Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumireformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise tegemised meenutavad kunagist siseministrit Tarmo Loodust, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi mai lõpus rahandusministrile ettepaneku muuta krediidiasutuste seadust, et edaspidi oleks inimestel igas Eesti omavalitsuses võimalik oma pangakontolt raha tasuta välja võtta.
Läbi 20 viimase iseseisvusaasta on Eestis vähemalt ühes asjas oldud ühel meelel, ja nimelt selles, et riigil puudub toimiv regionaalpoliitika.
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Eesti riigimasina järjepidev efektiivsemaks timmimine on maakonnalinnadest ära viinud hulga häid töökohti ning, nagu osundas aastapäeva kõnes vabariigi president, tekitanud kohalikes inimestes mulje, et riik kolib nende juurest minema.
1990ndatel olid maakondades kohalik politseiprefektuur, oma päästeteenistus, teedevalitsus, halduskohus, haigekassa kontor… Enamik neist olid iseseisvad struktuuriüksused oma eelarve ja juhtkonnaga.
Praeguseks on suurem osa neist igasuguse iseseisva otsustusõiguse minetanud või sootuks kinni pandud. Maakondlikud üksused on ühendatud regionaalseteks, juhtkond ning toetav personal (näiteks raamatupidajad) koondatud Tallinnasse, Tartusse, Pärnusse, Jõhvi. Vähendatud on kohalolekut hõredalt asustatud kohtades, kus on suletud päästekomandod, konstaablipunktid.
Toimunud struktuurimuutuste ja sellega kaasnenud koondamiste käimatõukavaks jõuks on olnud siiras soov pakkuda maksumaksjale efektiivset avalikku teenust. Kui ühendada neli-viis politseiprefektuuri või päästeteenistust üheks, siis pole nii palju juhte ja raamatupidajaid vaja ning raha saab kasutada eesmärgipärasemalt.
Pealegi, kui palju siis ikka on inimesel asja politseiprefekti või halduskohtuniku juurde? Üsna harva. Sestap on riigireformijad lähtunud põhimõttest: kel janu, sel jalad. Riigile on odavam lasta inimesel töövõimetusleht postiga haigekassa piirkondlikku keskusse saata, kui nende kogumiseks ja töötlemiseks igas maakonnas ametnikke palgal hoida.
Efektiivsus pole patuasi
Teenused kolitakse sinna, kus asuvad inimesed ja kui maal on rahvast vähe, siis tuleb seal leppida teenuse mõnevõrra halvema kvaliteediga, mis ei tähenda, et see puuduks. Hästivarustatud tuletõrje jõuab küll põlengule, kuid teeb seda hiljem.
Mõistagi on avaliku sektori töökohtade vähenemine väiksemates kohtades mõjutanud seal ka erasektorit. Kui pole direktoreid, siis pole ka autopesijatel tööd ja kui pole kontoriinimesi, siis kellele peaks kohvik salatit müüma?
Ametkondi ja ministeeriume ei tuleks selle eest aga veel hukka mõista, et nende eesmärgiks on maksumaksja raha võimalikult efektiivne kasutamine. Politsei- ega päästeameti ülesanne pole hoida üle Eesti palgal võimalikult palju ametnikke ja teenistujaid, vaid tagada inimeste julgeolek parimal võimalikul viisil, mida eelarve võimaldab.
See Eesti riigimasina lipukiri on õige, sest efektiivsuse vastand on ebaefektiivsus ehk raiskamine. Maksumaksja raha raiskamine ei saa aga olla ühegi riigi eesmärk.
Nagu vabariigi president viitas, on üha suurema efektiivsuse poole püüdlemisel ka oma varjupool. Paljud inimesed, eeskätt külades, tunnevad end riigi poolt mahajäetuna, sest riiki „pole näha“.
Kuigi avaliku teenuse alla käib ka näiteks ühistranspordi korraldamine ja teehooldus, mida peaks siiski ka maal „näha olema“, pole riigiametnikke maakondadesse tõesti kuigi palju alles jäänud. Kohalik vallamaja on maal lähim märk riigivõimust, kuigi vallavalitsus formaalselt ju riiki ei esindagi.
Aega ei peaks tagasi keerama
Head lahendused ei kasva puu otsas. Presidendi väljendatud mure Eesti kiire (suur)linnastumise pärast pole tänavune avastus ja kui lahendus sellele oleks olemas, siis oleks seda juba rakendatud.
