Naised räägivad, et Eesti mees on üks tuim tükk, kes ei viitsi suhte pärast vaeva näha ja sellepärast ongi meil abielulahutusi nõnda palju. Ühisrahaga seotud suhetes näib see arvamus paika pidavat, sest niipea kui euroga hakkasid asjad viltu vedama tõstatasid majandusajakirjanikud küsimuse, kas ei peaks eurotsoonist jalga laskma?
Eurotsooni peatset lagunemist on ennustatud juba paari aasta jagu. Teatud perioodilisusega läbivad meediat ekspertprognoosid, mille kohaselt otsustatakse euro saatus järgneva paari nädala või siis paari kuu jooksul. Ent tulemuseks pole muu, kui ajakirjanike ja investeerimisfondide esindajate käratsemine, et miks valitsused mitte midagi ei tee.
Sama regulaarsusega ilmuvad välja allikad „seestpoolt“, kes teavad, et Berlinis ja Brüsselis on juba valmis mõeldud plaan, kuidas Kreeka eurotsoonist tsiviliseeritud kombel välja vangerdada.
Leidub hulganisti tarku, kes soovitavad Eesti poliitikutel alustada uue, Saksamaa ümber koonduva rahaliidu moodustamist või siis Põhjamaadega mesti lüüa; igal juhul ilma Lõuna-Euroopata.
Kuna nüüdseks on analüütikud diagnoosinud, et rahaliit on moodustatud totaalselt valesti ja selle ots või koguni maailma lõpp pole enam mägede taga, on üsna mõistetav, miks inimesed kipuvad oma eurosid kuldehete vastu vahetama.
Tark mees kaalub enne otsustamist kõik variandid läbi ja valmistub halvimaks. Sestap ma usun vandenõuteoreetikute juttu, et kuskil Brüsseli või Frankfurdi sahtlites on tõepoolest olemas mapid, kus on kirjas käitumisjuhendid juhuks, kui näiteks Kreeka või Hispaania lahkumine eurotsoonist muutub vältimatuks.
Ent plaani olemasolu ei tähenda, et see tingimata käiku läheb. Regionaalminister Siim Kiisleril on samuti hulk plaane, kuidas teha Eestis haldusreform, aga see ei tähenda, et valdu kohe liitma hakataks.
Eurotsoonist lahkumisele õhutajad meenutavad ärahellitatud perepoega, kes pärast abiellumist hakkab värskele abikaasale nina alla hõõruma, et selle keedetud kastmed pole pooltki nii maitsvad kui need, mida armas ema kodus tegi ja hakkab nooriku kuuldes endamisi arutama, kas peaks järsku abielu seetõttu ära lahutama ja hoopis kellegi teisega ühiselu alustama.
Kõlagu see kui tahes banaalselt ja riigitruult, kuid kõige rohkem vajab eurotsoon praegu ühtsust ja õlg-õla tunnet. Usku, et meie rahasüsteemi raputav võla- ja usalduskriis suudetakse ületada, sest kui me ise ei usu endasse, siis kes peaks seda tegema?
Mulle meeldis Itaalia kröösuste käitumine mullu novembris, kui saapamaa võlaintressid küünitasid kõrgusi, mis viitasid peatsele riigi makseraskusele. Selle asemel, et oma nahka päästa, otsustasid patriootlikud töösturid, näiteks Ferrari president Luca di Montezemolo, osta raskel hetkel võlakirju, et oma riiki rahastada.
Elu ise on eurotsooni nõrgad kohad kätte näidanud ja neid on hakatud otsast parandama. Ideaalseid ja kiireid lahendusi, mida investeerimisfondide närvilised maaklerid oma klaasseinte taga küüsi närides ootavad, ei ole olemas. Kasutades Lennart Meri mõttetera, siis „olukord on sitt, aga see on meie tuleviku väetis“.
Ilmunus Linnalehes 29. juunil 2012
