Peaminister Andrus Ansip väidab õigesti, et Eesti on üks kõige paremini korras oleva rahandusega Euroopa riik. Iseasi kui mõttekas see praktika on.
Eurotsooni võlakriisi taustal näib Eesti oma asjad tõesti hästi korraldanud olevat. Kahe olulise näitaja – valitsussektori võla ja riigieelarve defitsiidi – osas eristume olulisel määral euroala keskmisest.
Eelmisel aastal Eurostati andmeil 6,6 protsendini SKPst ulatunud Eesti valitsuse võlg on köömes võrreldes seda euroala keskmiseks olnud 85,1 protsendiga. Ka eelarvega on asjad korras, sest kui euroala valitsuste koondeelarve jäi mullu keskmiselt kuue protsendiga miinusesse, siis meie olime 0,1 protsendiga plusspoolel.
Ehkki tuleva aasta riigieelarve on valitsusel koostatud tulude puudujäägiga, kaetakse see tõenäoliselt reservist. Seega laenukoormust ilmselt ei suurendata ja see peaks olema 5,8 protsenti SKPst ehk vähem kui 2010. aastal. Näib, et igasugune kriitika Eesti rahanduspoliitika aadressil on mõeldamatu.
Ülejäänud eurotsooniga võrreldes erandlikku seisu oleme sattunud tänu kahe asjaolu kokkulangemisele: 2009. aastal langetati Eestis tuntavalt palku ja avalikke kulutusi, samas kui mitmed Euroopa riigid reageerisid kriisile hoopis avalike kulutuste suurendamisega.
Eesti järsult odavdatud tööjõud võimaldas meie eksportivatel firmadel pärast lühikest šokki end kiiresti koguda ja nad said osa mitme Euroopa riigi, sealhulgas Soome, majanduse elavdamise programmist, mida rahastati riigivõlaga. Suurendatud riiklikud tellimused hoidsid esialgu ära finantskriisi muutumise üleilmseks surutiseks.
Raske on ette kujutada, kui palju oleks meil pärast 16-protsendist majanduse kukkumist võtnud taastumine aega, kui USA ja Euroopa riigid ei oleks 2009. aastal oma majandust turgutama asunud. Sellegi poolest jätkub Eestis praegu küllaga tarku, kes peavad tollaseid kulutusi kriisi edasilükkamiseks ja soovitavad eelarve puudujäägiga kimpus valitsustel võtta Eestist eeskuju.
Tulega peab oskama toimetada
Ometi ei taheta Eesti eeskuju järgida. Vastupidi: Taanis hiljuti võimule tulnud sotsiaaldemokraadid teatasid esimese asjana, et asuvad riiklike tellimuste suurendamisega elavdama majandust, et jahenev ärikliima võimalikult väikeste kadudega üle elada. Võiks küsivalt hüüatada: kas Kreekast pole midagi õpitud?!
Eestis tsementeeritav arusaam, et riigieelarve tasakaal tuleb saavutada kulude kärpimisega, kulutada saame vaid seda raha, mis on juba teenitud ja tasakaalus riigieelarve peaks olema põhiseaduslik nõue, põlistab peost-suhu elamist ega soodusta arengut.
Krediit ei ole saatanast, kuigi keskajal nii usuti. Laenuraha on pigem nagu tuli, millega tuleb osata ümber käia – kreeklased valasid tulle õli, meie aga vett. Tuleks aga osata hoida lõket, et see annaks külmaga sooja, kuid palavaga ei kõrvetaks.
Eesti valitsusel ei tule riigi laenukoormuse suurendamise peale veel pikki aastaid tõsiselt mõelda, sest selleks ei ole reaalset vajadust. Ajal kui suur hulk investeeringutest tehakse Euroopa Liidu fondide kaasabil, ei ole riigil tarvidust lisaraha turult kaasata. Seda enam, et Eestil on praegu kasutada heitmekvoodi müügist saadavad summad, pluss riigile kuuluvatest ettevõtetest võetav omanikutulu.