Õigupoolest oleks kõige lihtsam käega lüüa, sest linnastumine on ju üleilmne protsess, millele vastuseismine võib eemaltvaatajale tunduda võitlusena tuuleveskitega? Isegi Soomes, kus kulutatakse regionaalarengule võrreldamatult suuremaid summasid, kui Eestis, tõdetakse, et inimesed kipuvad regionaalkulutustele vaatamata maalt linna minema.
Ka Eestis on omavalitused kohati lausa vere maitse suus teinud investeeringuid koolide-lasteaedade ja muu sotsiaalse taristu parandamiseks, kuid inimesed lahkuvad, sest seda peamist – head tööd – on maakondades vähe.
Lahenduste otsimisel on kerge libastuda populismi libedal jääl. Lihtne oleks nõuda näiteks maakondlike politseiprefektuuride ja päästeametite taastamist, postkontorite taasavamist… Paraku suurendaks see üksnes riigi majandamise ebaefektiivsust ning looks sama palju lisandväärtust kui pealinna reisisaatjad.
Igasugused katsed aega tagasi keerata lõppevad üldjuhul läbikukkumisega. Keegi ei võtaks tõsiselt üleskutset hakata maksuametile tulusid jälle paberil deklareerima, mis sellest, et sellisel juhul tuleks maksuameti kohalikesse büroodesse võtta palgale hulk uusi ametnikke ja inimesed saaksid seeläbi tööd.
Traktoreid, pöördatru ja lüpsiroboteid ei saa keelustada, isegi kui need on võtnud töö tuhandetelt inimestelt ja süüdi külade tühjenemises.
Ajaloo tagasikeeramise asemel tuleks mõelda Eesti riigimasina arendamisele selliselt, et lisaks efektiivsusele oleks sellel ka regionaalpoliitiline mõõde. See on raskelt ühildatav ja eeldab ministeeriumides ja ametkondades senise tegevuse ümberhindamist, tegelikult selle peapeale pööramist.
Vaatame ametite asukohad üle
Esmalt tuleks lahti saada juba kinnistuda jõudnud arusaamast, et Eesti on ametkondlikus plaanis jagatud neljaks regiooniks. Sellist jagunemist ei ole mitte kuskil ametlikult kinnitatud. Sestap ei ole ka kuskil kivisse raiutud, et näiteks Lääne politseiprefektuur peab tingimata asuma Pärnus, mitte Haapsalus või Kuressaares, või et Ida prefektuuri asukohaks peab olema Jõhvi, aga mitte Narva? Miks on Lõuna maksu- ja tollikeskus Tartus, aga mitte Võrus? Miks asub regionaalministri kontor Tallinnas, aga mitte Paides, Eestimaa südames? Miks asub Tartus ainult üks ministeerium?
Ministeeriumide allasutuste regionaalsed keskkontorid võiksid olla jagatud mitte nelja, vaid näiteks tosina Eesti suurema linna vahel. Nõnda loodaks väiksemates keskustes väärtuslikke töökohti, kuid samas ei loodaks dubleerivaid struktuure, mis vähendaks riigimasina efektiivsust.
Sellele võib vastu vaielda argumendiga, et Eesti riigihaldus on juba üsna hästi paika loksunud ja taoline ametite üle riigi laialipillutamine tekitab üksnes palju segadust. Segadus sünnib, kuid segadus ka möödub. Väljakujunenud harjumus ei saa olla argument, sest nõnda oleks veelgi lihtsam koondada ka ülejäänud, seni veel provintsi jäänud riigiametnikud Tallinna ja deklareerida, et nüüdsest asubki riik pealinnas. Seda me vist ei taha.
Riigiametite hajutamine on minu meelest tõhusaim viis maakondades uusi töökohti luua nii, et sellest ei sünniks täiendavat halduskoormust maksumaksjale. Peale ühekordse kolimisarve ei too see riigile kaasa teisi täiendavaid kulusid. Pealegi on kinnisvara maakondades odavam ja selle arendamine samuti.
Meil on juurdunud arusaam, et Võrust Tartusse ja Haapsalust Tallinnasse tööle käimine on normaalne, ent pendelränne Tartust Valka ja Tallinnast Raplasse mõeldamatu. Kui ametniku kolimist koos töökohaga väikelinnast regioonikeskusse peetakse normaalseks, siis sellisel juhul võiks ka vastupidine kulgemine olla võimalik.
Alustada saaks tasa ja targu
Mõistagi ei saa pakutud ümberkorraldused toimuda kahe päevaga. Alustada võiks kas või sellest, et riigiametid teevad selgeks, millised töökohad on võimalik peamajast kohe välja viia ehk millist tööd on võimalik teha distantsilt.
