Sildiarhiiv: ettevõtlus

Elu traadi küljes

Uncategorized, , , , ,


Ma ei mäleta enam, mida serblane meile õhtueineks serveeris, kuid järsku hakkas söögitoa laes olev elektripirn vilkuma ja kustus siis. Peremees naeratas, suundus kuhugi ja eemalt kostma hakkava mürina saatel tuli valgus tagasi – seda müra tegi elektrigeneraator.
See 2003. aasta kevadel Kosovo mägedes kogetu tuleb ikka meelde, kui järjekordne torm üle Eestimaa tuiskab ja tuhanded inimesed elektrita jätab. Kui mägedes elav serblane pani elektrikatkestuse puhuks tööle generaatori, siis Eestis, paraku, võetakse välja üksnes mobiiltelefon, et energiafirmale rikketeade saata ja seejärel vaguralt ootama jääda.
Teinekord tuleb reageeringut üsna kaua oodata. Koguni päevi, kui sarnase sisuga sõnumisaatjaid palju juhtub olema. Paremal juhul saate veeta pikki videvikutunde ja küünla valgel isekeskis juttu ajada, halvemal juhul kaotate pea, mõeldes, kuidas panna näiteks laudas tööle lüpsimasin, kui elektrit pole.
Nõnda näib, et maailma eliidi sekka ust paotavad eestlased on elektrikatkestuse korral koguni viletsamas seisus, kui üks Kosovo mägilane, keda küll ei teeninda viisakas energiafirma ja kellel pole mobiiligi, kuid kellel on generaator.
Et elektrigeneraatoreid ja üldse igasugust varustust on tormikahjudele operatiivseks reageerimiseks Eestis vähe, sai selgeks juba 2005. aasta jaanuaris. Siis tõttas vajalikul hetkel oma tehnikaga appi kaitsevägi. Seitse aastat hiljem pole olukord olulisel määral muutunud ja torm tabab elektriliine ja tarbijaid ikka sama ootamatult kui varemgi.

Kes lüpsab kui robot seisab?
Ilma muutmine ei ole inimese võimuses, sest kui torm tuleb, siis seina talle ette ei ehita. Küll on inimesele jõukohane seada oma elu nõnda, et looduse kapriisid teda võimalikult vähe mõjutaksid. Probleem ei ole mitte selles, et tuul on liiga kõva, vaid selles, et traadid ei pea vastu, kui sellele puud kukuvad ja meie elu on nendest traatidest oi kui kõvasti sõltuv.
Maal on elekter iseenesest ju üsnagi uus asi. Paarkümmend aastat tagasi oleks pikaajaline elektrikatkestus piimafarmis põhjustanud küll hulga ebamugavust, kuid lüpsmata jäämise pärast ei oleks udarapõletik lehmi tõenäoliselt tabanud. Kui lüpsimasinat ei saanud käivitada, siis tehti seda tööd käsitsi, mis oli aeganõudvam ja füüsiliselt raskem, kuid lubatud.
Moodsal ajal ei ole see võimalik, sest müügiks minev toorpiim ei või ju välisõhuga kokku puutuda. Pealegi on karjad suured, lüpsjad ammuilma ära koondatud ja robotid asemele ostetud. Kes neid lehmi enam käsitsi lüpsakski?
Nõnda oleme otsekui progressi pantvangis. Või hoopis elektrivõrgu pantvangis, kelle suvast sõltub see, kas kari saab lüpstud, sead söödetud ja sõnnik koristatud. Moodsas laudas ju inimene muud ei teegi kui vaid jälgib, et kogu süsteem töötaks.

