Küsimusele, kas piiratud sortiment käsimüügiravimeid võiks lisaks apteekidele olla müügil ka toidupoodides, on riik seni vastanud eitavalt. Paraku ei teeni valitsuse konservatiivne hoiak kodanike huve, sest ravimite kättesaadavus maal muutub üha raskemaks.
Kui riigile kuuluv aktsiaselts Eesti Post hakkas mõne aasta eest kahjumlikke postkontoreid sulgema, lohutati inimesi jutuga, et ega postiteenus sellepärast ära kao. Postkontor kolib oma leti vallamajja või kauplusse ja inimestele on vajalik teenus jätkuvalt tagatud. Mõnel pool on see tõesti ka nii läinud.
Hoopis teine lugu on apteegiga, sest kui tubli maaproviisor on otsustanud asjad pakkida, et linnaapteegis kaks korda rohkem teenida, on see väikesele maa-apteegile sisuliselt surmaotsus. Erinevalt postkontorist ei ole apteegiletti võimalik nii lihtsalt kohalikku poodi või vallamaja ootesaali üle tõsta, sest ravimiseaduse kohaselt võivad apteegiteenust osutada ainult tervishoiuametis registreeritud proviisor ja farmatseut. Kui neid inimesi kohapeal võtta pole, pole ka ravimimüüki.
Seadus aga peavalu ära ei võta ja aeg-ajalt on ibuprofeeni vaja ka maainimesel, olgugi, et ta viibib palju värskes õhus ja teeb füüsilist tööd, mis toonusele hästi mõjub. Mõistagi viib sellisel juhul tee jälle linna, kus apteeke on pea iga nurga peal, nii et kohati tekib tunne, et see linnaelu peab ikka väga raske olema, et inimeste tohterdamiseks nii palju rohupoode on tehtud.
Kui küsida apteegis „midagi peavalu vastu“ või „ristluude määrimiseks“, siis on vastuseks üldjuhul sama tekst, mida kuuleme iga päev ravimireklaamidest. Et see tablett on eriti tõhus ja too geel aitab rohkem kui teised kokku.
Koju tagasi sõites aga jääd mõtlema, et mis oli selle proviisoridaami jutus nii erakordselt teaduslikku, et peavalutableti ja seljageeli pärast tingimata linna apteeki pidi sõitma? Miks ei võinuks needsamad asjad olla müügil vallakeskuse poes, mille müüjaks olev tubli pereema teab täpselt, mille vastu aitab söetablett ja mitme tunni pärast anda lapsele uus lusikatäis paratsetamooli, kui palavik ei alane?
Muidugi pole ta ei proviisor ega farmatseut, kuid elementaarne oskus lugeda läbi rohupakis oleva infolehe olulisemad punktid ja sellest aru saada, on tal ju olemas. Miks ei võiks siis käsimüügis olevad apteegirohud olla müügil ka kauplustes, kui me niigi teame, et nende ostmine proviisori käest ei anna olulist lisaväärtust.
Seni ei ole selle teema tõstatamine mitte kuhugi välja viinud, sest apteegikettide lobi on seaduseandja juures märgatavalt võimsam kui tarbija oma. Kui ravimid oleksid müügil ka toidukauplustes, annaks see valusa hoobi apteegiärile, sest kaupluse põrandapind ja tööjõud on tunduvalt odavam, kui apteegi vastavad näitajad. See sunniks apteeke alandama oma kasumimarginaali, mida nad ilmselgelt teha ei soovi.
Apteegifirmad armastavad hirmutada väitega, et kui tabletid panna kõrvuti müüki piima ja alkoholiga, siis võivad inimesed oma suures rumaluses hakata tablette üle tarbima ja suhtuvad nende ostmisse liiga kergekäeliselt.
Tegelikult ei pea see väide vett. Esiteks ei pandaks tablette müügile kõrvuti piima ja leivaga ja teiseks on enamik poekülastajaid täie mõistuse juures olevad inimesed, kes saavad aru, et paratsetamool ei ole meie igapäevane leivakõrvane. Arvamus, et lapsed ajavad edaspidi poes kommid ja valuvaigistid segi, on eluvõõras, sest pole ju mõeldav, et tabletid pannakse kommiriiulitele maiustustega läbisegi ja müüakse kaalukaubana. Ja kui peakski juhtuma, et laps on kassalindile pannud limonaadi kõrvale karbi ibuprofeeni, ei ole müüjal raske küsida, et kas laps ikka teab, mida ta ostab ja tekkinud segadus ära lahendada.
Ravimid on mürk, mille suures koguses tarbimine on inimesele, eriti lastele eluohtlik. Aga suurtes kogustes on eluohtlik ka näiteks alkohol, mille müüki ei piirata täiskasvanud inimestele mitte mingil viisil. Poest kasti viina ostmine tundub normaalne, samas kui sealt pereemale paki aspiriini müümine on osade silmis kuidagi ohtlik.
Et ravimid ei satuks valedesse ehk siis laste kätesse, tuleks neid poes müüa sama põhimõtte järgi, mis alkoholi puhul ehk mitte müüa alaealistele. See ei tohiks olla probleem, sest nii nagu ei saada normaalsed inimesed last veini järele, ei saada nad neid ka rohtu tooma, vaid teevad need ostud ise.
Laste ravimimürgistused ei tule üldjuhul mitte sellest, et nad ostavad suure koguse valuvaigisteid, vaid ikka põhjusel, et rohud on kodus halvasti hoitud. Seega ei tuleks piirata mitte ravimite ostuvõimalusi, vaid tuletada inimestele meelde, et nii, nagu me ei lase lapsi koduse baari- ega relvakapi juurde, nii on ka ravimikapp asi, millest tuleb näpud eemal hoida.
Kuula saadet: Päevakommentaar. Arved Breidaks – Vikerraadio – ERR.