Kui ametnik läbib päevas kümneid kilomeetreid ainuüksi selleks, et teha rutiinset ekraanitagust tööd, siis miks ta ei võiks seda teha kodus? Kindlasti on koostöös kohaliku omavalitsuse ja maavalitsusega võimalik luua maakondadesse kaugtöökohad, kui töötamine pole kodus võimalik.
Vahest saab seda ühitada ka Eesti kui eeskujuliku e-riigi kuvandiga, anda sellele uus sisu, mida tutvustada ka teistele hajaasustatud riikidele.
Kas pakutud ametkondlike vapustuste järel muutuks riigi teenus maainimesele kättesaadavamaks? Otseselt mitte. Isegi kui päästeameti peakontor ühes peadirektoriga kolida Kanepisse, mis oma tuletõrjekomandost ilma jääb, siis ainult selle fakti tõttu ei muutu seal turvalisus suuremaks.
Avalike teenuste kättesaadavus saab paraneda vaid juhul kui selle tarbijaskond suureneb. Kui aga riigimasin ühtlasemalt üle Eesti jaotada, siis kasvab suure tõenäosusega ka maakonnalinnade elanike arv ja see loob juba eelduse ka paremale avalikule teenusele. Samuti erateenuste turu arengule.
Suureneb tulumaksu laekumine, mis annab kohalikule omavalitsusele võimaluse parandada oma teenuste kvaliteeti, olgu selleks siis siledamad tänavad, kõrgema palgaga pedagoogid või suuremad sotsiaaltoetused.
Tuleb mõista, et mitmed Eesti väiksemad maakonnad on jõudnud omadega seisu, kus nende tõsiseltvõetavus on muutunud küsitavaks. Ilma kõrvalise abita pole nende konkurentsivõimet võimalik taastada, sest võimekuse aluseks olevaid tööinimesi lihtsalt pole.
Praegu on mõnel sellisel maakonnal veel enam-vähem toimekas linn keskuseks, aga needki voolavad üsna järjekindlalt tühjaks. Meil ei ole aga riik nii suur, et võiks mõne piirkonna lihtsalt maha jätta. Vastupidi: Eesti väiksus ja küllalt hea teevõrk on eelis, mis võimaldab suhteliselt madalate kuludega hoida riigiametnikke üle maa. Ametikohtade provintsi „küüditamine“ on üks abinõu, kuidas elu maakonnakeskustes turgutada.
Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.
Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.
Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.
Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.
Mööda allakäigutreppi
Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.
Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.
Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?
Postipanga koomaletõmbumise põhjustab Eesti Posti kontorivõrgu jätkuv kahanemine.
Konkurents linnas rappis maakaubandust
Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.
Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.
Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.
Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.
Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.
Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.
Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.
Maal tuleb kohaneda
Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.
See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.
Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.
Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.
Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.
Ühistud pakuvad eeskuju
Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.
Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.
Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.
Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.
Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.
Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.
Kõigepealt püstitame takistused, et neid siis kangelaslikult ületada. See vana Armeenia komsomoli kohta käiv nali tuli meelde, kui põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder kutsus ministeeriume üles suunama osa oma töökohti maale, et suurendada seal tööhõivet.
Väiksemad maakonnakeskused on viimase kümne-viieteistkümne aasta jooksul ilma jäänud paljudest riigi poolt rahastatud töökohtadest. Koondamised on läbi viidud nii riigiasutuste kui ka riigifirmade kohalikes büroodes, eesmärgiga muuta nende töö efektiivsemaks.
Selle tulemusel on käibele tulnud mõiste „hiiliv haldusreform“, sest millalgi eelmise kümnendi teises pooles hakkas paljudele silma, et Eesti erinevad ametkonnad on koondanud oma regionaalse juhtimise 15 ametlikust maakonnakeskusest nelja mitteametlikku regioonikeskusse – Tallinna, Tartusse, Pärnusse ja Jõhvi.
Kohalikes valla- ja linnavalitsustes on töökohtade arv küll sel perioodil kasvanud, kuid riik on tunduvalt rohkem viinud maakondadest töökohti minema, kui omavalitsused neid juurde loonud.
Töö efektiivsuse suurendamist ja seeläbi maksumaksja raha kokkuhoidu ei saa loomulikult riigiaparaadile ette heita. Just nende põhjendustega koondati näiteks politseis ja päästeteenistuses kohalikud raamatupidajad, sest Tartus, Pärnus, Jõhvis ja Tallinnas on seda tööd kokkuvõttes odavam teha, kui igas maakonnakeskuses eraldi.