Rikkekindlama tuleviku poole
Seal kuskil traatide teises otsas on aga inimesed, kes kogu seda kupatust juhivad. Mida nad lahenduseks välja pakuvad? Jaotusvõrk on lubanud, et kümne aasta pärast peaks elektrivõrk olema praegusega võrreldes rikkekindlam. Aga mida see „rikkekindlam“ õigupoolest tähendab? Kes jõuab kümme aastat oodata? Ja kes kümne aasta pärast seda enam mäletab, mis 2011. aasta viimaste päevade tormistes rindeteadetes sai lubatud.
Vahest tähendab see lihtsalt seda, et 2021. aasta lõpuks on jaotusvõrku sedavõrd palju koomale tõmmatud, et puht statistiliselt on rikkeid vähem kui kümne aasta eest? Paljuke neid inimesi sinna küladesse siis enam elama on jäänudki ja kui pole inimesi, siis pole ka elektrikatkestusi.
Ilmselt oleks ka hiljutiste tormide ajal elektrikatkestusi olnud vähem, kui maru oleks sattunud töönädala keskele, mil inimesed püsivad linnas oma asjatoimetuste juures. Pühade nädalat sõideti aga veetma maakodusse ja nõnda saadi ka liinirikkest operatiivselt teada.
Kuidas tõsta jaotusvõrgu rikkekindlust, teavad energeetikud suurepäraselt ja nende jutt jõuab viimaks välja mingisuguse rahanumbrini, mis energeetikale kohaselt on üüratult suur. See tekitab inimestes aukartust ja võimaldab ühtlasi kõike välja vabandada.
Raha on muidugi alati vähe, kuid ka selle vähesega on võimalik teinekord suuri asju lahendada. Tegelikult pole see liinivõrk nii halb midagi, kui kriitilistel päevadel välja paistab. Suurema osa aastast ta ju ikkagi töötab ning vaevalt õnnestub seda isegi kahekümne aasta möödudes nii rikkekindlaks muuta, et kui 20 meetrit sekundis puhuv tuul sellele mõne puu juhtub kukutama, siis traadid terveks jääks.

Toetus generaatori ostuks
Pigem tuleks mõelda ja tegutseda selles suunas, kuidas tagada hajaasustuses elavate inimeste hädapärane varustamine energiaga, kui jaotusvõrku tabab sarnane riketelaine nagu äsja. Kuidas teha nii, et elu ei jääks vähegi asjalikus talus seisma põhjusel, et rikkebrigaade lihtsalt ei jätku.
Midagi keerulist ju pole, sest küsimus on kõigest rahas. Piisava hulga raha olemasolul on võimalik liinivõrku parandada, kuid kiirkorras suuremahuliste investeeringute tegemine pole mõistlik ega efektiivne tegevus.
Teiseks tekib küsimus, kas mõne väikese, keskusest kaugel asuva väiketalu varustamine super-luks ühendusega on majanduslikult otstarbekas.
Sestap tuleks mõelda alternatiivsetele lahendustele. Üks omaaegne regionaalminister, olles tutvunud ühe piiri ääres elava pere probleemiga, mis seisnes selles, et Eesti jaotusvõrk nende taluni ei ulatunud, pakkus välja, et pere võiks kolida sinna kus elektrivõrk on juba olemas. See oleks odavam, kui liinivõrgu kalliks minev pikendamine inimesteni.
Usutavasti on see mõtteviis tänaseks mõnevõrra muutunud ja riigil on võimalik oma abikäsi inimestele ulatada, mitte soovitada neil ära kolida. Nii võiks riik hajaasustuses elavatele peredele ette näha toetusmeetme autonoomse energiatootja ostmiseks. Kas selleks on diiselgeneraator või pakub tehnikamaailm sobivamaid lahendusi, otsustagu juba asjatundjad igal konkreetsel juhul eraldi.
See ei tähenda, et valimatult igasse tallu tuleks riigi kulul diiselgeneraator osta. Esmajoones võiks abi osutada näiteks farmeritele, sest kui neil jääb laut vooluta, on kannatajaks süütud loomad. Seevastu maakodudes, kus linnas töötavad inimesed käivad vaid ööbimas, saadakse päev või paar kindlasti ka küünlavalgel hakkama.
Praktika on riigil taolise investeeringuabi osutamiseks olemas ja jalgratast leiutama ei pea. Peab olema ainult hea tahe. Riik on eraldi regionaalprogrammi vahendusel toetanud hajaasustuses joogiveekaevude ja kanalisatsiooni rajamist põhimõttel, et lisaks riigi rahale osalevad projektis oma kolmandikuga kohalik vallavalitsus ja toetust saav pere. Miks mitte ei võiks sama skeemi järgides eraldada toetusi hajaasustuses elavate perede energiavarustuse parandamiseks?
Pealegi on regionaalministri haldusalas eraldi siseriiklik programm, mille vahendusel toetatakse hajaasustuses olevate majapidamiste liitumist elektrivõrguga. Ilmselt ei oleks väga raske selle programmi eesmärk pisut ümber sõnastada ja pisut ka mahtu tõsta. Seda seniks, kuni jaotusvõrk oma rikkekindlama võrguga valmis saab.

