Hea ütlemise poolest tuntud ettevõtja Jüri Mõis poetas juunis Postimehele antud intervjuus, et Euroopal tuleb Kreeka riik ülal pidada niisamuti, nagu Eesti riik maksab kinni Võru omavalitsuse olemasolu.
Jaga
Sildiarhiiv: omavalitsused
Minister ja tema „kõigi reformide ema“
Viis, kuidas justiitsminister Kristen Michal kavatseb läbi viia mastaapselt kõlava riigireformi, viitab sellele, et mitte mingisugust reformi pole kavas läbi viia. See aga ei tähenda, et arutelu riigimasina toimimise üle oleks üleliigne.
Jaga
Veel üks vabatahtlik reform
Kevadtalvel Eesti maakondades gümnaasiumireformi plaane tutvustanud haridus- ja teadusministeeriumi asekantsler Kalle Küttise tegemised meenutavad kunagist siseministrit Tarmo Loodust, kes uskus, et kui vallavanematele kõik ausalt ära rääkida, saab haldusreform tehtud.
Jaga
Sularaha peab olema tasuta kättesaadav
Põllumajandusminister Helir-Valdor Seeder tegi mai lõpus rahandusministrile ettepaneku muuta krediidiasutuste seadust, et edaspidi oleks inimestel igas Eesti omavalitsuses võimalik oma pangakontolt raha tasuta välja võtta.
Jaga
Ettevõtjate toetamist ei pea häbenema
Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.
Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.
Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.
Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.
Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.
Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.
Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.
Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.
Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.
Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.
On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.
Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.
Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.
Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.
Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.
Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.
Jaga
Teenuste vabast turust sai maal teenustevaba turg
Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.
Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.
Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.
Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.
Mööda allakäigutreppi
Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.
Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.
Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?
Postipanga koomaletõmbumise põhjustab Eesti Posti kontorivõrgu jätkuv kahanemine.
Konkurents linnas rappis maakaubandust
Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.
Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.
Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.
Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.
Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.
Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.
Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.
Maal tuleb kohaneda
Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.
See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.
Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.
Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.
Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.
Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.
Ühistud pakuvad eeskuju
Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.
Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.
Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.
Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.
Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.
Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.
Jaga
Äri peab käima kogu Eestis
Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.
Suur pilt on praegu Eesti jaoks positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.
Mõõdukat optimismi lisab tuleviku suhtes ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse. Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000-5000 ettevõtet.
Kahtlemata on see hea uudis. Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.
Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud. Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad?
Tallinnal suur konkurentsieelis
Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid. Kauba peale veel pealinna meelelahutusvõimalused.
Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.
Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinnat ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).
EASi poolt septembris avaldatud Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.
Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, Harjumaa poole märkimisväärselt kaldu.
Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks on koondada (eksportiv) tööstus Tallinnasse ja jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.
Maakonnad vajavad järeleaitamist
Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.
Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. „Tööstuse planeerimine“ kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale.
Eesti riigile kuuluvad mitmed suurfirmad, alustades Eesti Energia ja Eesti Raudteega, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Air’iga. Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.
Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud. Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel puudub resurss, oskusteave ning sidemed, kuidas end investoritele atraktiivseks muuta.
Poliitikutel on kõige mugavam laiutada käsi ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab ja Eesti riik on seda ka teinud.
Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana farmeritele tagasi.
Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.
Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinnat.
Regionaalpoliitika läbi EASi
Läbi EASi makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid. Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal EASi poolt kaasatud 24 välisinvesteeringust tehti enamus Tallinnas või selle lähiümbruses.
Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega. See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses.
Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu nad seda pole. Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada.
Riik ei ole oma vaba maa ressurssi omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama. Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata.
Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus. Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja suunas, siis võib ta olude muutumisel samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.
Jaga
Maaelu turgutamiseks on vaja uusasunikke
Eesti regionaalpoliitika on läbi taasiseseisvusperioodi keskendunud küsimusele, kuidas hoida inimesi maal ja mil viisil leida neile seal tasuvat rakendust. Ilmselgelt ei ole see poliitika õnnestunud ning mõtteviis tuleks ümber hinnata.
Kui vaadata Eesti siserände statistikat, siis näib kõik olevat just kui suurepärane: 2010. aastal lahkus linnadest 1070 inimest, et asuda elama mõnda valda. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et inimesed kipuvad linnadesse, kinnitab statistika hoopis vastupidist.
Fakt on kena, kuid medalit selle eest regionaalministrile anda ei saa, sest vallad, mille elanike arv eelmisel aastal märkimisväärselt kasvas, asuvad Tallinna ja Tartu ümbruskonnas. Pilt muutub, kui heita pilk suurematest linnadest kaugemale, sest seal näitab statistika ühemõtteliselt valdade ja ka maakonnakeskuste kokkukuivamist.
