Vandenõuteooria kohaselt kärpis valitsus 2009. aastal omavalitsustele tehtavaid eraldisi ning kehtestas laenupiirangud varjatud eesmärgiga tõugata kriisi sattuvad vallad vabatahtlikult ühinema, et pikaleveninud haldusreform saaks tehtud. Kriis ja seisak on ammu käes, kuid ühinemised mitte.
Valdade ühinemine ei ole Eesti riiki tervikuna silmas pidades tegelikult nii oluline teema, kui aeg-ajalt välja lastakse paista. Seda tõendab kas või haldusreformi vähemalt kümne aasta pikkune ajalugu. Kui väikeste omavalitsuste rohkus oleks tõesti Eesti suur arengupidur, küllap oleks vallad siis juba ammu ka parajalt suureks liidetud.
Ka käimasolevas valimiskampaanias ei ole erakonnad haldusreformi kilbile tõstnud, isegi mitte IRL, mille esimees on korduvalt reformi vajalikkusele viidanud.
Jutt väikevaldade suurest koormast maksumaksjale on keskmise kaaluga müüt. Sel aastal doteerib riik omavalitsusi 71,1 miljonit euro ulatuses, mis võrreldes mitme teise kuluartikliga polegi nii suur summa.
Pealegi on see suhteliselt stabiilsena püsinud juba pikki aastaid, mida ei saa öelda kõigi eelarve kuluartiklite kohta. Teisalt pole keegi suutnud veenvalt tõestada, et omavalitsuste jõuline ühendamine annaks tulemuseks riigile samas suurusjärgus kokkuhoiu. Pigem on oodata, et kulutused kas jäävad samaks või isegi suurenevad.
Kuna otsest kokkuhoidu valdade jõuline või vähemjõuline ühendamine ei anna, on mõistetav, miks haldusterritoriaalsed muutused on vabal tahtel Eestis nii visad tulema ja miks pikalt võimul olnud Reformierakond pole kiirustanud vähest tulu, kuid suurt segadust tekitavat plaani toetama.
Kinkekaardid ettevõtjaile
Ehkki 2011. aastal peaks omavalitsuste eelarvete keskmine nivoo juba tõusma, on enamik neist siiski veel sunnitud töötama vegeteerimis-režiimil. Üksikisiku tulumaksu laekub kõrge töötuse tõttu endiselt vähe, palgad ei tõuse, kohaliku majanduse ergutamist takistab valitsuse poolt selle aasta lõpuni kehtiv laenupiirang.
Mõistetavalt on sellises olukorras hakanud enamik omavalitsusjuhte mõtlema uutele viisidele, kuidas tulusid kasvatada. Paraku on nad aga õige pea avastanud, et omavalitsuse tulusid pole pikemaajaliselt võimalik märkimisväärses ulatuses tõsta. Kinnisvara müük või näiteks kaevanduse rajamine pakub rahapuudusele vaid ajutist leevendust.
Pikaajaline omavalitsuse tulude kasv saab praeguse maksukorralduse juures tulla ainult läbi ettevõtluse arengu ehk uute töökohtade kaudu. Igasugused kinkekaardid ning elamumaa maksust vabastamised on üksikute omavalitsuse mainekampaania, mille reaalne mõju linna või valla eelarvele on tagasihoidlik.
Naiivne oleks uskuda, et keegi kolib kinkekaardi pärast linna elama või ostab krundi valda ainult sel põhjusel, et seal on elamumaa maksustamata. Määravad on muud tingimused, mille loomine maksab omavalitsusele aga tublisti rohkem kui peotäis kinkekaarte.
Piltlikult öeldes tuleb omavalitsusel enda elus püsimiseks välja mõelda kinkekaardid ettevõtjaile, kes loovad uusi töökohti ja annavad inimestele stiimuli tulla ja jääda valda elama. Siis pole hirmu, et kaob kool ja lasteaed ning pood suleb uksed.
Riik kohaliku eluga ei tegele
Eestis ei ole riiklikku organit, kes tegeleks ettevõtluseks vajalike tingimuste arendamisega seal, kus konkurents vabale maale puudub – maal. Riik ei koosta projekte tööstusalade arendamiseks ega tule äriühingule partneriks mõne projekti elluviimisel, mis tõotab kasu nii sellele ettevõttele kui ka kohalikele elanikele.
Ettevõtlustoetusi jagav EAS, nõustamist korraldavad maakondlikud arenduskeskused, ega maavalitsused ole kohaliku ettevõtluse arendamisest eluliselt ja igapäevaselt huvitatud. Ainult omavalitsused on.
Tööandjate väide, nagu segaks omavalitsuste rohkus ettevõtluse arengut, ei ole tõene, sest omavalitsused on ettevõtluse arengust eluliselt huvitatud. Mida rohkem suudab vallavanem meelitada valda ettevõtjaid, seda rohkem on seal töökohti ja seda suurem on tõenäosus, et ta valitakse oma kohale tagasi. Kindlasti on ka negatiivseid näiteid, kuid siis tuleks põhjusi otsida pigem isiklikes vastuoludes.
Mis juhtub, kui praeguse 226 omavalitsuse asemel jääks Eestisse kümme või viisteist omavalitsust? Kui maakonnakeskuses olevast administratiivhoonest juhitaks kogu praegust maakonda hõlmava piirkonna investeeringuid?
Kahtlemata suureneks investeeringute efektiivsus. See toob kaasa investeeringute koondumise keskustesse, kuid ühtlasi näiteks maakoolide kiiremat sulgemist, sest lapsi on ju bussiga odavam vedada, kui nende jaoks koolimaja soojas hoida.
Enamiku maaomavalitsuste sundlikvideerimine võtaks sadadelt inimestelt, kes praegu murravad kohalikes volikogudes pead oma valla elu-olu parandamise nimel, stiimuli ja võimaluse seda edasi teha. Võib liialdamata väita, et maaelu saaks kabelimatsu, sest kaugemate kantide inimestega ei tegeleks siis enam ka omavalitsus.
Valdadele rohkem vabadusi
Erakondadel tuleks mõelda, mil viisil anda omavalitsustele suurem vabadus ettevõtluse arendamiseks. Seda eriti kohtades, kus vaba turg näiteks poe-, postkontori- ja pangateenuse kättesaadavust ei taga.
Levinud arvamus, et hea omavalitsus on suur omavalitsus on sama õige, kui hinnata parteide suutlikkust nende liikmete arvu järgi. Tuleks leppida, et Eestis on väga erinevaid omavalitsusi, kus pakutavate avalike teenuste hulk ja sisu on erinevad ning sõltuvad kohaliku elanikkonna eripärast ja nende vajadustest.
Riikliku ühtlustamise tuhinas jäävad tõenäoliselt kaotajateks just need kohad, kus vajadus kohaliku omavalitsuse järele on vahest kõige suurem.