Võime ühiselt rõõmustada, et meil on olnud õnne ja erakorralisi sissetulekuid, millega valitsus on viimastel aastatel suutnud riigi rahanduse imeväärses korras hoida ning jõudu jätkub ka investeerimiseks.
Ühel hetkel on aga heitmekvoodid müüdud, ELi toetuste osakaal investeeringutes väheneb, kuid vajadus riigi investeeringute järele säilib ka tulevikus. Olgu selleks siis riigi suurprojektid, nagu neljarealine sõidutee Tallinna ja Tartu vahel, Saaremaa sild või miljard eurot maksev Eesti Energia uus elektrijaam, mille rajamisel on valitsus ühel või teisel moel lubanud osaleda.
Raske on sealjuures ette kujutada, et tulevikus hakkab riik mõne suurema taristuprojekti jaoks koguma raha, nagu poisid mudelauto ostmiseks. Näiteks Koidula piiriraudteejaama ehituseks kaasas riik endale kuuluva Riigi Kinnisvara ASi vahendusel välisvahendid (mis ei olnud ELi toetus), sest riigieelarvele käis ligemale 70 miljoni euro suurune projekt üle jõu.
Võlg on majandamise osa
Riigivõla hoidmine võimalikult madalal tasemel ei peaks olema eesmärk omaette, nagu ta Eestis kipub viimase paari aasta poliitilise retoorika põhjal kujunema. See küll eristab meid ülejäänud eurotsoonist, kuid ei midagi rohkemat. Raha kogumine iseenesest ei loo väärtust, vaid ikka selle kasutamine.
Konservatiivide hädakisa, et riik ei tohi elada tulevaste põlvede arvelt, on kohatu. Miks arvatakse, et tulevikku investeerimine on elamine tuleviku arvelt? Kui riik võtab laenu, et langusse läinud majandust elavdada, ehitada vajalikke rajatisi, ei ole see elamine tuleviku arvelt, vaid töötamine tuleviku heaks.
Pole veenvat põhjust väita, et need tulevased põlved, kellele valitsus ei soovi võlgu kaela võtta, sellise poliitika heaks kiidavad. Neile pärandatakse küll riigi tühi laenukonto, kuid ühtlasi ka hulk tegemata töid.
Kahtlemata kehtib edaspidigi ütlus „võlg on võõra oma“, kuid riigivõla puhul pole see absoluutne tõde. Näiteks suure välisvõla poolest tuntud Itaalia võlakirjadest kuulub üle poole Itaalia oma investoritele, sealhulgas tavalistele inimestele, kellel on võimalus paigutada oma raha oma riigi võlakirjadesse.
Eestis sellist võimalust pole ja sestap investeeritakse ka näiteks meie pensionifondi raha osaliselt teiste riikide võlakirjadesse, antakse teiste riikide teenistusse.
Toimivat võlakirjade turgu Eestis ei eksisteeri, sestap pidi näiteks tänavu suvel 225 miljoni euro väärtuses võlakirju emiteerinud Elering noteerima need Londoni börsil, mitte Tallinnas. Tõenäoliselt poleks sellise summa kokkusaamine Eestis olnud ka jõukohane ülesanne, kuid näiteks 30 miljoni euro hankimine riigi omanduses Estonian Airi investeeringute katteks tasuks proovimist.
Seda enam, et potentsiaalset vaba raha peaks turul leiduma. Näiteks Eesti kodumajapidamised hoiustavad praegu kokku üle 4,5 miljardi euro, millest umbes pool seisab olematu intressiga nõudmiseni kontol ja teine pool valdavalt tähtajalisel kontol. Trend on sealjuures hoiuste mahu suurenemise poole. Riigifirma võlakirjad oleksid kahtlemata soodsaks alternatiiviks, kuhu inimesed oma vaba raha saaksid investeerida.