Maakonnakeskused voolavad tühjaks
Kuid paraku on riigi efektiivsemaks ja õhemaks muutmise varjuküljeks asjaolu, et väiksemad maakonnakeskused on pidanud loovutama hulga hästimakstud töökohti ja sellega koos ka inimesi ning nende makstavat tulumaksu.
See tõsiasi ei ole efektiivsust rõhutavale valitsusele olnud suurem probleem, sest paremerakondade ideloogia kohaselt ei olegi riigi ülesanne tegeleda töökohtade loomisega – seda tehku erakapital ning riik loob erafirmade edenemiseks üksnes sobilikud eeldused.
Ideaalis võiks see ju nii ollagi, kuid paraku ei ela me ideaalses maailmas. Riigi töökohtade vähendamine ei tähenda automaatselt, et vabanev tööjõud leiab rakendust kodukoha mõnes erafirmas. Pigem on riigi koondamispoliitika soodustanud inimeste väljarännet maakonnakeskustest, sest koondatud raamatupidajad ei tee mitte oma firmat, vaid lahkuvad suuremasse keskusse, kus palgatööd on lahedamalt. See on Eesti nelja regionaalse keskuse tugevdamise hind.
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi jaanuaris Riigikogus maaelu arengut puudutaval arutelul ettepaneku, et ministeeriumid peaksid maaelu turgutamiseks suunama sinna osa oma töökohtadest.
See võiks olla mootoriks, mis paneb kohaliku elu käima. Administratiivse sekkumisega oleks võimalik täiendada kohaliku omavalitsuse tulusid, elavdada kohalikku kaubandust ja teenindust.
Kas see tähendab, et pärast aastaid kestnud koondamisi kavatseb riik teha kannapöörde ja kaotatud töökohad taastada? Asuda ületama takistust, mille on enesele püstitanud?
Ebaefektiivsuse suurendamine, s.t töökohtade loomine töökohtade pärast, ei saa muidugi olla riigiaparaadi toimimise eesmärk. Küll on aga põllumajandusministri jutus iva, et kogu riigi masinavärk ei pea tingimata töötama kallil rendipinnal Tallinnas, vaid osa sellest võib asuda ka hoopis odavamates tingimustes mõnes maakonnakeskuses.
Koondamiste tulemusel on ilmselt kõigis maakonnakeskustes üle jäänud kontoripinda maavalitsuse või mõne teise asutuse katuse all, kus on võimalik luua kaugtöökohad. Hea tahtmise puhul on võimalik provintsi ümber asustada mõne ameti eraldiseisev üksus või siis üksikud töökohad.
Lihtne on proovimata jätta
Kahtlemata on sellele ideele lihtne vastu vaielda, sest inimesed on oma töö asukohaga harjunud ja milleks nüüd hakata enam midagi muutma. Tehniliselt võttes ei olegi põllumajandusministri seisukoht mõistlik, sest kõige odavam oleks juhtida Eesti riiki ühest tornist, kuhu kõik ametnikud oleksid kokku toodud.
Ent ametikohtade hajutamine üle Eesti ei tähenda, et seda peaks tegema mingi kindla plaani ja ajakava järgi. See ei pea kaasa tooma „repressioone“, kus ametnik pannakse sisulise valiku ette, kas loobuda kohast või kolida Eesti teise serva.
Vastupidi: ministeeriumide ja riigiametite töökorraldusega tegelevad inimesed peavad lahtiste silmadega ringi vaatama, kas nende haldusalas on töökohti, mis põhimõtteliselt ei pea asuma peamajas, vaid rahumeeli ka kuskil kolkas, kus on korralik internetiühendus ja kas on inimesi, kes sooviksid teha kaugtööd.
Võtmesõnaks selliste muudatuste tegemisel on paindlikkus ja arusaam, et moodsal ajal on kaugtöö osadel töökohtadel täiesti arvestatav alternatiiv ja leidub inimesi, kelle unistus pole veeta iga päev tunde liiklusummikus. Kuid kahtlemata on ametikohti, mille pealinnas asumine on täiesti põhjendatud.
Kolida saab ka ameteid
Selle kõrval on võimalik ümberkorraldusi teha ka palju jõulisemalt. 2001. aastal toimunud haridusministeeriumi ületoomine Tallinnast Tartusse tekitas esmalt küll kriitikat ja segadust, kuid valitsuse tollase otsuse näol on olemas positiivne näide sellest, et kõik riigi tippametid ei pea asuma Tallinnas.