Statistika kinnitab kokkuvõttes seda, mida juba ammugi teame: Eesti valglinnastub. Kuigi linnaümbruse valdade rahvastik kasvab, on tegemist pigem linna valgumisega üle oma piiride, mitte inimeste tõsimeelse ümberasumisega maale.
Linnastumine on paratamatus
Väljaränne maalt linnadesse on paratamatu protsess, mis Eestis pigem jätkub kui peatub. Põllumajanduses on tootmise efektiivsuse kasv toonud kaasa töökohtade vähenemise ning see trend jätkub. Põllumajandusest vabanevad inimesed ei leia üldjuhul kodukohas sobivat tööd ning nad on sunnitud rändama välja, üldjuhul linna.
Selle tulemusel on paljud vallad sattunud allakäiguspiraali, millest on pea võimatu välja rabeleda: töökohti pole, aga isegi kui äriplaaniga investor leiduks, on tööjõud juba ära sõitnud. Ilmselgelt on ettevõtjal lihtsam luua töökohad seal, kus juba on tööjõud, mitte hakata inimesi „pärapõrgusse“ vedama.
Mitmed omavalitsused on elanike arvu vähenemisele reageerinud sellega, et viivad aasta viimastel kuudel läbi sissekirjutamiskampaania, kuid see on nagu lühikese ja kitsa teki tirimine küll ühele, küll teisele poole. Sissekirjutamiskampaania aitab korrastada küll rahvastikuregistrit, kuid inimesi sellest Eestisse juurde ei sünni.
Aeg-ajalt püütakse jätta muljet, et maalu võiks uue hoo saada läbi haldusreformi, kuid seegi on enesepettus. Valdade ühendamine on üksnes reaktsioon maal aset leidnud väljarändele, sest ühtegi küla haldusreform ellu ei ärata.
Eesti regionaalpoliitika ebaõnnestumine ei ole Euroopa kontekstis eripärane. Oma regioonide arendamisele suuri summasid kulutavad Põhjala riigid seisavad samuti silmitsi tõsiasjaga, et kõigele vaatamata kipuvad inimesed nii Soomes kui Rootsis ikkagi linnadesse kolima.
Minnakse ka maale
Ometi ei saa öelda, et toimub ainult ühesuunaline liiklus maalt linna. Küllalt on inimesi, kes tahavad ja saavad elada ning töötada maal või väikelinnas, eemal kärast ja stressist. Kahtlemata on linnast provintsi suunduvaid inimesi kordades vähem, kuid nad on olemas.
Eesti regionaalpoliitika siht tuleks ümber sõnastada selles osas, et riik ja omavalitsused ei peaks mitte niivõrd soodustama inimeste jäämist maale, mis on seni ebaõnnestunud, vaid hoopis uute inimeste tulemist maale.
Põllumajandusega seotud töökohtade arvu vähenemine on paratamatus ning puudub perspektiiv, et maal võiks traditsioonilisi töökohti olulisel määral juurde tekkida. Ka maaturism ja muu säärane on valdavalt peresisene äri, kus töökohad luuakse eeskätt iseendale.
Riik ja EL on küll panustanud märkimisväärseid summasid põllumajandusliku (suur)tootmise arendamiseks (mis pole halb) ning utsitanud maainimesi tegelema alternatiivse niššitootmise ja turistide teenindamisega, kuid n-ö uuele ärile, kus töö käib virtuaalmaailmas, vajaliku keskkonna loomine on jäänud tahaplaanile.
Jutt maaelu arendamisest keerleb tavaliselt suuremal või vähemal määral ümber toidu tootmise ja turismi, kuid teenimatult vähe on pööratud tähelepanu sellele, kuidas kujundada Eesti küladest kaugtööks sobilik keskkond, kuidas tuua maale uusi inimesi.
Soodustame maal kaugtööd
Kõik need, kes suuremal või vähemal määral teenivad raha viisil, mis liigitub mõiste „kaugtöö“ alla, saaksid seda teha ka maal. Nad võtavad töö linnast kaasa, mitte ei pea linna töö juurde kolima.
Paljud kahtlemata ei taha põhimõtteliselt maale kolida, kuid ilmselt suurem osa inimesi ei ole selle peale kunagi tõsiselt mõelnudki. Huvi tekitamiseks võiks riik pärast seksuaalvähemuste tutvustamise kampaaniat võtta ette maaelu positiivses valguses promova teavitustöö. See võib nii mõneski inimeses panna idee idanema või tõugata tegudele ning häid näiteid endistest linlastest, kes on kolinud „pärapõrgusse“ elama ja tööle, leidub igas maakonnas.
