Ajal, mil toiduainete hinnad teevad kauplustes järjest uusi hinnarekordeid, kulutavad riigid endiselt märkimisväärseid summasid maksumaksja raha põllumajanduse ja maaelu toetamiseks. Kas peaks enam?
Olukord näib mõnevõrra vastuoluline. ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni FAO poolt koostatav globaalne toidu hinna indeks püsib seninägematus kõrguses, kuid samas jätkavad riigid põllumajanduse toetamist.
Poleks ime, kui sellises olukorras seatakse toidu tootmise riiklik toetamine küsimärgi alla, sest milleks maksata niigi tõusvalt turult kasumeid saavatele ettevõtjatele veel lisaraha?
Euroopa Komisjoni andmeil kulub tänavu ELi ühtse põllumajanduspoliitika meetmetele 57 miljardit eurot. 142 miljardi euro suurusest liidu aastaeelarvest moodustavad põllumajandustoetused 30 ja maaelu toetused 11 protsenti.
Viimastel aastatel on põllumajanduse osakaal ELi kulueelarves siiski vähenenud: kui 1985. aastal kulus põllumajandusele tervelt 70 protsenti liidu eelarvest, siis nüüd napp kolmandik. Komisjon prognoosib, et otseste põllumajandustoetuste osakaalu vähendamine jätkub ning selle asemel panustatakse rohkem raha maaelu mitmekesistamisele.
See suund ühtib Eesti põllumajanduspoliitikaga, mille kohaselt ei tähenda maaelu tingimata tegelemist põllumajandusega. Maal saab elatuda ka turismist, käsitööst, väiketootmisest, tööstusest, linnas töötamisest, tehes kaugtööd või neid omavahel kombineerides saavutada vastuvõetav elustandard.
Põllumajandustoetused vähenevad
See poliitika ei sündinud tühjale kohale, vaid oli pigem leppimine paratamatusega. 1990ndate lõpus ja sajandivahetusel oli Eesti põllumajanduses äärmiselt keeruline seis: Vene turg oli värskelt (taas) ära kukkunud, ELi turg oli veel kinni ja toiduainete hinnad püsisid nii Eestis kui maailmas suhteliselt all, praegusest tasemest kaks ja pool korda madalamal.
Maaelu ümberkorraldamine sai hoo sisse, kui Eestile avanesid ELi ühise põllumajanduspoliitika toetusrahad. See tõi kaasa mitmeid toetusi, millel pole põllumajandusega otsest kokkupuudet – näiteks ühtset pindalatoetust, mida kutsutakse ka niitmistoetuseks, makstakse ka siis kui maaomanik toetusaluse maa korra aastas puhtaks niidab. PRIA meetmete paketis on terve peatükk toetusi külaelu arendamiseks, mille üks eesmärk on põllumajandusvälise ettevõtluse toetamine maal.
Midagi halba sellest ju ei sünni, kui maal põllutöö ja karjakasvatamise kõrval ka midagi muud tehakse. Tähtis on see, et see ei kahjustaks põllumajandusliku tootmise jätkusuutlikkust ega turu toimimist kokkulepitud kujul.
Võrreldes kümnenditaguse ajaga on olukord toiduturul aga oluliselt muutunud. Ületootmine on asendunud nõudluse kasvuga, hinnad on tõusnud, turg on ebastabiilne. Autoriteetsed allikad ennustavad, et toit kallineb lähema 40 aasta jooksul veel kuni kaks korda ning turg jääb väga kõikuvaks. Muutunud olud peavad kajastuma ka põllumajanduspoliitikas.
Toetada või mitte?
Võiks hüüatada: viimaks ometi muutub põllumajandus isetasuvaks ettevõtluseks ja kuluka toetamise asemel võiks põllumeestele kehtestada kõrgema tulumaksu, et ülitulusast ärist sündivat rikkust ümber jagada.
Olukord on aga mõnevõrra keerulisem, sest toetuste järsk vähendamine või lausa kaotamine tooks tarbijale kasu asemel hoopis kahju. Küll tuleks põllumajanduspoliitika kujundajatel mõelda, kuidas muuta toetuste süsteem ajakohasemaks, sest praegu see oma eesmärki ei täida.
Esiteks tuleks põllumajanduse toetamine uuesti lahti mõtestada. Oleme harjunud väärteadmisega, et toetused on mõeldud tootjate n-ö järeleaitamiseks, eluga toimetulekuks. Tegelikult on põllumajanduse riikliku rahastamise mõte hoida toiduainete letihinnad tarbijale taskukohased ja ühtlasi garanteerida tootjale stabiilne tulu.
Suletud turul annavad otsetoetused soovitud tulemuse, kuid avatud turul mitte nii väga. Avatud turul on põllumehel vabadus müüa oma toodang sinna, kus makstakse kõige paremini. See on põhjustanud olukorra, kus riik (EL) maksab küll põllumehele raha, kuid soovitud madalaid letihindu tarbija alati vastu ei saa, kuna põllumehel pole kohustust oma toodangut koduturul müüa.
Näiteks Eesti piimatootjad on kasutanud koduturul kokkuostuhinna tõstmiseks lätlaste abi: piim on eksporditud Lätti, mille tulemusel Eestis tekkinud defitsiidi tõttu on toorpiima hind tõusnud. Sealjuures on tootjad juba saanud riigilt raha selleks, et hoida hinnad koduturul võimalikult madalal.
Riik on turu ees jõuetu
See tähendab, et riigil puudub jõud turgu suunata ehk toetusraha ei teeni oma eesmärki. Kui riik (EL) soovib turu üle suurema kontrolli saavutada ning pakkuda kodanikele jätkuvalt taskukohaseid toiduaineid, mille hind poleks maailmaturust nii palju sõltuvad, tuleb välja töötada uus põllumajanduse rahastamise skeem.
Lahenduste otsimisel tuleks tagasi pöörduda juurte juurde. ELi ühine põllumajanduspoliitika sündis olukorras, kus kuueliikmelise ühenduse riigid ei olnud võimelised katma oma maa toiduvajadust. Poliitika selge eesmärk oli suurendada toidu tootmist.
Vahe tänasega seisneb selles, et raha ei tuleks nüüd kulutada mitte niivõrd otsetoetusteks, vaid pigem suurendada ELi võimekust reageerida turu suurtele võngetele. Nii nagu Euroopa Keskpank teeb võlakirjaturul tugioste Kreeka, Portugali ja Iirimaa toetuseks, peaks ka toiduturu rahustamiseks olla ELil suuremad võimalused. EL teeb küll sekkumisoste, kuid ilmselt ebapiisavas mahus.
Nii tootjad kui tarbijad on ühiselt huvitatud stabiilsest, mitte kõikuvast turust, mis ühel päeval toob kahju tootjale ja teisel päeval ostjale. Kahtlamata ei suuda EL üksinda globaalset toiduturgu suunata, kuid suuremate võnkumiste tasandamiseks võiks ühendusel jaksu jätkuda.
Vastupidiselt praegusele põllumajanduse toetamise vähendamiskursile tuleks kriitilise pilguga üle vaadata, kas avaliku raha kulutamine kiviaedade ehitamisele, rohumaade paljaksniitmisele teenib tarbijate huve. Pigem tuleks soodustada söötis maade kasutuselevõttu ja suurendada ühenduse võimet turgu suunata.
