Kui inimesed otsustavad enam kui kümneaastase kooselu järel abielu sõlmida, tekib paratamatult küsimus: miks nüüd? Seda eriti juhul, kui noorpaari puhul on tegemist tippklassi poliitikutega ja üks neist ka valitsuskabineti liige.
Rain Rosimannuse ja Keit Pentuse suurejoonelist laulatust on nimetatud nii muinasjutuks kui ka poliitiliseks šõuks, kuigi tõeliselt ei olnud tegemist ei selle ega teisega. Muinasjutus tulnuks härra Rosimannusel oma tulevane vähemalt lohe koopast või nõia tornist koju tuua, ent Keit Pentuse mullune Riigikogust valitsusse edutamine ja valimine erakonna aseesimeheks vaevalt seda oli.
Ka poliitilisest šõust ehk valimiskampaania avalöögist oli see sündmus kaugel, sest ühe ministri ja parlamendi liikme abiellumine ei kõiguta Reformierakonna mainet olulisel määral ei ühele ega teisele poole. Pealegi kui seda tõesti oleks tahetud valimiskampaaniasse lülitada, tulnuks pulmad pidada järgmisel suvel, vahetult enne kohalikke valimisi.
Hinnang, et paljude jaoks unelmate pulmad korraldati üksnes tähelepanu kõrvalejuhtimiseks Reformierakonda vaevavast rahaskandaalist, on selleks liiga lihtne, et olla tõsi. Võib kindel olla, et prokuratuuri uurimist üks pulmapidu ei mõjuta.
Rosimannuste tõus
See aga ei tähenda, et poliitika oleks nendest pulmadest kaarega mööda läinud. Tõeks osutub see, et pulma kutsutud kuulsused, uhke laulatustseremoonia, peaministri isiklikud õnnesoovid, edev kaarikusõit ja kõike seda saatnud vägev meediakajastus avaldavad soodsat mõju eeskätt Keit Rosimannuse isiklikule populaarsusele nii erakonna sees kui ka laiema elektoraadi hulgas.
Et hinnata värske abielu poliitilist mõju tuleb ajas tagasi minna 23. veebruari, mil peaminister Andrus Ansip Tartus peetud kõnes üheselt teada andis, et järgmist valitsust tema enam kokku ei pane.
Järgnenud avalik arutelu selle üle, kes võiks olla Ansipi mantlipärija, on suvel peale tulnud rahaskandaali tõttu küll vaibunud, aga see ei tähenda, et Reformierakonnas oleks võimuvõitlus lõppenud. Vastupidi – võitlus kogub aja edenedes tuure juurde, sest järgmise aasta jooksul peaks uus peaministrikandidaat vähemalt siseringi jaoks selge olema.
Siis on veel mõnevõrra aega, et enne Riigikogu valimiskampaania algust võimuvõitluse ajal tekkinud vastuolud siluda, ravida saadud haavad ja korraldada partei üldkogu, kus uus esimees ilma igasuguste avalike vastuoludeta ametisse valitakse. Nagu Reformierakonnas kombeks, siis pärast võitlust rusikatega ei vehita ja uuele juhile lüüakse kulpi.
Kes hõivab Ansipist vabaks jääva esimehe koha, pole praegu sugugi klaar. Küll on aga viimaste kuude jooksul selgeks saanud, et rahaskandaali keskmesse sattunud justiitsminister ja Reformierakonna volikogu esimees Kristen Michal see persoon ei ole.
Üks konkurent vähem
Tema šansid saada Reformierakonna järgmiseks, poliitikute uut põlvkonda esindavaks esimeheks on maha mängitud, ükskõik, kas prokuratuur talle süüdistuse esitab või mitte. Reformierakonnal saaks raske olema teha kampaaniat peaministrikandidaadile, keda rahvasuus rahapesijaks kutsutakse. Michal oleks kergelt haavatav ja see ei tõota head.
Keit Pentus-Rosimannuse positsioon muutus Kristen Michali „äparduse“ järel tublisti tugevamaks. Rosimannustel oleks tagantjärele põhjust Silver Meikarile tänulik olla, sest tema valla päästetud rahaskanaal hävitas Michali võimalused esimeheks tõusta, kuid samas ei hävitanud partei mainet ulatuses, mida ei annaks taastada.
Äsjane pulmapidu ei olnud Reformierakonna valimiskampaania algus. See oli üks osa plaanist, mille järgi talitades vormitakse Keit Pentus-Rosimannusest erakonnale uus esimees. Peaministrikandidaat peaks aga olema ametlikult abielus. Kuigi nn vabaabielu on Eestis väga levinud, on poliitilise võimu teravikku sihtivale naisele tanu alla saamine märgiliselt siiski väga oluline.
Eesti valija ei usalda naisi ja seetõttu ei tuleks kõne allagi võimalus, et Reformierakond riskiks esimeheks seada „tüdruku“, keda Riigikogu infotunnis opositsioonisaadikud irvitades „preili peaministriks“ hakkaks kutsuma. Alles abieluakt teeb tüdrukust naise, küpse inimese, kes on võimeline vastutama.
Naisjuhid on ebaõnnestunud
Naised ei ole Eesti erakondade eesotsas seni kuigi edukalt hakkama saanud. Naine erakonna esimehena on üldjuhul tähistanud mingisugust üleminekuperioodi, mitte tervet ajajärku, epohhi partei ajaloos.
Siiri Oviir Keskerakonna esimehe kohusetäitjana ja tema järel Andra Veidemann partei esimehena olid ametis kokku vähem kui pool aastat, kuni lindiskandaalis lüüa saanud Edgar Savisaar end kogus ja partei endale tagasi võttis.
Sarnastel asjaoludel sattus Rahvaliidu esimehe kohuseid täitma ka Ester Tuiksoo, kes võttis juhi kohustused üle skandaalidesse sattunud Villu Reiljanilt. Hiljem nägime viivuks Rahvaliidu esimehe kohuseid täitmas ka Mai Treialit, kes võttis partei üle Karel Rüütlilt.
Seega ei ennusta ajalugu Keit Rosimannusele partei esimehena just hiilgavat tulevikku, juhul kui tal peaks õnnestma see positsioon hõivata. Kuid Keit Rosimannusel on eelis, mida Andra Veidemannil 1996. aastal ei olnud. Keit Rosimannusel on abikaasa Rain, kelle positsioon Reformierakonnas annab põhjust ennustada, et proua esimehel võivad paljud asjad õnnestuda paremini, kui eevatütardel Eesti poliitikas muidu tavaks.
Ilmunud 23. august 2012
