Peegelist vaatas otsa jube grimass


USA reitinguagentuuri Standard & Poor’s (S&P) hoiatus, alandada kõigi eurotsooni liikmesmaade riigireitingut, võeti Eestis vastu rahandusminister Jürgen Ligi juba traditsiooniks saanud mühatusega: mida nemad kah teavad!
Minister Ligi ei olnud eurotsooni poliitikutest esimene ega ainus, kes reitinguagentuuri(de) pädevuse kahtluse alla seadis. Euroopa poliitikud on juba pikemat aega andnud vihjamisi või otsesõnu mõista, et maailma kolm juhtivat reitinguagentuuri (S&P, Moody’s ja Fitch) on vaatamata oma globaalsele tegevusulatusele siiski USA firmad.
Et veri on paksem kui vesi, siis võivad nad Euroopa rahandust tegelikusest halvemas valguses näidates juhtida tähelepanu kõrvale USA samadelt probleemidelt – riigi suur võlakoormus ja tasakaalust väljas eelarve.
Suvel kuuldus, et vastukaaluks USA agentuuridele asutatakse tuleval aastal Euroopas oma reitinguagentuur, mille töömetoodika oleks läbipaistvam ja arusaadavam.
Erapoolikuses ei maksa USA agentuure siiski süüdistada, sest seesama „paha poiss“ S&P sai augustis hakkama vaat et pühaduseteotusega, kui alandas 1917. aastast muutumatuna püsinud USA krediidireitingu tasemelt AAA tasemele AA+ väljavaade negatiivne.
Mäletame, et agentuuri otsus pälvis USA administratsiooni terava kriitika ning süüdistuse, et riigi rahanduse olukorrast on tehtud valed järeldused.

Teiste vead nuheldakse meie kaela
Millegi sarnasega tuli välja ka rahandusminister Ligi, kui selgus, et ka Eesti reiting võidakse pügala võrra allapoole tuua, kui Saksamaa ja Prantsusmaa AAA-klassi tippreitingud peaksid kukkuma. Jürgen Ligi sõnul pani S&P Eesti automaatselt eurotsooni ning sulges edasise osas silmad.
Ometi tulnuks näha, et Eesti valitsusel pole ülejäänud eurotsooniga võrreldes võlga peaaegu ollagi ning eelarve puudujääk püsib lubatud kolme protsendi piires suhtes SKPsse. Ka Eestis domineerivate Skandinaavia pankade olukord on hea võrreldes Saksa ja Prantsuse pankadega, mis kannavad Kreeka võlakirjade osalise mahakandmise läbi suuri kahjumeid.
Kas Eestile tehti reitingu alandamise ähvardusega tõesti liiga? Tegelikult mitte. S&P hoiatus on objektiivne ning võtab arvesse riske, millest Eesti poliitikud on pidanud vajalikuks praegu vaikida.
Tuleb mõista, et Eesti võib praegu teha ka ülejäägiga eelarve ja välisvõla jäägitult kinni maksta, kuid suurt pilti see oluliselt ei mõjuta. Eesti kaal euroalas on lihtsalt sedavõrd väike, et meie eeskujulik käitumine ei pääse maksma ja kui laev vajub, siis ta vajub kogu täiega.
S&P hoiatus ei käi mitte niivõrd eurotsooni riikide kohta eraldi, vaid eurotsooni kui terviku pihta. Loogika on lihtne: kui ühisraha vedurriigid, Saksamaa ja Prantsusmaa, ei suuda läbi suruda euroala kasinuspakette, siis on sellel tagajärjed, mis puudutavad kogu eurotsooni.
Mäletatavasti öeldi see ka Riigikogu kõnepuldist euroala päästefondile EFSF hiigelgarantiid andes nii mõnegi saadiku poolt maha, et eurotsoon töötab põhimõttel üks kõigi ja kõik ühe eest ning kui euro langeb, langeme meie nii või teisiti.

Kas Eesti hakkab varsti laenama?
Imelik, et nüüd on rahandusminister selle juba unustanud ja fantaseerib, et Eesti kujutab endast mingit õnnesaart keset euroala hädade merd. Või teeb muret hoopis see, et peatselt läheb Eesti poolt EFSFile antud garantii realiseerimisele ning siis tuleb ka meil rahaturule laenama minna, et eurotsooni ees võetud kohustused saaks täidetud. Riigi võimalikult kõrge reiting (Eestil praegu AA-) on rahaturul oluline ja rahas mõõdetav suurus.
Reitingu alandamine võib asjaomastele riikidele kaasa tuua võetavate laenude kallinemise. Suur küsimärk seatakse eurotsooni ajutise päästefondi EFSF eksistentsi kohale, mille mahu suurendamiseks ette võetud võlakirjade müütamisega ollakse nagunii hädas. Kui Saksamaa ja Prantsusmaa, aga ka Soome, Austria, Holland peaksid oma tippreitingu kaotama, muutub kriisifondi võimekus raha kaasata ja hädas riikidele abi osutada veelgi küsitavamaks. Raha hind kasvab sedavõrd kõrgeks, et sellest pole kõrge intressi käes vaevlevatele riikidele (Kreeka, Itaalia) mingit kasu. Abifond vajaks juba ise abi.
Poliitikutega tuleb nõustuda, et reitinguagentuurid ei tee nende toimetamisi lihtsamaks. Indrek Neiveltit parafraseerides pakuvad nad vihmavarju siis, kui päike paistab ja tõmbavad selle käest, kui kisub tormiks. Aga kuidas need agentuurid peaksid siis praegu käituma? Pigistama silmad kinni ja ütlema, et tegelikult on Euroopa rahanduses kõik okei? Ei ole ju!
Paraku on eurogrupp seni silma paistnud võlakriisile vaid lahenduste otsimise ja siis nende edasilükkamisega, mis ei saa lõpmatult kesta.
Nüüd on S&P nõudliku kooliõpetajana andnud eurotsoonile kui laisale õpilasele tähtaja koolitükid järele teha või tuleb tunnistusele halb hinne, millele järgneb väljavaade vanemate taskurahast ilma jääda. On mõistetav, et kamandama harjunud poliitikutele see ei meeldi.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+