Olles küll lapsepõlves Vene sõjalennukite tehtud ülehelipaukudega harjunud, mõjusid eelmisel nädalal üle Võru madallennul vuhisenud NATO teraslinnud ikkagi harjumatult. Tavaliselt on taevas ju vaikne.
Üks tuttav kirjutas hiljem, et ehmatas lennukite tehtud lärmist päris ära ja esimene mõte liikus tal sellele, et kus lapsed on. Normaalne emalik instinkt ja küllap oli ehmujaid rohkem ja mujalgi.
Need olid omad lennukid ja tegid oma ringi Eestimaa taevas lihtsalt uhkeldamiseks. Võrus oli sel päeval hulk kõrgeid välisohvitsere, saadikuid ja muidu tähtsaid tegelasi, kes said Taara sõjaväelinnakus taevasse vaadates uhket ülelendu vaadelda. Kõik käis muidugi väga kähku ning operaatoritel oli lennukite kaadrisse saamine rohkem õnne asi – aega sihtimiseks ei olnud.
Ülelennud, küll juba kõrgemalt, jätkusid ka järgnevatel päevadel ning kui laupäeva hommikul hakkas lennukimürina kaugenemise järel kusagil ka kiirabi huilgama, jõudis pähe mõte, et
mul oma sünnihetke ja -kohaga ikka hullult vedanud.
Nendes kohtades, kus CNNi reporterid töötavad, tähendanuks sõjalennukite ülelennule järgnev kiirabisireen vältimatult seda, et õhust on midagi alla visatud ning nüüd tuleb rusude alt välja kaevatavaid inimesi lappida, kui on enam, keda lappida.
Sõda on minu, 40-aastase mehe jaoks olnud alati kuskil eemal. Selline irreaalne asi, millega füüsiline kokkupuutevõimalus sama hästi kui puudub. Olen ajakirjanikuna sõdurite elu nii siin kui seal pisut vaadelnud, kuid kunagi pole need hetked suutnud minuni tuua sõja kauget hingust.
Õppused on muidugi ehtsad – paugud on kõvad ja käsklusi antakse röökides, aga mul, kõrvaltvaatajal ja jäädvustajal, pole kunagi kõrvade vahel toimunud veenvat tuksatust, et neid mehi treenitakse välja päris sõjaks, kodumaad kaitsma. Kas ajateenijad ise sellele mõtlevad, ma ei tea. Elukutselistega on muidugi teine lugu.
Rahuajal sündinud ja kasvanud inimesel, kelle vanemad said rääkida küll sõjajärgsest elust, on sõda ennast võimatu ette kujutada ja seega ka päriselt karta. Teleuudistes välja paisatavad lühikesed katked plahvatustest ja segadusest, on kiiresti mööduvad, ega suuda luua ettekujutust, panna päriselt muretsema, et nii võib halvemal juhul ka meil minna.
Seevastu räägitud on sõjast palju. Alates juba kooliajast, kui vaenlaseks olid ameeriklased, kelle kallaletungi küll vist keegi päriselt ei kartnud. Muidugi, kelle perest viidi poeg või vend Afganistani sõtta, nende jaoks oli sõda kahtlemata palju reaalsem.
Praegu, kui venelased susivad ja ülbitsevad, räägitakse sõjast samuti palju. Ringleb hulk versioone, kuidas kõik toimuma hakkab ja mis saab, justkui kindralstaap oleks Facebook’is lehe loonud.
Vaikselt podiseva sõjajutu-katla kõrval aastakümneid elades on tekkinud tunne, et Eesti muutumine sõjatandriks on sama tõenäoline kui vulkaanipurse Suurest Munamäest. Pidev sõjajutt on uinutav. Mis sellest, et ajalugu arvestades on meil sõtta sattumise tõenäosus pigem aja küsimus.
Ma hindan kõrgelt Eesti kaitseväge ja meie ohvitseride tööd. Ma ei tea, kui kaua ja millise liinini nad päriselt suudavad vastu panna, kui jamaks läheb. Tähtis on, et nad võtavad asja tõsiselt ning jagavad ka rahvaga seda, mida kasarmuvärava taga on õpitud.
Rahuajaga ära hellitatud põlvkondadele on alatasa tarvis meelde tuletada, et kui tahad rahu, valmistu sõjaks.
Esmakordselt ilmus Linnalehes 20. mail 2016.