Sarnased ümberasustamised on võimalikud ka praegu, kui valitsus seda oluliseks peab. Miks mitte mõelda sellele, kas lisaks Tallinnale ja Tartule võiks üks ministeerium asuda ka Pärnus ja Narvas. Haapsallu võiks sobida näiteks veeteede amet, Jõhvi keeleinspektsioon, Võrru kaitseresursside amet, Viljandisse muinsuskaitseamet ja küllap oleks ideid veelgi.
Oluline on siinjuures mõelda, et kilomeetreid on Narvast või Võrust Tallinnasse täpselt sama palju, kui pealinnast provintsi. Kui moodsal ajal peetakse normaalseks inimeste käimist tööl, mis asub kümnete kilomeetrite kaugusel, siis ei pea see tingimata tähendama sõitu maalt pealinna, vaid ka pealinlased võivad käia tööl provintsis.
Vahest hakkab maaelu sedavõrd meeldima, et kolitakse töökohale järele. Täpselt nii nagu praegu kolitakse töökoha järel maalt linna.
Ma ei mäleta enam, mida serblane meile õhtueineks serveeris, kuid järsku hakkas söögitoa laes olev elektripirn vilkuma ja kustus siis. Peremees naeratas, suundus kuhugi ja eemalt kostma hakkava mürina saatel tuli valgus tagasi – seda müra tegi elektrigeneraator.
See 2003. aasta kevadel Kosovo mägedes kogetu tuleb ikka meelde, kui järjekordne torm üle Eestimaa tuiskab ja tuhanded inimesed elektrita jätab. Kui mägedes elav serblane pani elektrikatkestuse puhuks tööle generaatori, siis Eestis, paraku, võetakse välja üksnes mobiiltelefon, et energiafirmale rikketeade saata ja seejärel vaguralt ootama jääda.
Teinekord tuleb reageeringut üsna kaua oodata. Koguni päevi, kui sarnase sisuga sõnumisaatjaid palju juhtub olema. Paremal juhul saate veeta pikki videvikutunde ja küünla valgel isekeskis juttu ajada, halvemal juhul kaotate pea, mõeldes, kuidas panna näiteks laudas tööle lüpsimasin, kui elektrit pole.
Nõnda näib, et maailma eliidi sekka ust paotavad eestlased on elektrikatkestuse korral koguni viletsamas seisus, kui üks Kosovo mägilane, keda küll ei teeninda viisakas energiafirma ja kellel pole mobiiligi, kuid kellel on generaator.
Et elektrigeneraatoreid ja üldse igasugust varustust on tormikahjudele operatiivseks reageerimiseks Eestis vähe, sai selgeks juba 2005. aasta jaanuaris. Siis tõttas vajalikul hetkel oma tehnikaga appi kaitsevägi. Seitse aastat hiljem pole olukord olulisel määral muutunud ja torm tabab elektriliine ja tarbijaid ikka sama ootamatult kui varemgi.
Kes lüpsab kui robot seisab?
Ilma muutmine ei ole inimese võimuses, sest kui torm tuleb, siis seina talle ette ei ehita. Küll on inimesele jõukohane seada oma elu nõnda, et looduse kapriisid teda võimalikult vähe mõjutaksid. Probleem ei ole mitte selles, et tuul on liiga kõva, vaid selles, et traadid ei pea vastu, kui sellele puud kukuvad ja meie elu on nendest traatidest oi kui kõvasti sõltuv.
Maal on elekter iseenesest ju üsnagi uus asi. Paarkümmend aastat tagasi oleks pikaajaline elektrikatkestus piimafarmis põhjustanud küll hulga ebamugavust, kuid lüpsmata jäämise pärast ei oleks udarapõletik lehmi tõenäoliselt tabanud. Kui lüpsimasinat ei saanud käivitada, siis tehti seda tööd käsitsi, mis oli aeganõudvam ja füüsiliselt raskem, kuid lubatud.
Moodsal ajal ei ole see võimalik, sest müügiks minev toorpiim ei või ju välisõhuga kokku puutuda. Pealegi on karjad suured, lüpsjad ammuilma ära koondatud ja robotid asemele ostetud. Kes neid lehmi enam käsitsi lüpsakski?
Nõnda oleme otsekui progressi pantvangis. Või hoopis elektrivõrgu pantvangis, kelle suvast sõltub see, kas kari saab lüpstud, sead söödetud ja sõnnik koristatud. Moodsas laudas ju inimene muud ei teegi kui vaid jälgib, et kogu süsteem töötaks.