Maal võiks rohkem energiat toota
Seejuures ei peaks too programm tingimata keskenduma n-ö aukude lappimisele Eesti energiakaardil. Üks asi on varustuskindluse tagamine, kuid siit võiks edasi mõelda ja teha tasuvusuuringuid, kas ja kuidas oleks võimalik senisest enam maal kasutusele võtta energia väiketootmisvahendeid, mis osaliselt või täiel määral asendaks peatset börsikaupa.
Energiat toodetakse maal ju üsna palju, kuid valdavalt on tegemist kohalikust toormest saadava soojusenergiaga. Elektrienergia väiketootmine on aga suhteliselt uus ja vähelevinud asi.
Elektrienergia väiketootmise suurimaks probleemiks on investeeringu suhteliselt kõrge maksumus, mis muudab selle tasuvusaja kriitiliselt pikaks ehk seade amortiseerub enne kui ta kasu hakkab tooma. Ka siin võiks riik kaaluda võimalust maaettevõtjaid ja –peresid eraldi toetada. Kuigi pealtnäha paistab, et sellega kahjustaks riik endale kuuluva Eesti Energia ärihuve, pole see päriselt nii. Usun, et mõnda Eestimaa nurka elektri transportimine läheb kokkuvõttes kulukamaks kui tulu, mis sealt laekub.
Kindlasti ei maksa energia isetootmist võtta kui riskivaba ettevõtmist ja näha selles mingisugust imevahendit. Mõnes kohas on ka edaspidi kõige otstarbekam jätkata vanaviisi elektrit täies mahus sisse ostes ja sõltudes jaotusvõrgust.
Teisalt peaks elektri täielik muutumine börsikaubaks innustama inimesi järele mõtlema ja kalkuleerima, kuidas neil tulevikus kõige kasulikum on jätkata – kas loota rikkebrigaadide usinusele ja suurenevale konkurentsile elektriturul või haarata n-ö traadid enda pihku.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Äri peab käima kogu Eestis

Uncategorized, , , , , ,


Iga Eesti omavalitsus on oma arengukavas pühendanud pikema või lühema peatüki ettevõtluse soodustamisele ja töökohtade loomisele, ent loodetud edu on jäänud saabumata. Ettevõtlus on koondunud mõne suurema keskuse juurde ja ülejäänud Eesti voolab inimestest tühjaks.
Suur pilt on praegu Eesti jaoks positiivne, sest viimase paari aasta jooksul on siia toodud ridamisi põhjala eksportivaid tootmisettevõtteid või suurendatud juba tegutsevate firmade tootmismahtu.
Mõõdukat optimismi lisab tuleviku suhtes ennustus, et veel paljud Soome firmad kaaluvad tootmise ja äritegevuse üleviimist madalamaid tootmiskulusid pakkuvasse Eestisse. Ajakirjandusest on läbi käinud Soome ettevõtete liidu prognoos, mille kohaselt võib lähiaastail üle lahe lõunasse liikuda isegi 4000-5000 ettevõtet.
Kahtlemata on see hea uudis. Eesti majandusele ja riigile tervikuna on parem, kui töökohad luuakse siin, mitte ei viida eestlasi Soome tööle.
Selle kõrval on aga veel üks aspekt, millele Tallinnast vaadates pole vahest nii suurt tähtsust omistatud. Nimelt see, kus konkreetselt (välis)investorid oma ettevõtted Eestis asutavad?

