Paarkümmend aastat tagasi tuli värskelt vabanenud Eesti Vabariigi kodanikel välisriiki reisides nii mõndagi kogeda. Sisenedes näiteks Rootsi, oli üsna tavaline, et pagas otsiti läbi ja teilt küsiti, miks te üldse tahate kuningriiki tulla ja kuhu te plaanite seal täpsemalt sõita?
Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumireformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise tegemised meenutavad kunagist siseministrit Tarmo Loodust, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi mai lõpus rahandusministrile ettepaneku muuta krediidiasutuste seadust, et edaspidi oleks inimestel igas Eesti omavalitsuses võimalik oma pangakontolt raha tasuta välja võtta.
Küsimusele, kas piiratud sortiment käsimüügiravimeid võiks lisaks apteekidele olla müügil ka toidupoodides, on riik seni vastanud eitavalt. Paraku ei teeni valitsuse konservatiivne hoiak kodanike huve, sest ravimite kättesaadavus maal muutub üha raskemaks.
Riigikontrolli andmeil moodustab Eesti kütuseturust seitse protsenti bensiin ja diislikütus, mis tuuakse sisse Venemaalt saabuvate autode paakides, pumbatakse osaliselt välja ja müüakse mustal turul edasi.
Läbi 20 viimase iseseisvusaasta on Eestis vähemalt ühes asjas oldud ühel meelel, ja nimelt selles, et riigil puudub toimiv regionaalpoliitika.
Keskvalitsus näikse omavalitsustega maha mängivat tuntud episoodi Juhan Kunderi muinasjutust „Suur Peeter ja väike Peeter“, kus väiksemat kasvu mõisaori jagab suuremaga naiivselt oma leivakotti, kuid hiljem jätab turjakam töömees ta tühja kõhuga ning mõnitab pealegi. Paraku pole riigi ja omavalitsuste rahanduslik vahekord sedavõrd üheselt klaar, kui leivakottide sisu muinasjutus.
Jätka lugemist