Rikkekindlama tuleviku poole
Seal kuskil traatide teises otsas on aga inimesed, kes kogu seda kupatust juhivad. Mida nad lahenduseks välja pakuvad? Jaotusvõrk on lubanud, et kümne aasta pärast peaks elektrivõrk olema praegusega võrreldes rikkekindlam. Aga mida see „rikkekindlam“ õigupoolest tähendab? Kes jõuab kümme aastat oodata? Ja kes kümne aasta pärast seda enam mäletab, mis 2011. aasta viimaste päevade tormistes rindeteadetes sai lubatud.
Vahest tähendab see lihtsalt seda, et 2021. aasta lõpuks on jaotusvõrku sedavõrd palju koomale tõmmatud, et puht statistiliselt on rikkeid vähem kui kümne aasta eest? Paljuke neid inimesi sinna küladesse siis enam elama on jäänudki ja kui pole inimesi, siis pole ka elektrikatkestusi.
Ilmselt oleks ka hiljutiste tormide ajal elektrikatkestusi olnud vähem, kui maru oleks sattunud töönädala keskele, mil inimesed püsivad linnas oma asjatoimetuste juures. Pühade nädalat sõideti aga veetma maakodusse ja nõnda saadi ka liinirikkest operatiivselt teada.
Kuidas tõsta jaotusvõrgu rikkekindlust, teavad energeetikud suurepäraselt ja nende jutt jõuab viimaks välja mingisuguse rahanumbrini, mis energeetikale kohaselt on üüratult suur. See tekitab inimestes aukartust ja võimaldab ühtlasi kõike välja vabandada.
Raha on muidugi alati vähe, kuid ka selle vähesega on võimalik teinekord suuri asju lahendada. Tegelikult pole see liinivõrk nii halb midagi, kui kriitilistel päevadel välja paistab. Suurema osa aastast ta ju ikkagi töötab ning vaevalt õnnestub seda isegi kahekümne aasta möödudes nii rikkekindlaks muuta, et kui 20 meetrit sekundis puhuv tuul sellele mõne puu juhtub kukutama, siis traadid terveks jääks.
Toetus generaatori ostuks
Pigem tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas tagada hajaasustuses elavate inimeste hädapärane varustamine energiaga, kui jaotusvõrku tabab sarnane riketelaine nagu äsja. Kuidas teha nii, et elu ei jääks vähegi asjalikus talus seisma põhjusel, et rikkebrigaade lihtsalt ei jätku.
Midagi keerulist ju pole, sest küsimus on kõigest rahas. Piisava hulga raha olemasolul on võimalik liinivõrku parandada, kuid kiirkorras suuremahuliste investeeringute tegemine pole mõistlik ega efektiivne tegevus.
Teiseks tekib küsimus, kas mõne väikese, keskusest kaugel asuva väiketalu varustamine super-luks ühendusega on majanduslikult otstarbekas.
Sestap tuleks mõelda alternatiivsetele lahendustele. Üks omaaegne regionaalminister, olles tutvunud ühe piiri ääres elava pere probleemiga, mis seisnes selles, et Eesti jaotusvõrk nende taluni ei ulatunud, pakkus välja, et pere võiks kolida sinna kus elektrivõrk on juba olemas. See oleks odavam, kui liinivõrgu kalliks minev pikendamine inimesteni.
Usutavasti on see mõtteviis tänaseks mõnevõrra muutunud ja riigil on võimalik oma abikäsi inimestele ulatada, mitte soovitada neil ära kolida. Nii võiks riik hajaasustuses elavatele peredele ette näha toetusmeetme autonoomse energiatootja ostmiseks. Kas selleks on diiselgeneraator või pakub tehnikamaailm sobivamaid lahendusi, otsustagu juba asjatundjad igal konkreetsel juhul eraldi.
See ei tähenda, et valimatult igasse tallu tuleks riigi kulul diiselgeneraator osta. Esmajoones võiks abi osutada näiteks farmeritele, sest kui neil jääb laut vooluta, on kannatajaks süütud loomad. Seevastu maakodudes, kus linnas töötavad inimesed käivad vaid ööbimas, saadakse päev või paar kindlasti ka küünlavalgel hakkama.
Praktika on riigil taolise investeeringuabi osutamiseks olemas ja jalgratast leiutama ei pea. Peab olema ainult hea tahe. Riik on eraldi regionaalprogrammi vahendusel toetanud hajaasustuses joogiveekaevude ja kanalisatsiooni rajamist põhimõttel, et lisaks riigi rahale osalevad projektis oma kolmandikuga kohalik vallavalitsus ja toetust saav pere. Miks mitte ei võiks sama skeemi järgides eraldada toetusi hajaasustuses elavate perede energiavarustuse parandamiseks?