Tallinnal suur konkurentsieelis
Kahtlemata on Põhja-Eestil, eeskätt Tallinnal, olulised eelised uute töökohtade ligimeelitamisel. Pakkuda on kauba ja inimeste liigutamiseks vajalikud transpordikanalid (sadam, raudtee, lennujaam), parim valik vaba tööjõudu ning tootmisega kiiret alustamist võimaldavad tööstuspargid. Kauba peale veel pealinna meelelahutusvõimalused.
Raske on leida põhjust, miks peaks Skandinaavia või ka Eesti investor Tallinnast kaugemale minema, sest tootmise alustamiseks või laiendamiseks on pealinnas kõik vajalikud tingimused loodud.
Midagi enamat ei ole mujal Eestis investoritele üldjuhul pakkuda. Tööjõud võib mõnes maakonnakeskuses olla odavam, aga selle valik on kesine. Maa hind on väljaspool Tallinnat ja Harjumaad madalam, kuid seal puudub ettevõtte alustamiseks vajalik taristu (elekter, veevärk, juurdepääsuteed, side).
EASi poolt septembris avaldatud Eesti masinatööstuse hetkeolukorda käsitleva uuringu kohaselt andsid 2009. aastal kogu masinatööstuse müügitulust 66 protsenti Harjumaa firmad. Seevastu Võru, Põlva, Valga, Jõgeva, Rapla, Lääne ja Hiiu maakonna puhul jäi vastav näitaja alla ühe protsendi, ülejäänud maakondadel kümnendiku piiresse.
Mõnevõrra paremini paistab silma Ida-Virumaa oma metallitootmise ning Tartumaa arvutite, elektroonika- ja optikaseadmete valmistamisega, kuid üldpilt on masinatööstuses, mis annab kolmandiku Eesti ekspordikäibest ja üle seitsme protsendi tööhõivest, Harjumaa poole märkimisväärselt kaldu.
Pole olnud kuulda, et riigi eesmärgiks on koondada (eksportiv) tööstus Tallinnasse ja jätta maakondadele nende turismitalud ja mahepõllumajandus. Ometi on nii läinud, sest riik ei ole tegelenud tööstuse planeerimisega, vaid lasknud sellel vabavoolus areneda. Kohatu on seepeale imestada, miks inimesed pealinna tunglevad – turismitaludes ja farmides pole lihtsalt piisavalt töökohti.

Maakonnad vajavad järeleaitamist
Kui soovida, et Eesti väiksemad maakonnakeskused säilitaksid/saavutaksid tõsiseltvõetavuse, et nad suudaksid pidurdada Tallinna jätkuvat valglinnastumist, on selle eelduseks töökohtade loomine maakonnakeskustes.
Lihtne on tegevusetust põhjendada väitega, et riik ega omavalitsus ettevõtlusega ei tegele. „Tööstuse planeerimine“ kõlab tõesti nõukogudepäraselt, kuid väita, et riik ettevõtlusega üldse ei tegele, on samuti vale.
Eesti riigile kuuluvad mitmed suurfirmad, alustades Eesti Energia ja Eesti Raudteega, lõpetades hiljuti taasomandatud Estonian Air’iga. Need ettevõtted kuuluvad riigile sel põhjusel, et üksnes vabaturu tingimustes ei oleks tagatud Eesti riiklikud huvid. Lennukompanii osteti tagasi eesmärgiga arendada Tallinnast lähtuvat liinivõrku, mis vabaturu tingimustes kippus känguma.
Eesti riiklik huvi peaks olema riigi tasakaalukas areng ning maapiirkondade konkurentsivõime tõstmine. Nagu rahvastiku siserände statistika näitab pole perifeersed omavalitsused sellega üksi hakkama saanud. Arengukavades ettevõtluse arendamisele pühendatud peatükid on jäänud sisutühjaks lugemisvaraks, sest väikelinnadel ja -valdadel puudub resurss, oskusteave ning sidemed, kuidas end investoritele atraktiivseks muuta.
Poliitikutel on kõige mugavam laiutada käsi ja öelda, et turg paneb kõik paika, kui investor Võrru või Raplasse minna ei taha, ei saa teda tagant sundida. See on mõnevõrra primitiivne seisukoht, sest tegelikult saab ja Eesti riik on seda ka teinud.
Mitte väga ammu kuulus riigile Jõgeva külje all asuv rapsiõli pressiv AS Werol. Riik asutas selle eesmärgiga tagada Eesti põllumehele võimalus turustada rapsiseeme kodumaal, toota Eestis toiduõli ja müüa selle jääkproduktiks olev õlikook loomasöödana farmeritele tagasi.
Võimalik, et õlitehas oleks Eestisse rajatud ka riigi initsiatiivita, kuid sellisel juhul oleks see tõenäoliselt asutatud mõne sadama lähistele, mitte Painkülla. Praegu kuulub õlifirma Eesti kapitalile, on laienenud ja loodetavasti teenib kasumit.
Tõenäoliselt on ja jääb Werol erandiks. Riigi ülesanne pole asutada maale ettevõtteid, vaid luua eeldused ettevõtluse arenguks väljaspool Tallinnat.

