Koolirahva reaktsioon plaanidele, kuidas hariduselu ühel või teisel moel ümber korraldada, on läbi aastate jäänud valdavalt samaks ja selle võib kokku võtta lausega: parim reform on ära jäänud reform.
Soov töörahu järele on mõistetav. Mida stabiilsem on töökeskkond, seda kindlam näib tulevik, seda muretumalt pedagoogid oma tööd teevad ja võib eeldada, et seda ennustatavamad on ka nende töö tulemused.
Väite tõestuseks kõlbavad paljukirutud gümnaasiumide edetabelid. Tänu Eesti gümnaasiumihariduses valitsevale suhteliselt suurele stabiilsusele on juba aastaid olnud üsna täpselt ennustatav, millised koolid hõivavad tabeli ülemise otsa ja millistel tuleb leppida positsiooniga alumises osas.
Võib öelda, et koolihariduses on asjad paika loksunud ja süsteem toimib. Kitsaskohti esineb, aga millises eluvaldkonnas neid poleks? Probleemidega tuleb tegeleda, ent kas iga ette tuleva muudatuse peab tingimata reformiks nimetama, on iseasi.
Sõna „haridusreform“ on aga alates möödunud sügisest sagedasti käibel nii õpetajate toas kui kohaliku volikogu istungil. Õhus on pinget, sest riik soovib munitsipaalkoolivõrku efektiivsemaks muuta, kuid omavalitsused ei ole plaaniga kaasa tulnud ja jonnivad oma väikeste maagümnaasiumidega edasi. Ühel pool on riik oma rahakotiga, teisel pool omavalitsused oma õigusega.
Selles olukorras kannatavad kõige rohkem pedagoogid, kes muretsevad oma töökoha tuleviku pärast, ja lapsevanemad, kes pole kindlad, kas planeeritavad muudatused toovad nende lastele pigem kasu või kahju. Mõistagi avaldab tekkinud ebakindlus mõju pedagoogide tööle, aga selle ulatust ei maksa ka üle hinnata.
Maagümnaasiumide sulgemise idee on kantud loogikast, et varem või hiljem surevad nad nagunii välja, sest rahvas rändab maalt linna, sealt edasi suuremasse linna või välismaale. Milleks siis nende koolide agooniat pikendada ja kulutada raha langeval turul?
Kuigi uljad visionäärid arvavad, et tulevikus on Eestimaa tänu oma suhteliselt metsikule loodusele ja suurele magevee varule üks parimaid elukohti Euroopas, ei paku nad välja retsepti, kuidas pidada maal vastu seni, kuni see helge tulevik viimaks õuevärava taha saabub.
Et maagümnaasiumide sulgemine oleks vastuvõetavam, armastavad poliitikud öelda, et koolireformi tehakse lähtudes laste huvist ja soovist anda neile võimalikult hea haridus. Millised on laste huvid, seda keskeas koolireformijad üldjuhul õpilaste käest küsima ei lähe. Kui küsiksidki, siis ega poliitikat saa lapse tujude järgi teha, sest tema tahab täna kommi, homme trenni ja ülehomme diskole.
Kui aga laste huvide järgi tegelikult reformi ei korraldata ja omavalitsused seda heaks ei kiida, siis kelle huvides õigupoolest maagümnaasiumidele kriips peale kavatsetakse tõmmata? Üle jäävad ministeeriumiametnikud ja poliitikud, kes on kutsutud ja seatud esindama rahva huve. Aga inimesed ju maal hariduse koomaletõmbamist ei toeta! See jutt kisub nüüd üksjagu segaseks, sest kui kõik tahavad ainult head, miks peavad osad inimesed selle tõttu siis kannatama?
Koolivõrgu vähegi mastaapsema ümberkorraldamise teevad raskeks osapoolte erinevad huvid ja eesmärgid. Haridusministeerium näeb gümnaasiumis eelkõige vahendit, mille abil antakse lastele haridust, ja kui selgub, et kuskil on see „tööriist“ võimalik asendada efektiivsema mudeliga, mis aitab kulusid vähendada, siis soovitakse seda ka teha.
Kohalikule omavalitsusele on seesama kool aga samal ajal ka asi iseeneses. Kool on elujõulise omavalitsuse üks tähtsamaid tunnuseid – mida kõrgema astmega kooli suudetakse pidada, seda tugevam on ka omavalitsus.
Arvan, et koolisüsteemis saavutatud stabiilsus on hoidmist väärt, mis siis, et see on kallis ja näib ebaefektiivne. Maagümnaasiume ei ole vaja rutata jõu või kavalusega sulgema, sest õige varsti sulgevad lapsevanemad nad ise – lapsed saavad lihtsalt otsa.
Oluline on siinjuures aga see, et kõik osapooled mõistaksid, mida üks või teine otsus endaga kaasa toob. Kui haridusministeeriumi parameetrite järgi ebaefektiivne maagümnaasium jätkab siiski tegevust, siis peavad seal töötavad pedagoogid ka mõistma, et märkimisväärne osa nende palgarahast kulub ära kooli taseme hoidmisele ja kätte jääb sellevõrra vähem. Lapsevanematel tuleb endale sellisel juhul aru anda, et lapse koolitee võib küll olla lühem, kuid neid koolitavad pedagoogid on mõnevõrra vähem motiveeritud, kui linnakoolis.
Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