Pealegi on regionaalministri haldusalas eraldi siseriiklik programm, mille vahendusel toetatakse hajaasustuses olevate majapidamiste liitumist elektrivõrguga. Ilmselt ei oleks väga raske selle programmi eesmärk pisut ümber sõnastada ja pisut ka mahtu tõsta. Seda seniks, kuni jaotusvõrk oma rikkekindlama võrguga valmis saab.
Maal võiks rohkem energiat toota
Seejuures ei peaks too programm tingimata keskenduma n-ö aukude lappimisele Eesti energiakaardil. Üks asi on varustuskindluse tagamine, kuid siit võiks edasi mõelda ja teha tasuvusuuringuid, kas ja kuidas oleks võimalik senisest enam maal kasutusele võtta energia väiketootmisvahendeid, mis osaliselt või täiel määral asendaks peatset börsikaupa.
Energiat toodetakse maal ju üsna palju, kuid valdavalt on tegemist kohalikust toormest saadava soojusenergiaga. Elektrienergia väiketootmine on aga suhteliselt uus ja vähelevinud asi.
Elektrienergia väiketootmise suurimaks probleemiks on investeeringu suhteliselt kõrge maksumus, mis muudab selle tasuvusaja kriitiliselt pikaks ehk seade amortiseerub enne kui ta kasu hakkab tooma. Ka siin võiks riik kaaluda võimalust maaettevõtjaid ja –peresid eraldi toetada. Kuigi pealtnäha paistab, et sellega kahjustaks riik endale kuuluva Eesti Energia ärihuve, pole see päriselt nii. Usun, et mõnda Eestimaa nurka elektri transportimine läheb kokkuvõttes kulukamaks kui tulu, mis sealt laekub.
Kindlasti ei maksa energia isetootmist võtta kui riskivaba ettevõtmist ja näha selles mingisugust imevahendit. Mõnes kohas on ka edaspidi kõige otstarbekam jätkata vanaviisi elektrit täies mahus sisse ostes ja sõltudes jaotusvõrgust.
Teisalt peaks elektri täielik muutumine börsikaubaks innustama inimesi järele mõtlema ja kalkuleerima, kuidas neil tulevikus kõige kasulikum on jätkata – kas loota rikkebrigaadide usinusele ja suurenevale konkurentsile elektriturul või haarata n-ö traadid enda pihku.
Naljatades öeldakse, et maakondade tasakaalustatud arengu eest seisma pandud maavanematel pole seadusetähe täitmiseks muud võimalust, kui seista hommikul maakonna ühes ja õhtul teises servas. Reaalseid hoobasid ehk eelarveraha poliitiliseks figuuriks muutunud maavanemal arendustegevuseks pole.
Maavanemate politiseerimist on aastaid saatnud nii kohalike omavalitsusjuhtide kui ajakirjanike hurjutamine, sest valitsus on sellest suhteliselt väheolulisest ametikohast kujundanud poliitilise broilerifarmi, mis pakub soodsat võimalust hüppeks Riigikokku. Seevastu kohaliku elu-olu kujundamisel ja korraldamisel on maavalitsused oma koha kaotanud.
Kuigi regionaalminister Siim Kiisler väidab, et maavanemad peaksidki kuuluma võimuparteisse, sest nii on neil tänu valitsuse toetusele lihtsam töötada, ei ole tegemist tõsiseltvõetava argumendiga.
Maavanemal lihtsalt pole selliseid ülesandeid, kus ta peaks langetama poliitilist kaalutlemist eeldavaid otsuseid. Maavanem saab oma töös tugineda üksnes seadusele, mitte valitsuse toetusele. Sama nõue kehtib ka valitsusele.
Faktiliselt on loodud aga olukord, kus mittepoliitilisi maavalitsusi juhivad poliitiliselt üsna kõrgelt motiveeritud inimesed. Nad tahaksid „juhtida maakonda“, kuid tegelikult ei allu see maakond neile. Maavanema asemel kamandab seal hoopis grupp kohalikke omavalitsusi.
Isegi kui maavanem kujutab ette, et ta võiks olla mingisugune omavalitsusülene institutsioon, kes koondab kohalikud huvid ühtseks rusikaks, ei õnnestu see tal. Esiteks ei võta omavalitsusjuhid teda, kui partei saadikut, tõsiselt ja kui võtavadki, siis ei võta peagi seda maavanemat enam valitsus tõsiselt. Nii või teisiti on maavanema ametikoht muutunud vastuoluliseks ja mõne arvates ka mõttetuks.