Regionaalpoliitika läbi EASi
Läbi EASi makstakse erafirmadele välja märkimisväärseid arengutoetusi, mille abil on võimalik mõjutada investorite valikuid. Praegu seda ei tehta, sest näiteks 2010. aastal EASi poolt kaasatud 24 välisinvesteeringust tehti enamus Tallinnas või selle lähiümbruses.
Olukorda on võimalik muuta, kui näiteks ühes maakonnakeskuses alustav või seal laienev tootmisettevõte saaks EASi toetuse kätte väiksema omaosalusega. See oleks üks otsene stiimul investorile asutada oma ettevõte Tallinnast kaugemale. See raputaks kapitalistid lahti stampmõttest, et äri on võimalik ajada üksnes sadama ümbruses.
Selle kõrval tuleb hea seista, et meie maakonnakeskused oleksid ka valmis investoreid vastu võtma. Väidan, et praegu nad seda pole. Omavalitsustel pole maad, mida ettevõtjatele pakkuda, samuti napib tööstusparke, kus oleks võimalik kiiresti tegevust alustada.
Riik ei ole oma vaba maa ressurssi omavalitsuste kätte eriti usaldanud, kartes, et vallad ja linnad hakkavad sellega kinnisvaraäri ajama. Tööstusalade väljaarendamine on jäetud omavalitsuste hobiks, kes valdavalt on otsustanud sellega mitte tegeleda. Süsteemset lähenemist selles osas pole märgata.
Tööjõu puudus on väiksemates kohtades praegu samuti probleem, kuid tõsiseltvõetavale ettevõttele ületatav takistus. Kui tööjõud on seni liikunud Eestis valdavalt põhja suunas, siis võib ta olude muutumisel samahästi ka vastassuunas ehk koju tagasi minna.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Maaelu turgutamiseks on vaja uusasunikke

Uncategorized, , ,


Eesti regionaalpoliitika on läbi taasiseseisvusperioodi keskendunud küsimusele, kuidas hoida inimesi maal ja mil viisil leida neile seal tasuvat rakendust. Ilmselgelt ei ole see poliitika õnnestunud ning mõtteviis tuleks ümber hinnata.
Kui vaadata Eesti siserände statistikat, siis näib kõik olevat just kui suurepärane: 2010. aastal lahkus linnadest 1070 inimest, et asuda elama mõnda valda. Vastupidiselt üldlevinud arvamusele, et inimesed kipuvad linnadesse, kinnitab statistika hoopis vastupidist.
Fakt on kena, kuid medalit selle eest regionaalministrile anda ei saa, sest vallad, mille elanike arv eelmisel aastal märkimisväärselt kasvas, asuvad Tallinna ja Tartu ümbruskonnas. Pilt muutub, kui heita pilk suurematest linnadest kaugemale, sest seal näitab statistika ühemõtteliselt valdade ja ka maakonnakeskuste kokkukuivamist.
Statistika kinnitab kokkuvõttes seda, mida juba ammugi teame: Eesti valglinnastub. Kuigi linnaümbruse valdade rahvastik kasvab, on tegemist pigem linna valgumisega üle oma piiride, mitte inimeste tõsimeelse ümberasumisega maale.