Milleks töötada väikeses umbses linnakorteris, kui selle saaks vahetada kõpitsemist vajava talukoha vastu looduskaunis külakeskkonnas?
Mõistagi ei ole maale kolimine probleemivaba ja isegi kui vaim on valmis, leidub rida takistusi, mis võivad lõppeda loobumisega. Sobiliku kinnisvara puudumine, tööks vajaliku internetiühenduse halb kvaliteet, keskaegsed olmetingimused, eakohase seltsielu puudumine jne.
Mitmel juhul saaks riik ja omavalitsus panna õla alla: aidata leida ja kohandada kinnisvara ning seada üles tööks ja elamiseks vajalik taristu. Kahtlemata on see väiksele vallale kulu, kuid see võib olla tema võimalus, sest kui ühel perel on vallavalitsusega positiivne kogemus, siis võib eeskuju olla nakkav.
Jaga
Haldamatu haldusreform
Kümmekond aastat tagasi öeldi, et omavalitsuste liitmisega ei ole võimalik enam viivitada, sest muidu jäävad väikevallad progressile jalgu. Kümme aastat hiljem ei tea inimesed ikka, mis nende koduvallast viimaks saab.
Eelmise kümnendi algus oli huvitav aeg: siseminister sõitis mööda maad ja rääkis umbusklikele vallavanematele, miks on vaja nende töökoht ära kaotada ehk vallad ühendada. Hiljem kaotas too siseminister ise töö, kuid paljud toonased vallavanemad püsivad omal kohal veel tänagi.
Küsimus „Kuidas reformida Eesti halduskorraldust“, on saanud väga erinevaid vastuseid, kuid ükski neist pole olnud piisavalt hea, et leida poliitikute seas üksmeelset toetust.
Autoriteetsed allikad nõuavad tegutsemist. President Toomas Hendrik Ilves ütles vabariigi aastapäeva kõnes, et riik vajab terviklikku linna- ja vallareformi, kevadel juhtis Eesti liigsele killustatusele tähelepanu OECD, oktoobris tuletasid haldusreformi vajalikkust meelde riigikontrolör ja õiguskantsler ning nüüd sajab erinevaid arvamusi sisse nii uksest kui aknast.
Eesti omavalitsusi on haldusreformi läbiviimise tarbeks igast kandist mõõdetud ja hinnatud, kuid tänini pole ühest arusaama, mida kogutud andmetega peale hakata. Liikvel on mitmeid müüte.
Näiteks 2000ndate aastate algul tsementeeriti üldistav hinnang, et väikevallad on haldussuutmatud. Toona ennustati, et väikestel omavalitsustel puudub võimekus kaasata Euroopa Liidu abifondide raha ning nende areng jääb seisma. Ainult valdade liitmine pidi nad seisakust päästma.
ELi liikmelisuse esimesed viis-kuus aastat on aga tõestanud kõike muud kui omavalitsuste haldussuutmatust ning jõuetut investeerimispraktikat. Pigem vastupidi: ikka ja jälle kuuldub, et omavalitsused on ehitanud ülearu palju ja mõni neist on selle pärast end koguni lõhki laenanud. Ka muude ülesannetega on nad üldjuhul toime tulnud, sest koolid töötavad, teid remonditakse, lund lükatakse, lapsed on hoitud ja surnud maetud.
Siiski esineb rahulolematust, sest väikevallad ei suuda pakkuda nii rikkalikku teenuste paletti, kui suuremad vallad ja linnad. Igas vallas pole ehitusosakonda, lastekaitsjaid, puudu on juristidest jne. Pole piisavalt raha, et neid palgata ja kui raha peakski leiduma, siis pole näiteks ehitusspetsialistile pakkuda viis päeva nädalas, kaheksa tundi päevas asjakohast tööd.
Seejuures ei küsita, kas kõik omavalitsused ikka peavad tingimata pakkuma standardselt sarnaseid teenuseid? Kui vallas väljastatakse aastas kümmekond ehitusluba, oleks ehitusspetsialisti aastaringne palgalhoidmine pehmelt öeldes raiskamine. Üks ehitusasju ajav ametnik võib vabalt korraldada ka mitme valla ehitusasju. Ilmselt see mitmel pool nii käibki.
Ka Eesti riik ei paku oma kodanikele kõiki neid teenuseid, mida näiteks Soome. Kas Eesti peaks siis Soomega ühendama? Eesti ostab NATO partneritelt õhuturbe teenust sisse ja keegi ei sea meie haldussuutlikkust kahtluse alla.
