Käesoleva aastaga saab läbi omavalitsustele valitsuse poolt kehtestatud laenupiirang ning vallad ja linnad saavad taas ise hakata otsustama, millal ja milleks laenu võtta. Kas sellega koos algab ka uus laenu- ja ehitusbuum?
Kriisi alguses omavalitsustele peale surutud kokkuhoiumeetmed ja tegevuspiirangud olid üsna valusad, sest ühe ropsuga vähendati üksikisiku tulumaksu laekumist ning laenu sai võtta üksnes Euroopa Liidu projektides osalemiseks. Sisuliselt tähendas see enamiku omavalitsuste elu külmutamist.
Ühtlasi hakkas levima kaks üsna vastandlikku müüti. Esiteks: omavalitsused on end buumi ajal lõhki laenanud ja odava raha kerkekäeliselt ära raisanud. Teiseks: omavalitsused on muutunud arenemisvõimetuteks ega suuda investeerida.
Kahtlemata on omavalitsused paaril viimasel aastal olnud suhteliselt arenemisvõimetud, kuid kindlasti ei ole nad selles ise süüdi. Masu-aastatel toimunud tulude langus oli sedavõrd järsk, et on isegi omamoodi kangelastegu, et meil pole tulnud olla ühegi omavalitsuse sisulise pankroti tunnistajaks.
Koostöös pankadega on leitud kompromissid (laenupuhkus), mis on võimaldanud omavalitsustel kriisiaastad kuidagi üle elada.
Laenukoormus kasvas laenamatagi
Rahandusministeeriumi andmeil moodustas valdade ja linnade laenukoormus 2010. aastal 50 protsenti nende tuludest. Et seadus võimaldab omavalitsustel võtta laenu kuni 60 protsenti eelarve tuludest, siis ei saa kindlasti väita, et Eesti omavalitsused oleksid end lõhki laenanud.
Aga eks selle keskmisega ole juba kord nii, nagu üks vana lugu jutustab: kui baaris istuvad miljonär ja kerjus, siis statistiliselt on mõlema baarisolija vara väärtuseks keskmiselt pool miljonit.
Kahtlemata on Eestis probleeme üksikute ülelaenanud omavalitsustega. Näiteks Võru linna laenukoormus ulatus 2010. aastal 80 protsendini linna tuludest, aasta varem oli vastav näitaja rekordilised 82 protsenti.
Laenukoormuse ja eelarvetulude suhe muutus halvemaks ka põhjusel, et omavalitsuste tulud vähenesid kiiresti, kuid laene ei suudetud sellega võrreldavas rütmis või kohati üldse tagasi maksta. Tulemuseks oli paradokssaalne olukord, kus mõnel omavalitsusel kasvas laenukoormuse protsent ilma, et omavalitsus oleks laenu juurde võtnudki.
Pole mõtet salata, et buumi ajal laenati ja investeeriti paljudes omavalitsustes (hull)julgelt, nagu Eestis noil aastail kombeks oli. Aga enne kui hakata ülelaenamisega kimpus omavalitsusi süüdistama finantsdistsipliini rikkumises ja lõhkilaenamises, tuleks küsida, millised olid alternatiivsed tegutsemisvõimalused?
Laenamise alternatiiv on mittelaenamine. Eestis on ka neid omavalitsusi, kellel laenud sootuks puuduvad, kuid võib üsna kindel olla, et nendes valdades-linnades pole ka suurt midagi korda saadetud.
Tehtut ei maksa kahetseda
Paljudes omavalitsustes aga ei soovitud 2000ndate keskel lihtsalt tiksuda, vaid asuti hoogsalt investeerima. Buumiaastatel tehti üle riigi märkimisväärseid investeeringuid haridus-, spordi- ja sotsiaaltaristusse, veevärki, sõidu- ja kõnniteedesse, värskendati omavalitsuste üldilmet. See kõik sai toimuda tänu odavale krediidile, mida kasutati muuhulgas ka ELi arenguraha kaasamiseks.
Kohatine üleinvesteerimine on nüüd probleem, sest laenud on pikaajalised, kuid tulud pole sellised, nagu buumi-ajal loodeti. Kuni tulumaksu ei hakka jõudsamalt laekuma, pole omavalitsustel võimalik oma eelarvet liigsest laenurahast puhastada.
Kuigi probleeme jätkub, ei tuleks tehtud investeeringuid kahetseda. Muidugi saadeti korda ka rumalusi: näiteks kasutati pikaajalist laenu lühiajalisteks investeeringuteks. Teada on juhtumeid, kus 20 aastaks võetud laenu eest remonditi sõiduteid, mis vajavad aga kindlasti enne juba uut katet, kui vana asfaldi eest pangale laen makstud. Tegijal juhtub.
Pigem tuleks kahetseda seda, et me endiselt oleme liiga vaesed, ega suuda paljusid hädapäraseid töid ära teha.
Kui järgmisel aastal laenupiirangud omavalitsuste eest kaovad, loob see kindlasti soodsad arenguvõimalused nendele valdadele ja linnadele, kus krediidilimiiti ületatud ei ole. Kuigi laenuraha muutub Euroopa keskpanga intressipoliitika tagajärjel kallimaks, on ehitus ilmselt ka tuleval aastal odavam kui buumiaastatel.
See võimaldab ehitada kokkuvõttes odavamalt ning tänu ehitusturul olevale konkurentsile, ka kvaliteetsemalt kui ehk buumiaastatel, mil ehitus oli küll kallis, kuid konkurents olematu.
Tänu omavalitsuste suurenevale tegevusvabadusele hoogustub tuleval aastak ehitustegevus, luuakse uusi töökohti, mis toob majanduskasvu ka paljude lihtinimese käeulatusse. Loodetavasti on omavalitsusjuhid äsjastest masu-aastatest õppinud ega lange kohe piiritu eufooria kütkeisse, nagu 2006-2007. aastal mitmel pool juhtus. Majanduse igikestvasse tõusu ei tasu uskuda. Nagu öeldakse: tark õpib teiste vigadest, rumal aga ei saa omadestki aru.