Linnastumine on paratamatus
Väljaränne maalt linnadesse on paratamatu protsess, mis Eestis pigem jätkub kui peatub. Põllumajanduses on tootmise efektiivsuse kasv toonud kaasa töökohtade vähenemise ning see trend jätkub. Põllumajandusest vabanevad inimesed ei leia üldjuhul kodukohas sobivat tööd ning nad on sunnitud rändama välja, üldjuhul linna.
Selle tulemusel on paljud vallad sattunud allakäiguspiraali, millest on pea võimatu välja rabeleda: töökohti pole, aga isegi kui äriplaaniga investor leiduks, on tööjõud juba ära sõitnud. Ilmselgelt on ettevõtjal lihtsam luua töökohad seal, kus juba on tööjõud, mitte hakata inimesi „pärapõrgusse“ vedama.
Mitmed omavalitsused on elanike arvu vähenemisele reageerinud sellega, et viivad aasta viimastel kuudel läbi sissekirjutamiskampaania, kuid see on nagu lühikese ja kitsa teki tirimine küll ühele, küll teisele poole. Sissekirjutamiskampaania aitab korrastada küll rahvastikuregistrit, kuid inimesi sellest Eestisse juurde ei sünni.
Aeg-ajalt püütakse jätta muljet, et maalu võiks uue hoo saada läbi haldusreformi, kuid seegi on enesepettus. Valdade ühendamine on üksnes reaktsioon maal aset leidnud väljarändele, sest ühtegi küla haldusreform ellu ei ärata.
Eesti regionaalpoliitika ebaõnnestumine ei ole Euroopa kontekstis eripärane. Oma regioonide arendamisele suuri summasid kulutavad Põhjala riigid seisavad samuti silmitsi tõsiasjaga, et kõigele vaatamata kipuvad inimesed nii Soomes kui Rootsis ikkagi linnadesse kolima.

Minnakse ka maale
Ometi ei saa öelda, et toimub ainult ühesuunaline liiklus maalt linna. Küllalt on inimesi, kes tahavad ja saavad elada ning töötada maal või väikelinnas, eemal kärast ja stressist. Kahtlemata on linnast provintsi suunduvaid inimesi kordades vähem, kuid nad on olemas.
Eesti regionaalpoliitika siht tuleks ümber sõnastada selles osas, et riik ja omavalitsused ei peaks mitte niivõrd soodustama inimeste jäämist maale, mis on seni ebaõnnestunud, vaid hoopis uute inimeste tulemist maale.
Põllumajandusega seotud töökohtade arvu vähenemine on paratamatus ning puudub perspektiiv, et maal võiks traditsioonilisi töökohti olulisel määral juurde tekkida. Ka maaturism ja muu säärane on valdavalt peresisene äri, kus töökohad luuakse eeskätt iseendale.
Riik ja EL on küll panustanud märkimisväärseid summasid põllumajandusliku (suur)tootmise arendamiseks (mis pole halb) ning utsitanud maainimesi tegelema alternatiivse niššitootmise ja turistide teenindamisega, kuid n-ö uuele ärile, kus töö käib virtuaalmaailmas, vajaliku keskkonna loomine on jäänud tahaplaanile.
Jutt maaelu arendamisest keerleb tavaliselt suuremal või vähemal määral ümber toidu tootmise ja turismi, kuid teenimatult vähe on pööratud tähelepanu sellele, kuidas kujundada Eesti küladest kaugtööks sobilik keskkond, kuidas tuua maale uusi inimesi.

Soodustame maal kaugtööd
Kõik need, kes suuremal või vähemal määral teenivad raha viisil, mis liigitub mõiste „kaugtöö“ alla, saaksid seda teha ka maal. Nad võtavad töö linnast kaasa, mitte ei pea linna töö juurde kolima.
Paljud kahtlemata ei taha põhimõtteliselt maale kolida, kuid ilmselt suurem osa inimesi ei ole selle peale kunagi tõsiselt mõelnudki. Huvi tekitamiseks võiks riik pärast seksuaalvähemuste tutvustamise kampaaniat võtta ette maaelu positiivses valguses promova teavitustöö. See võib nii mõneski inimeses panna idee idanema või tõugata tegudele ning häid näiteid endistest linlastest, kes on kolinud „pärapõrgusse“ elama ja tööle, leidub igas maakonnas.
Milleks töötada väikeses umbses linnakorteris, kui selle saaks vahetada kõpitsemist vajava talukoha vastu looduskaunis külakeskkonnas?
Mõistagi ei ole maale kolimine probleemivaba ja isegi kui vaim on valmis, leidub rida takistusi, mis võivad lõppeda loobumisega. Sobiliku kinnisvara puudumine, tööks vajaliku internetiühenduse halb kvaliteet, keskaegsed olmetingimused, eakohase seltsielu puudumine jne.
Mitmel juhul saaks riik ja omavalitsus panna õla alla: aidata leida ja kohandada kinnisvara ning seada üles tööks ja elamiseks vajalik taristu. Kahtlemata on see väiksele vallale kulu, kuid see võib olla tema võimalus, sest kui ühel perel on vallavalitsusega positiivne kogemus, siis võib eeskuju olla nakkav.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Eesti vajab värsket verd

