Läbi 20 viimase iseseisvusaasta on Eestis vähemalt ühes asjas oldud ühel meelel, ja nimelt selles, et riigil puudub toimiv regionaalpoliitika.
See nn toimiv regionaalpoliitika on kohati muutunud sama tugevaks kujundiks, nagu eestlaste müütiline valge laev, mille saabumist on raskel hetkel ikka oodatud. Paljud usuvad, et kui valitsus teeks „õiget“ regionaalpoliitikat, läheks elu kogu riigis paremaks ja inimesed ei peaks teenistuse otsinguil oma kodu maha jätma.
Regionaalpoliitika tõhusust on objektiivselt raske hinnata. Seda eriti juhul, kui erinevad hindajad kasutavad selleks erinevaid etalone. Nii räägivadki kriitikud tuhandetest inimestest, kes on viletsa regionaalpoliitika tõttu sunnitud kolima üha suurematesse linnadesse ja välismaale, samas kui valitsus toob ette sajad miljonid eurod, mis on Eesti regionaalseks arendamiseks juba kulutatud.
Ei saa öelda, et valitsus mitte midagi ei tee. Ainuüksi tänavu jagatakse regionaalministri kontori kaudu laiali enam kui 103 miljonit eurot, mille Euroopa Liit läbi oma erinevate fondide meie regionaalarengu turgutamiseks on eraldanud.
Aga see pole kaugeltki kõik, sest ühel või teisel moel panustavad regionaalarengusse kõik ministeeriumid. Põhimõtteliselt võib ju iga väljaspool pealinna kulutatud euro kuulutada regionaalpoliitiliseks investeeringuks.
Kuid millised on tulemused? Kohati on Eestimaa tõesti sedavõrd kauniks vuntsitud, et ei tunne enam äragi. Euroopa Liidus veedetud aastate jooksul on maakondade sotsiaalne taristu väga kiiresti arenenud. On ehitatud hulk spordirajatisi, loodud vaba aja veetmise võimalusi, iga omavalitsuse auasi on korras hoida oma koolimajad. Ja ometi me viriseme, et regionaalpoliitikat pole ollagi.
Mündil on aga ka teine külg. Kui vaadata Eesti sisemajanduse koguprodukti jagunemist maakondade vahel, siis pole regionaalpoliitika tulemuste üle suurt midagi vaielda. Statistikaameti viimased andmed näitavad, et 61 protsenti Eesti SKPst luuakse Harju maakonnas. Teisel kohal on Tartu maakond 10,2 protsendiga. Enamiku Eesti maakondade panus jääb aga alla viie protsendi piiri.
SKP jagunemine maakonniti näitab kõige kujukamalt, millistes Eesti piirkondades tegeletakse väärtuse loomise ja millistes piirkondades selle laialijagamisega, aga ka seda, kas regionaalpoliitika on andnud soovitud tulemuse või mitte.
Kui ligemale 80 protsenti Eesti SKPst luuakse vaid kolmes maakonnas, siis ei saa tõsimeelselt rääkida riigi tasakaalustatud arengust, mis peaks ju olema regionaalpoliitika eesmärk. Piltlikult öeldes tehakse Harju-, Tartu- ja Ida-Virumaal tööd, mille viljadest kogu ülejäänud Eesti elab.
Probleem pole selles, et Tallinn oleks liiga rikas, vaid selles, et mujal luuakse liiga vähe lisandväärtust. Eestis on osatud küll ära kasutada Tallinna, kui sadamalinna potentsiaal, kuid see on suures plaanis ka kõik. Meil pole jätkunud oskust panna kogu riik elama ja äri ajama.
Meil on maakonnakeskustes loodud inimestele head vaba aja veetmise võimalused, aga pole loodud võimalusi tööd teha. Sellepärast nad lähevadki elama linna, kus pole küll piisavalt lasteaiakohti, linnulaulu ega turvatunnet, kuid on töö.
Ma ei taha väita, et spordikeskuste, kiigeplatside ja matkaradade tegemiseks kulutatud raha on sama hästi kui maha visatud. Küll tuleb aga mõista, et sotsiaalne taristu, mida Eestis on eesrindlikult arendatud, ei pane kohalikku majandust käima ega loo püsivaid töökohti.
See tähendab, et riigil tuleb oma regionaalpoliitika fookus ümber seada ja keskenduda sotsiaalse taristu arendamise kõrval palju rohkem sellistele investeeringutele mis aitaksid maakondades luua püsivaid töökohti.
Praegu on regionaalpoliitiliste meetmete ümbersõnastamiseks õige aeg, sest Euroopa Liidu üks finantsperiood on lõppemas ja teine ületuleval aastal algamas. On piisavalt aega, et hinnata igast vaatepunktist Eesti regionaalpoliitika seniseid tulemusi ning seada sihid aastaks 2020.
