Kaks kuud enne Riigikogu valimisi pole näha jõudu, mis suudaks väärata Reformierakonna võitu Võrumaal. Kui see peaks nii minema, oleks tegemist oravapartei ajaloo esimese korraga muidu vasakpoolne Võrumaa parlamendi valimistel enda kotti pista.
Võib liialduseta väita, et Võrumaa valija on oma eelistustes olnud tsentrist või pigem vasakpoolne. Taasiseseisvumisaja viitel parlamendivalimistel on Võrumaal vaid ühel korral krooninud edu poliitiline ühendus, mille käimatõmbavaks ideeks oli konservatism ja parempoolsus.
See juhtus 1992. aastal, esimestel vabadel parlamendivalimistel Eestis pärast okupatsiooni. Rahvuslikest meeleoludest tiines õhustikus võitis tollal võrumaalaste südamed valimisliit Eesti Kodanik, mille olid moodustanud erakond Eesti Vabariigi Partei ja Noarootsi Tervisliku Eluviisi Selts. Võrumaal kogus siis 6170 häält legendaarne Jüri Toomepuu, kellele Kagu-Eestis tervikuna antud 16 904 häält oli kogu Eesti suurim häälesaak neil valimistel.
Pärast seda pole parempoolsetel Võrumaal enam nii hästi läinud. 1995. aastal võidutses siin juba Koonderakond ja Maarahva Ühendus (KMÜ) eesotsas hilisema vabariigi presidendi Arnold Rüütliga. Seejärel võitis Võrumaal kahed järjestikused Riigikogu valimised Keskerakond, kellel polnud välja pakkuda küll säravat esinumbrit, kuid tänu nimekirja ühtlasele tugevusele, suudeti koguda Võrumaal kõige enam hääli. 1999. aasta valimistel oli suurima häälesaagiga Võrumaal nüüd juba manalamees Ülo Tootsen, kes teenis välja 1167 häält ning läks kolleeg Georg Pelisaare tuules parlamenti.
2003. aasta valimised kuulusid Võrumaal taas Keskerakonnale. Siis hoolitses valimisvõidu eest nüüdseks taevastel teedel sõitev Robert Lepikson ning praegugi parlamenti kuuluv Heimar Lenk.
Võrumaa eelistab kaotajaid
Neli aastat hiljem otsustas Võrumaa valija, et Eesti on liialt paremale kaldu ning end tsentriparteiks nimetav Keskerakond pole suutnud vajalikku tasakaalu pakkuda. 2007. aastal võtsid Võrumaal valimisvõidu end vasakpoolseteks pidavad sotsiaaldemokraadid eesotsas Ivari Padariga, kellest sai võimule tulnud kolmikliidu rahandusminister.
Nii kõrgele kohale ei olnud varem Võrumaalt veel keegi suutnud valimiste järel tõusta. Tõsi, 1995. aastal siin puhta töö teinud Arnold Rüütel oli paar aastat Riigikogu aseesimees ja ka koalitsiooninõukogu esimees, kuid sisulise tähtsuse poolest kaalub rahandusministri ametikoht need postid üles.
1992. aasta valimistel jäi Jüri Toomepuu ja tema Eesti Kodanik opositsiooni, nagu juhtus Keskerakonnaga 1999. ja 2003. aasta valimiste järel, vaatamata sellele, et Keskerakond mõlemad valimised Eestis võitis.
Ka 2007. aastal võimule saanud sotsid leidsid end peatselt opositsioonist, mis näitab, et oma valikutes on võrumaalane tihtipeale ujunud vastuvoolu jõudude asetusega Toompeal. Oleme eelistanud kaotajaid. Üksnes 1995. aastal nii Võrumaal kui Eestis valimised võitnud KMÜ suutis kokku kolme valitsusega püsida võimul kuni uute valimistega.
1999. aastal Võrumaal võitnud Keskerakond jõudis küll 2002. aasta alguses valitsusse, kuid ühtegi Võrumaaga lähemat sidet omavat poliitikut kabineti koosseisu ei kuulunud.
2005. aasta kevadel võimule tulnud Andrus Ansipi valitsusse kuulus Võrumaa sidemetega Aivar Sõerd, kuid tema tõi Rahvaliit kabinetti kui spetsialisti, kellest hiljem sai poliitik. Valimiste karastus Sõerdil siis puudus.
Valija võimalik meelemuutus
Kas 2011. aasta valimised tulevad Võrumaal pöördelised ning esmakordselt võidab valijate enamuse toetuse paremliberaalne Reformierakond?
Võimalus, et 19 aasta pikkuse vaheaja järel võidutseb Võrumaal parempoolsus, on suur. Esiteks on Reformierakonnal üle Eesti praegu seis väga hea, sest arvamusküsitlused annavad neile lootust võtta Riigikogus umbes 40 kohta või mõni pealegi.
Kagu-Eestis oravate esinumbriks olev Valdo Randpere on samuti väga hea valik. Esiteks on tal suur tuntus läbi telesaadete, teiseks on tegemist lugupeetud ettevõtjaga ning kolmandaks on ta uus nägu poliitikas. Võrumaa valijate eelistustes on need punktid olnud alati väga olulisel kohal.
Konkurentsi võiks Randperele pakkuda IRLi kaitseminister Jaak Aaviksoo, kelle teed lihtsa võrumaalase südamesse võib kammitseda tema liigne elitaarsus.
Suur küsimärk on Ivar Padar. Kindlasti pakub Padar Randperele ja Aaviksoole konkurentsi, kuid samas on raske uskuda, et juba pikalt Võrumaast ja Eestist eemal olev tuntud poliitik suudaks oma varasemaid tulemusi korrata, saati veel ületada.
Padari osalemine neil valimistel on üldse küsitava väärtusega otsus, sest kindel on see, et Navi mees europarlamenti Eesti Riigikogu vastu välja ei vaheta. Samas läinuks sotsidel aga Padarita raskeks, kuna tema järglaseks peetud Kalvi Kõva pole suutnud isiklikku populaarsust nii palju kasvatada, kui mõne aasta eest loodeti. Anneli Viitkin, kellest loodeti uut tähte punase roosi parteis, ei suutnud aga Võru linnapeana küllalt kaua vastu pidada, et oma tuntust kasvatada.
Keskerakond tuleb Kagu-Eestis ilmselt välja taas kolmikrakendiga Lenk-Luigas-Pelisaar, kelle häältenoosile annab tubli täienduse Toomas Paur ning värskelt Rahvaliidust üle jooksnud Ester Tuiksoo. Näis millist mõju avaldab Edgar Savisaare rahaskandaal Keskerakonna tulemusele Võrumaal. Pigem on mõju väike ja innukad keskerakondlased teevad tubli tulemuse.
Hullem seis on Rahvaliidul, sest selle partei ja tema saadikukandidaatide kohta on raske midagi prognoosida. Ka Roheliste 2007. aasta edu kordumisse pole väga usku. Kuigi tegemist on tubli väikeparteiga, on nad kaotanud oma tollase peamise trumbi – värskuse.
Läheb kuidas läheb, kuid üks on selge: valimistulemused otsustatakse suurtes linnades. See ei pisenda aga sugugi väiksemate maakondade valijate häälte olulisust. Näiteks 1995. aastal sõltus Parempoolsete valimisnimekirja pääsu Riigikokku vaid 18 häält, tänu millele erakond viie protsendi künnise suutis ületada. Pole väheoluline märkida, et suur osa tollal Parempoolsetele antud häältest tuli just Võrumaalt, kus häältepüüdja rollis oli toona Kaido Kama.