See ei tähenda, et Eesti omavalitsussüsteem toimiks veatult. Loomulikult vajab see kõpitsemist, et ta vastaks muutuvatele oludele ja nõudmistele. Aga muudatusi ei peaks kohe nimetama haldusreformiks, sest see sõna tekitab sedavõrd tugeva mõtteblokaadi, et igasugune initsiatiiv raugeb.
Riigikontrolöri ettepanekul võiks omavalitsused tõepoolest jagada viide-kuude rühma ja kehtestada iga rühma jaoks miinimumnõuded, mida üks omavalitsus peab suutma teha. Algkooli pidamine, sotsiaaltoetuste määramine, rahvastiku arvestus peaks olema jõukohane igale omavalitsusele, seevastu prügivedu, ühistransporti, gümnaasiumiharidust võiks korraldada juba maakondlikult. Kindlasti on ka teenuseid, mida on mõtet osutata regioonipõhiselt, hõlmates kaht või rohkemat maakonda.
Mida see annab? Eeskätt selguse, milliseid teenuseid saab inimene igast kohalikust omavalitsusest, milliseid maakonnakeskusest ja milliseid järgmisest suuremast linnast. Selguse saavad kohalikud otsustajad, millega nad peavad tegelema ja millega ei ole mõtet punnitada. Väheneks omavalitsuste tarbetu konkurents üksikutes küsimustes, näiteks koolivõrgu korraldamisel.
Raha kokkuhoidu nendest muudatustest ei sünni. Seda oleks ka palju tahta, sest ka näiteks riigiametnike koondamine maakonnakeskustest nelja regioonikeskusse ei ole mitte ühegi asjaomase ametkonna eelarvet vähendanud.
Eesti saaks kokkuvõttes erineva otsustuspädevusega omavalitsused, kus suuremate volikogude otsused määravad muuhulgas ka väikevaldade elukorraldust.
Kui nii, siis mis vahet on, kas panna väikevallad kohe kinni või jätta nad suuremate eestkoste alla? Asi ongi maitses, sest ükspuha, kuidas omavalitsusi grupeerida, ümber tõsta, liita või lahutada, inimesi see maale juurde ei too. See on aga omavalitsuste peamine probleem, mida ükski reform ei suuda lahendada.
Jaga
Teel omavalitsustevaba Eesti poole
Maamaksu osaline kaotamine oli järjekordne kivi, mille valitsusliit omavalitsuste sõltumatuse vundamendist suure käraga lahti kangutas. Järjest lähemale näib nihkuvat aeg, mil tuleb küsida, kas omavalitsused suudavad olla iseseisvad, nagu sätestab põhiseadus, või tuleks konstitutsioon selle peatüki osas ümber kirjutada?
Emotsionaalse parlamendivaidluse tulemusel jäi õhku üks oluline küsimus: kuidas kompenseerib riik omavalitsustele maamaksu osalise kaotamise tõttu laekumata jääva sissetuleku, mida on hinnanguliselt 17 miljonit eurot aastas?
Puudujäägi katmiseks on valitsusliidu poolelt välja öeldud kaks võimalust: riik tõstab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära või suurendab riigieelarvest makstavaid eraldisi valdade ja linnade eelarve toetuseks.
Mõlemal juhul väheneb omavalitsuste otsustusvabadus. Maamaks on küll riigi koormis, kuid maa maksustamise protsendi ehk maamaksu suuruse määramine on olnud omavalitsuste pädevuses, nagu ka õigus omal äranägemisel inimesi maksust vabastada.
Neid võimalusi on laialt kasutatud. Näiteks on enamik omavalitsusi represseeritud ja pensionärid kodualuse maamaksu tasumisest osaliselt või täielikult juba praegu vabastanud. Kolm Eesti valda andis vastava maksuvabastuse tänavu kõigile oma püsielanikele, kes suvatsesid asjakohase avalduse kirjutada.
Valikuvabadus väheneb
Alates 2013. aastast see otsustusvabadus kaob ja koos sellega kaob ka järjekordne tükk omavalitsuste iseseisvusest ning mõttekusest. Maksumuudatuse tõttu laekumata jääv raha makstakse valdadele-linnadele riigieelarvest ilmselt välja, kuid kaotatud otsustusõigust see ei kompenseeri.