Uncategorized, , , ,


Eesti inimarengu aruande üks olulisemaid järeldusi on tõdemus, et kakskümmend aastat väldanud edulugu on riigi võhmale võtnud. Edukursi hoidmiseks tuleb suurendada sisserännet, sest teisiti ei ole edasine kasv võimalik.
Viimase 20 aasta jooksul on kolme Balti riigi rahvaarv vähenenud kokku umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Aruandes märgitakse, et arvestades Eesti summaarset väikest rahvaarvu, on väljaränne ja pikalt püsinud negatiivne iive meid võrreldes Läti ja Leeduga kõige valusamalt puudutanud.
Seega, nagu järeldavad aruande koostajad, vajab Eesti tulevikus tõhusat sisserännet, et asendada puudujääv tööjõud.
Ega see suur avastus ole. Tööjõu puuduse üle kurdavad tööandjad juba hiljemalt Euroopa Liiduga ühinemisest alates, mil tööjõu vaba liikumine, suunaga Eestist väljapoole, hakkas paljude ettevõtete igapäevast toimimist mõjutama.
Tööjõu puudus ei olnud pelgalt buumiaegne mullistus. Masu-aastatel toimus tööjõuturul küll pakkumise ja nõudluse suhtes teatud korrastumine, kuid ühtlasi leidis aset ka tööjõu kvaliteedi langus, sest suur hulk tublisid inimesi lahkus kas oma senisest kodukohast suuremasse keskusse või üldse Eestist.
Kuigi tööpuudus püsib endiselt suhteliselt kõrgel tasemel, on tööandjate üheks olulisemaks mureks endiselt korralike tööinimeste vähesus. Meil on küll palju pikaajalisi töötuid, kuid nende motivatsioon tööle asuda on suhteliselt madal.
Eriti rängalt on töövõimeliste inimeste puudus tabanud maapiirkondi, mis piltlikult öeldes on elujõus meestest tühjaks jooksnud. Esmalt käiakse kaugemal tööl, siis seatakse end sisse ja viiakse pered järele.
Suuremad keskused imevad tööjõu endasse, mis muudab väikelinnades tööjõumahukama ettevõtlusega alustamise üsna raskeks, ja maal peaaegu võimatuks. Kuni majandus püsis languses oli suuremates linnades tööjõudu rohkem saadaval, kuid niipea kui algas uus kasv, oli ettevõtjad vana jutuga taas platsis: tööjõudu pole.

Poliitiliselt tundlik teema
Poliitikud on võõrtööjõu temaatikat katsunud vältida. Eestis on see ajalooliselt tundlik teema, sest nõukogudeaegse kontrollimatu välistööjõu sissevedamisega löödud haavad olid sügavad, ega ole täielikult armistunud tänasekski.
Levinud on seisukoht, et seni kuni meil on veel töötuid ja kümned tuhanded kaasmaalased töötavad välismaal, ei saa rääkida vajadusest tööjõudu sisse tuua. Paneme töötud tööle ja kutsume lahkunud tagasi! Poliitikud teavad aga isegi suurepäraselt, et see jutt on mõnevõrra ebareaalne.
Et see nii on, tõestab poliitikute kõnepruugis esinev mööndus, et kvalifitseeritud tööjõudu võiks Eestisse siiski lubada. Aga mida see tähendab? Mõiste „kvalifitseeritud tööjõud“, on üsna ümmargune, mis ei tähenda ainult IT-spetsialiste, nagu oleme vahest harjunud arvama, vaid ka kvalifitseeritud keevitajaid, ehitajaid, õmblejaid…
Hirmujutud „odavast tööjõust“ on poliitikute väljamõeldis, sest näidake mulle mõnda tõsiseltvõetavat firmajuhti, kes välismaalt lumpenit sooviks importida? Tahetakse ikka neid mehi-naisi, kes suudavad tööd teha, kui omad inimesed seda teha ei oska või ei soovi.
Erakonnad on juba ammu mõistnud, et Eesti majanduse ja sotsiaalkaitse edasine areng ei ole välistööjõudu kaasamata lihtsalt võimalik. Käes ei ole veel kriitiline hetk, mil probleemi avalikult tunnistada.

