Euroopa võlakriisiga seoses on üsna tugevalt juurdunud arusaam, et poliitikud pole oma ülesannete kõrgusel. Sel ajal kui turud, s.t inimesed ootavad poliitikuilt ja eurokraatidelt kriisile otsustavat lahendust, näivad nemad ainult molutavat.
Euroopa Keskpanga nõukogu 2. augusti istungi tulemused pidid olema erakordsed. Nädal varem oli panga president Mario Draghi öelnud, et keskpank teeb euro püsimise nimel kõik, mis selle võimuses. „Ja uskuge mind, seda on piisavalt,“ andis itaallane mõista, et tema arsenalis on küllalt püssirohtu, et pikaleveninud sõda euro pärast otsustavalt võidule pöörata.
Ent ettevalmistavale tulele ei järgnenud otsustavat lahingut. Keskpanga nõukogu jättis 2. augustil baasintressimäära muutmata, ega öelnud midagi sellist, mida varem poleks öeldud. Euroopa aktsiaturud reageerisid selle peale paari-protsendise miinusega, mis küll juba järgmisel päeval alanud tõusuga kiiresti tasa tehti. Kokkuvõttes ollakse seal, kus on närviliselt istutud juba paar aastat – lahenduse ootuses.
Iga (tipp)kohtumise eel kütavad (börsi)analüütikud üles ootusi, et vahest nüüd viimaks leitakse eurokriisile lahendus ja täpselt sama reeglikindlalt järgneb hiljem pettumus, sest see üks ja ainus väljapääs jäi avastamata.
Kriisi lõpetavat lahendust oodates on aga vähe küsitud, milline peaks see lahend õigupoolest välja nägema. Milliseid otsuseid keskpangalt, eurogrupilt, ELi võtmeriikidelt, Euroopa Komisjonilt oodatakse? Mida nad peaksid tegema?
Aega ei saa tagasi keerata
Euroopa võlakriisi lahendamise suurim probleem pole mitte poliitikute näiline tegevusetus, vaid nende suutmatus selgitada, et ühest lahendust kriisile pole tegelikult olemas. Inimestel, s.t turgudel on jäänud petlik mulje, nagu seisaks väljapääsuplaan kuskil kapis, aga poliitikud ei oska seda üles leida.
Reaalsuses ei ole aga mustvalgeid valikuid ja tulemused pole absoluutsed. Valik ei seisne selles, kas õige on kulutusi kärpida või, vastupidi, raha juurde trükkida, sest kummagi variandi üksi rakendamisega ei ole võimalik seda kriisi lahendada.
Lahendus ei seisne oodatavas imes, mis keeraks aja kuus-seitse aastat tagasi ja võimaldaks elul jätkuda sealt, kus see 2008. aastal peatus. Lahendus on arusaamine, et aega pole võimalik tagasi keerata, vaid selle asemel peab sündima hoopis uus majanduslik, aga ilmselt ka poliitiline reaalsus.
Saksamaa suursaadik Christian Matthias Schlaga kirjutas suvel Äripäevas, et kui kriisi lahendus seisneks vaid rahas, oleks Saksamaa selle juba ammu lahendanud. Probleem pole niivõrd rahas, vaid selles, mis pärast edasi saab. Isegi kui eurotsoonil oleks võimekus maksta kinni kõik Kreeka võlad (või võtta see võime raha juurdetrükkimise abil), ei lahendaks see Kreeka põhiprobleemi – majanduse jätkusuutmatust.
Oluline on mõista, et euroala hädad ei alga riikide võlakoormast, nagu tihtipeale arvatakse, vaid kriisiriikide majanduste nõrgast seisust ja selle viletsast väljavaatest. Kui Hispaanias poleks nii suurt tööpuudust ja sellest tulenevat sotsiaalkulutuste kasvu, suudaks kuningriik probleemid ilmselt ise ületada ehk maksta võlga ja võtta vajadusel mõistliku hinnaga juurde.
Vaidlus selle üle, kas Hispaania peaks nüüd hakkama kulutusi veel rohkem kärpima või keskpank hoopis raha juurde trükkima, ei vea eurotsooni suuruselt neljandat majandust kasvule. Uue kasvutsükli saabumine, mis ei põhine valitsuse stiimulpakettidel, võtab paratamatult aega nii Hispaanias kui terves eurotsoonis.
Kriisi ohjamine on seni jõukohane
Valitsustel ei ole tegelikult siinjuures kuigi palju, mida teha, peale selle, et viia oma kulud ja tulud tasakaalu, mis loob nende vastu usalduse ja toob võlakirja intressid tagasi mõistlikule tasemele, lõpetades ühtlasi olukorra, kus osades Euroopa riikides hoitakse praegu raha miinusintressiga.
Kriisiriigid on praegu kui ülekaalulised inimesed, kes tuleb heasse vormi saada. Aga teada on, et nälgimine ja ennastsalgav sportimine võib küll kaalu kiiresti langetada, ent koos sellega põhjustada uusi tervisehädasid. Eesmärgiks on heas vormis Euroopa majandus, mida ei kammitse nälgimisest tulenev peapööritus ega rasvumise tagajärjeks olev hingeldamine.
Vormi parandamine võtab paratamatult aega ja praegu on Euroopa „paksudele“ see aeg ka võimaldatud. Küsimus on selles, kui kaua jätkub sponsoritel raha, et nende treeninguid toetada?
Seni on eurogrupp ja keskpank tulnud kriisi reguleerimisega rahuldavalt toime. Ühelt poolt on kriisiriikides alanud vajalik kulude kärpimine, et lõppeks raiskamine, teisalt on keskpank võimaldanud kommertspankadel saada odavat laenu, mis on hoidnud kommertskrediidi kättesaadavana, et soodustada äritegevust. Nende meetmetega on hoitud majandus käigus. Kuid kõigest käigus, sest Euroopa uus kasvumootor ei ole käivitunud.
Võlakriisi ei lahendata mitte riigipeade tarkuse, vaid ajaga ning tuleb loota, et riigijuhtidel jätkub tarkust lasta ajal oma töö ära teha. Sestap tuleb valmis olla, et praegune kriisiaeg jääb kestma veel õige pikaks ajaks. Koguni nii pikaks, et endalt tuleb küsida, kas tegemist ongi enam kriisiga või hoopis uue reaalsusega.