Kui valitsusliit suurendab omavalitsustele laekuva üksikisiku tulumaksu protsendimäära, nagu on ette pannud IRL, siis ei avarda see mitte kuidagi valdade ja linnade iseseisvust. Näiliselt võib see nii isegi välja paista, sest tulumaksust laekuva lisaraha kasutamise üle on omavalitsustel vaba voli. Vabadus on aga näiline, sest omavalitsustel ei ole õigust ise oma tulumaksuosa suurust muuta.
See on jätkuvalt keskvalitsuse pärusmaa, kes 2009. aastal tõestas, et vajadusel võib ta omavalitsustele kuuluvat tulumaksu protsendiosa vähendada ilma, et omavalitsustel oleks sealjuures vähimatki kaasarääkimisõigust.
Kui valitsus otsustab maamaksu osalist kadumist kompenseerida omavalitsuste tasandusfondi suurendamise kaudu, on omavalitsused samuti otsustamisest sisuliselt eemale jäetud. Riigieelarveliste eraldiste suurus sõltub üldjuhul mitte omavalitsustele pandud kohustuste mahust, vaid riigi võimalustest. Omavalitsused ja valitsus räägivad riigieelarve eraldiste üle küll igal aastal läbi, kuid üldjuhul jäävad omavalitsuste olulised nõudmised täitmata ning mingisugust toimivat survemehhanismi valdadel ja linnadel valitsuse suhtes kasutada pole.
Nii või teisiti vähendab valitsusliit omavalitsuste iseseisvat maksutulu, suurendades keskvõimu kontrolli nende tulude üle. See tähendab otseselt omavalitsuste iseseisvuse kärpimist, sest kui sul pole isiklikku raha, siis sa pole ka iseseisev.
Omavalitsused kaotavad iseseisvuse
Maamaksuga toimunu ei ole üksikjuhtum. Masu-aastatel vähendas valitsus omavalitsustele laekuva tulumaksu osaprotsenti ja riigieelarvelisi eraldisi ilma, et omavalitsustel olnuks selles osas mingit kaasarääkimisõigust. Ühepoolset otsustamist sai valitsus põhjendada erakorralise olukorraga riigi rahanduses, mis nõudiski erakorralisi meetmeid.
Seevastu mullu Riigikogus toimunud kohalike maksude seaduse muutmine, millega tühistati omavalitsuste varasem õigus kehtestada kohaliku maksuna müügimaks ja paadimaks, ei olnud tingitud erakorralisest olukorrast, vaid keskvalitsuse soovist Tallinnale koht kätte näidata.
Hariduses on riik võtnud suuna gümnaasiumihariduse riigistamise poole, mis toimub omavalitsuste endi heakskiidul. Kuigi omavalitsused vabanevad gümnaasiumid riigile loovutades tülikast kohustusest, vabanevad nad ka õigusest oma hariduselu korraldada. Siinjuures on paslik märkida, et enamikul omavalitsustest moodustavad hariduskulud poole eelarvest. Järk-järgult jõuavad omavalitsused olukorda, kus neil puudub iseseisvalt kontrollitav maksutulu. Nende eelarve koosneb peamisel määral riigi sihtsuunitlusega eraldatud rahast, mille kasutamist kontrollib riigikontroll. Kas sellisel juhul saab enam rääkida omavalitsustest või tuleks nad ümber nimetada valitsuse kohalikeks teenindubüroodeks? Milline on sellisel juhul kohalike volikogude otstarve?
Õigustatult tekib vastuküsimus: kas Eesti-suuruses riigis ongi mõttekas lubada olukorda, kus igal pisikesel omavalitsusel on õigus muuta volikogu otsusega tulumaksu suurust, maamaksu määra, kehtestada oma käibemaks (müügimaks) jne? Lõpuks on meil sedavõrd suur maksusegadus, millest keegi õieti sotti ei saa.
Kunagi oli igal omavalitsusel õigus otsustada, millistel kellaaegadel tema territooriumil alkoholiga kaubeldakse. See tekitas palju nurinat, sest tõi kaasa öise alkoholiturismi. Omavalitsusi võrreldi väikeste vürstiriikidega, kus igal pool kehtivad eri seadused, kuni riik kehtestas üldise öise ja varahommikuse müügikeelu, mis erisused kaotas.
Kas muude asjadega peaks toimima sarnaselt? Kas Eestis peaksid kõikjal kehtima ühesed, riiklikult, keskusest paika pandud reeglid või on kuskil ruumi ka kohalikuks initsiatiiviks ja erisusteks? Volikogusid, kus vaieldakse üksnes koerte-kasside pidamise korra ja lubatud muru kõrguse üle, pole otstarbekas iga nelja aasta tagant valida.
Jaga