Eestis on kaks suurt poliitikut, kes pole tabanud õiget hetke poliitikast lahkuda ning jäänud lootma võimalusele veel võimu tippu tõusta. Nii Edgar Savisaar kui Mart Laar võiksid olla poliitika tunnustatud vanameistrid, selle asemel, et kükitada ametikohal, mis pole neile seisusekohane ja taluda alandusi, millest saanuks hoiduda.
Sisetülist haaratud IRLis on Laar püüdnud igal võimalusel end konfliktist eemal hoida. Ta tahab end välja mängida vahendajana, kes partei kaks tiiba võiks lepitada. Tegelikult on Laar sattunud olukorda, kus omad, ehk kampsuniteks kutsutav seltskond, on vana võitluskaaslases pettunud, tunnevad end reedetuna, samas n-ö pintsakute tiib näib esimehesse suhtuvat kui ülejooksikusse, kellega tuleb arvestada, kuid keda ei saa lõpuni usaldada.
Laari kõikuvat positsiooni partei esimehe kohal ilmestasid juba valimisreklaamid, kus üldjuhul seisis tema selja taga Juhan Parts, andes mõista, kelle armust Laar neid loosungeid maha hõikab.
Koalitsioonipartei esimehele ja kahekordsele ekspeaministrile on praegusest kõrvalisest ametikohast kaitseministeeriumis selgelt vähe. Samal ajal tegeleb partei aseesimees Juhan Parts majandusministeeriumis elektri hinna ja teede ehitusega ehk tavakodanikele arusaadavate teemadega.
Võimujanu võitis
Ja kõik võinuks ju minna hoopis paremini. 2002. aastal lõppenud teise peaministriperioodi järel antud intervjuudes andis Laar üsna selgesõnaliselt mõista, et Eesti poliitikas on ta kõik saavutanud ning edasi kavatseb mees pühenduda raamatute kirjutamisele ja teadusele.
2006. aastal talle omistatud Milton Friedmani auhinnaga kaasnenud kuus miljonit krooni, tegid Laarist ka rikka mehe, kes võinuks lubada endale ka vabakutselise elu, et aeg-ajalt leheveerul noori poliitikuid õpetada ja hurjutada.
Kuid ilmselt sai võimujanu, segatuna sooviga viia Isamaaliidu ja Res Publica ühendamine läbi enda käe all, mehest võitu ning 2007. aastal võitles Laar enda tagasi partei eesotsa. Sealtmaalt on ajakirjanduses üsna regulaarselt ennustatud „Laari kolmandat tulemist“ ehk asumist peaministritoolile, kuid tegelikult on viimased neli aastat olnud talle pigem allakäigutrepp.
Laari ähvardab üksijäämine, sest vanad kaaslased ei näi teda enam usaldavat ja uued hülgavad ta niipea, kui see neile otstarbekas tundub. Võimalik, et Laar tegi oma käigud ja talub praegust olukorda üksnes veendumuses, et tal õnnestub 2014. aastal saada Euroopa Komisjoni järgmisesse koosseisu. Poleks ime, kui selleks on ka kokkulepped sõlmitud.
Seni tuleb aga püsida poliitikas ning halva mängu juures katsuda head nägu teha. See on raske, sest IRLi juhtimise, Isamaaliidu ja Res Publica kokkusulatamisega ühtseks erakonnaks ei ole Laar hakkama saanud ja erakonna maine käib alla.
Laari põline oponent, kohati lausa antipood, Edgar Savisaar, on hetkel mõnevõrra paremas seisus. Erinevalt Laarist on tal praegu võimalus aktiivsest poliitikast väärikalt taanduda, andes võimaluse tõusta Keskerakonna eesotsa oma õpilasel.
Võimalus väärikalt taanduda
Vaadates tagasi Savisaare karjäärile, siis paistab, et nii head momenti pole tal taandumiseks olnudki, kui nüüd augustis ees seisab.
Ikka on varasematel kordadel, mil Savisaare taandumine tõsiselt teemaks tõusnud, olnud tegemist mingisuguse jamaga – olgu lindi- või rahaskandaal, pronksiöö. Vahest võinuks Savisaar poliitikast lahkuda 2003. aastal, mil ta tervise pärast mõneks ajaks taandus? Ilmselt lootis ta toona, et suudab end veel valitsusse välja võidelda.
Aga ta võitles end isolatsiooni, kuhu konkurendid ta meelsasti jätakski. Parlamendis suuruselt teist ja ühtlasi suurimat opositsioonifraktsiooni omava erakonna esimehe koht ei peaks olema linnavalitsuses, olgugi et pealinna omas, vaid parlamendis.
Raske on ette näha sündmusi, mis Savisaare võiks n-ö suurde mängu tagasi tuua. Viimastel valimistel andsid eestikeelsed valijad tema tegevusele küllalt ühese hinnangu – aeg on taanduda, sest vastasel juhul taandavad valijad Keskerakonna. Ükski vanem ei ohverda enda heaolu nimel oma last ja seda ei tohiks Savisaargi oma parteiga teha.
Eelseisev esimehe valimine on Savisaarele päästerõngaks, mis võimaldab tal viisakalt parteijuhi kohalt lahkuda ning ühtlasi anda parteile šanss isolatsioonist välja murda. Jüri Ratase ettepanek nimetada Savisaar Keskerakonna auesimeheks võimaldaks tal säilitada poliitilise ikooni staatuse, mida ta oma edevuse toitmiseks ilmselgelt vajab.
Aga muidugi tekib sellisel juhul küsimus, kas Savisaarel, kui ta pole enam partei esimees, on sobilik jätkata Tallinna linnapeana või isegi parlamendi liikmena? Kas Savisaar lepiks vaid nõuandva rolliga parteis ja pensionieeliku staatusega? Õigupoolest on seda raske ette kujutada.