Firmade konkurentsivõime kannatab
Välistööjõu julgem kaasamine aitaks parandada Eesti firmade konkurentsivõimet. Praegu palgatakse väiksematesse tööstusfirmadesse, ehitustele inimesi, kellelt nõutakse hommikul töölejõudmist ja võimet õhtuni kaine püsida; vajalik väljaõpe toimub kohapeal.
Kui tööjõule seatavad nõuded lastakse sedavõrd madalale, ei saa nende firmade puhul rääkida mingisugusest arengust, innovatsioonist. Tööjõu halva kvaliteedi tõttu on nad sisuliselt määratud jääma allhanke kõige madalamale redelipulgale.
Paraku ei ole väiksemates kohtades ettevõtjal aga enam valikut – ta kas palkab saadaolevad inimesed või lõpetab ettevõte tegevuse. Praegu on see väikeste kohtade probleem, kuid vale oleks arvata, nagu oleks suuremate linnade firmad tööjõuga igavesti kindlustatud. Ka nende arengule hakkab töökäte vähesus üha suuremat mõju avaldama, sest tööjõupuudus on ka Euroopa probleem. Ühel hetkel ei suuda Eesti ettevõtted enam täita Põhjamaade tellimusi, olgu siis põhjuseks vajakajäämised mahus, kvaliteedis või mõlemis korraga. Võõrtööjõu sissevedamine tooks turule reaalse konkurentsi, mis seal praegu puudub.
Loomulikult ei ole võimalik mööda vaadata ohtudest, mida võõrtööjõu massiline kasutamine endaga kaasa toob. Kui Lääne-Euroopas riskivad suuremad linnad sellega, et sisserännanute teine ja kolmas põlvkond aeg-ajalt märatseb ja autosid põletab, siis Eestis toob võõrtööliste arvukas ja järsk lisandumine kaasa surve meie keele ja kultuuri püsimisele.

Tööjõud idast
Küsimus on ka selles, kust see võõrtööjõud peaks Eestisse tulema. 2004. aasta maist kehtiv tööjõu vaba liikumine ei ole meile toonud seda suurt hulka türklasi, kellega eurovastased ühinemise eel ähvardasid.
Eesti puhul tuleb kõne alla tööjõu sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, kellega meil on kultuuriliselt palju rohkem sarnasusi ja kogemusi kui Põhja-Aafrikast tulevate immigrantidega. Kui venelaste veidrustega oleme harjunud, siis araablaste töökultuuriga tuleks alles tutvust tegema hakata.
Fookus ei peaks olema lihtsalt tööliste impordil, vaid pigem tuleks neis slaavi riikides Eestit tutvustada ja välja pakkuda kui potentsiaalselt head äriajamise kohta, kuhu vajadusel on Vene ettevõtjal võimalik kaasa tuua ka oma tööjõud. Meil on ELi turg, käeulatuses rikkad Põhjamaad, kapitali armastav maksukeskkond, stabiilne seadusandlus ja investeeringute nimel võistlevad omavalitsused. Seda polegi nii vähe.
Kahtlemata on võõrtööjõule panustamine suur väljakutse, kuid mis meil üle jääb? Loota, et kõik välismaale lahkunud pöörduvad kord tagasi, on naiivne, sest varasemad väljarändelained Euroopa vaesematest riikidest seda usku ei kinnita.
Võrrelda võõrtööjõu suuremat kaasamist okupatsiooniaegse industrialiseerimisega pole õige, sest siis ei olnud ENSV nukuvalitsusel selles osas midagi kaasa rääkida. Praegu aga on sisserände kvootide kehtestamine Eesti valitsuse pädevuses.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+