukaaegsest jäänukist. Pole riigi asi, kus ma elan ja mis ma teen! Leian, et see loosung on oma aja ära elanud. Ma ei karda, et riik minu elukoha kohta käivat infot kuidagi kurjasti saaks ära kasutada. Kuidas? Tuleb vargile või? Või et ta hakkaks minu e-posti rämpskirju saatma või telefonimüüki harrastama. Pealegi teavad pank ja kaubandusketid, kelle kliendiks oleme end möllinud meie kohta nagunii rohkem, kui riik iial teada saab. Neid me millegipärast usaldame.
Sestap poleks midagi lahti, kui riik kohustaks inimesi teavitama oma reaalsest elukohast. Seadusekuulekasse enamusse kuuluvate inimeste jaoks ei muudaks see õigupoolest mitte midagi, sest riigil polegi meiega üldjuhul mingit asja ajada või siis väga harva. Küll aitaks see aga muuhulgas korrastada rahvastikuregistrit ja võimaldaks rahvastiku reaalsest paiknemisest paremat aimu saada.
Või peaksime määrama igale kodanikule oma mentori, kes vastutaks selle eest, et tema hoolealune oleks riigile vajadusel kättesaadav?
