Talve hakul avaldati arglikke ennustusi, et Riigikogu seekordne valimiskampaania tuleb sisukam kui eelmise kümnendi omad, sest parteidel pole massiivse meediakampaania jaoks raha ja riigi rahakoti kõhnus ei luba loopida grandioosseid lubadusi. Välja kukkus aga nagu alati.
2003. aasta valimiskampaania märksõnadeks oli ausus ja eetika, mille abil murdis võimsa aplombiga Riigikokku ja valitsusse Res Publica. 2007. aasta valimisi iseloomustas majandusbuum ja sellestu tulenev uljus, mis lubas erakondadel anda inimestele ka kõige võimatumaid lubadusi. Mis jääb aga iseloomustama 2011. aasta valimisi?
President Toomas Hendrik Ilves pakkus aasta lõpus välja, et nendel valimistel tuleks rahval olla kohtumõistjaks selle üle, mis on poliitikas lubatud ja mis mitte. Riigipea aastalõpu tervituses kõlasid Edgar Savisaare rahaskandaalile hinnangut andvad hüüded, nagu „Demokraatia pole müügiks“ ja „Austust ei saa osta“, kuid nüüdseks on selge, et mingisugust aususe referendumit nendest valimistest ei tule.
Euro tulek päästis Keskerakonna
Aastavahetuse melule järgnenud rahavahetus hõivas Eesti inimeste ja ajakirjanduse meeled sedavõrd, et Keskerakonna esimehe valgustkartvate tehingute uurimiseks jätkus huvi vaid Keskerakonna enda nn tõekomisjonil.
Detsembris võisid Savisaare-vastased küll rõõmust käsi hõõruda, kuid juba jaanuari alguses oli selge, et rahaskandaal mõjutas Savisaart veel vähem kui tema 1990ndate keskpaiga lindiskandaal. Küsitlused on kinnitanud, et partei populaarsus kannatas detsembritormis õige vähe.
Kas on süüdi rahapuudus või äsjane skandaal, kuid Keskerakonna kampaanial puudub suurimale opositsioonierakonnale vääriline hoog ja sisu. Kahemõtteline hüüdlause „Aitab“ on iseenesest hea valik, võimaldades edastada, sõltuvalt vajadusest, nii negatiivset kui positiivset sõnumit, kuid kampaania tervikuna jätab kulunud mulje.
Valitsusparteide süüdistamine suures tööpuuduses ja hindade tõusus on plaat, mida Keskerakond on mängitanud juba 2009. aasta suvest saadik. Kampaania on loodud negatiivsusele, pöörates vähem tähelepanu lahenduste otsimisele.
Võimalik, et Keskerakond tuli valimistele kindla peale tulemust tegema, suunates kampaania pigem praeguste toetajate kinnistamisele, mitte oma toetuspinna laiendamisele.
Teise opositsioonipartei, SDE, kampaania on vastupidiselt Keskerakonnale üles ehitanud uudsusele, millest kantud on ka nende hüüdlause „Uus algus“. Trummipõrina saatel esinev SDE esimees Sven Mikser mõjub Keskerakonna reklaaminägude kõrval värsekamalt ja ka usutavamalt.
Sotside eesmärk ja lootus on nende valimistega oma toetajaskonda suurendada. Uue esimehe juhtimisel võib see isegi õnnestuda, sest Eesti valija on ikka uusi tulijaid armastanud. Kuigi ei SDE ega isegi nende esimees ole Eesti poliitikas uued, katsub punase roosi partei mõjuda värske tuulena Eesti väidetavalt ideedevaeses poliitikas.
Närtsinud rohelised, laisad oravad
Neli aastat tagasi värskeks tuulepuhanguks olnud Eestimaa Rohelised on pärast väsitavaid sisetülisid ja ebaõnnestunud ideed kaasata oma nimekirja parteitud võõrleegionärid, kaotanud nii oma värskuse kui ka usutavuse.
Parteituid häälepüüdjaid kaasamata riskinuks rohelised Riigikogu ukse taha jäämisega. Valija ja rohelise maailmavaate seisukohalt olnuks parem ausalt kaotada, kui end võõraste sulgedega ehtides ilmtingimata erakondade marjamaale pressida. Roheliste parteid vaevavatele probleemidele ei too nn vabatmeeste kasutamine lahendust, pigem vastupidi.
Segadus roheliste seas sobib sotsidele, kes nelja aasta eest hääli just rohelistele kaotasid. SDEl on nüüd šanss võita osa neist tagasi.
Mäekõrgust valimisvõitu ootava Reformierakonna juhikeskne kampaania on ilmetu kindla peale minek, aga sära ja värskeid ideid pole peaministripartei nendele valimistele toonud. Et majandus hakkab pärast suurt langust taas tõusma on sama kindel lubadus, nagu lubada päikese tõusu idast. Reformierakonna ja Keskerakonna kampaaniad oleks kui ühe, kuid laisa tiimi poolt kokku seatud.
Küllap uinutavad oravaparteid valimiseelsed küsitlused, mis lubavad neile isegi üle 40 koha Riigikogus. Täis kõhuga on väga raske end jooksma sundida.
Oluliselt sisukam ei näi ka IRLi kampaania, mille esimees Mart Laar lubab majanduskasvu ja uusi töökohti. Sama riskivaba on lubada kevadeks lillede õitsemist, sest majanduskasv on juba mõnda aega käes ning on vaid aja küsimus, millal ka töökohad tekkima hakkavad.
Vaatamata sellele, et ajad on vaesemad kui neli aastat tagasi, jagub raha-kohe-kätte lubadusi siiski piisavalt ja mitmele maitsele. Paraku kipub vaidlus raha ümberjagamise üle varjutama mitmeid olulisi probleeme, mis peaksid valimiskampaanias käsitlust leidma.
Olgu selleks siis näiteks tööjõu väljarände peatamine, tuumajaama ehitus ja energeetikaküsimused laiemalt, haldusreform ning maaelu jätkusuutlikkus, parteide rahastamine, majanduse sujuv ümberkorraldamine.
Neid teemasid ei soovi erakonnad aktiivsesse kampaaniasse lülitada, eeldades, et inimesed ei saa asjast aru. Siiski peaks kampaanias valitsema teemade osas teatud tasakaal, et debatt ei muutuks enampakkumiseks, vaid asjakohast käsitlust leiaksid ka ühiskonna tegelikud valupunktid ja eesseisvad valikud.