Võrreldes 1990ndatega on maavalitsuste töö hulk ja sõnaõigus märkimisväärselt kahanenud. Ministeeriumid ja riigiasutused on välja arendanud oma kontorite võrgustiku ning maavalitsused on kohati muutunud kui viiendaks rattaks vankri all.
Neile seadusega pandud kohustus, teha omavalitsuste otsuste üle järelevalvet, ei eelda 15 maavalitsuse olemasolu. Julgelt võiks maavalitsuste arvu jagada 2,5-ga ja usun, et inimesed ei märkakski muutust.
Maakonnad on juhitamatud
Kuid see ei ole tegelikult põhiküsimus. Probleem pole mitte selles, mitu maavalitsust meil on, kas neid juhivad parteisõdurid, millised ametid sellele alluvad ja palju on maavanemal võimu, vaid see, kuidas toimub maakonna kui haldusüksuse valitsemine ja arendamine. Väidan, et praegu seda ei toimugi.
Põhjuseks on võimu killustumine, dubleerimine ja vastutuse hajumine. Iga vald ja linn seisab oma huvide eest ja omavalitsuste koostöö on valijatele tundlikes küsimustes, näiteks koolivõrgu paratamatu vähendamine, ääretult raske sündima. Selle asemel, et leida koolivõrgu või ka näiteks tööstusalade, maanteevõrgu ja muu taristu arendamise osas maakondlikult optimaalne lahend, pusib igaüks oma nurgas.
Eesti omavalitsused on küll valdavalt koondunud vabatahtlikkuse alusel moodustatud omavalitsuste liitu, kuid maakonna esinduskoguks ei ole see saanud, sest tema otsustel puudub sisuline mõju ja seaduse tugi.
Sestap tuleks valitsusel otsustada, kas ja kuidas maakondade ja maavalitsustega edasi minna, sest praegusel kujul on maakondadel põhinev haldussüsteem end ammendunud. Kõige lihtsam on maavalitsused laiali saata ja maakonnad kaotada. Sellisel juhul jaguneks Eesti üksnes omavalitsusteks ja nende tegevust hakkaks kontrollima siseministeeriumi haldusalasse kuuluv ametiüksus.
Teine võimalus on muuta praegused maavalitsused tegelikeks „maa valitsusteks“ ehk moodustada nn teise tasandi omavalitsus. See eeldab, et koos kohalike volikogude valimisega hakkame valima ka loodavat maavolikogu, mille pädevusse kuuluks ülemaakondliku mõjuga otsuste langetamine, näiteks gümnaasiumiharidus, tervishoid, taristu, ühistransport, miks mitte jäätmevedu ehk kõik see, mida on mõistlik lahendada suuremas haldusüksuses, kui praegused valdavalt mõne tuhande elanikuga vallad.
Kolmas võimalus on säilitada praegune mugav olukord, kus erakondadel on olemas soodus koht, kus poliitikute järelkasvu koolitada ja maavanematel säilib võimalus tagada maakonna tasakaalustatud arengut hommikul ühes ja õhtul teises maakonna servas.
Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.
Suur pilt on praegu Eesti jaoks positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.
Mõõdukat optimismi lisab tuleviku suhtes ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse. Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000-5000 ettevõtet.
Kahtlemata on see hea uudis. Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.
Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud. Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad?
Tallinnal suur konkurentsieelis
Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid. Kauba peale veel pealinna meelelahutusvõimalused.
Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.
Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinnat ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).
EASi poolt septembris avaldatud Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.
Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, Harjumaa poole märkimisväärselt kaldu.
Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks on koondada (eksportiv) tööstus Tallinnasse ja jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.
Maakonnad vajavad järeleaitamist
Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.
Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. „Tööstuse planeerimine“ kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale.
Eesti riigile kuuluvad mitmed suurfirmad, alustades Eesti Energia ja Eesti Raudteega, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Air’iga. Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.
Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud. Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel puudub resurss, oskusteave ning sidemed, kuidas end investoritele atraktiivseks muuta.
Poliitikutel on kõige mugavam laiutada käsi ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab ja Eesti riik on seda ka teinud.
Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana farmeritele tagasi.
Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.
Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinnat.
Regionaalpoliitika läbi EASi
Läbi EASi makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid. Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal EASi poolt kaasatud 24 välisinvesteeringust tehti enamus Tallinnas või selle lähiümbruses.
Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega. See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses.
Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu nad seda pole. Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada.
Riik ei ole oma vaba maa ressurssi omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama. Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata.
Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus. Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja suunas, siis võib ta olude muutumisel samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.