Sildiarhiiv: ettevõtlus

Lennufirma köielkõnd

Estonian_Air_Saab_340A_ES-ASNVaidlus Estonian Air’i omamisest riigile tõusva kasu ja kahju, strateegia õigsuse ja kasumiväljavaadete üle on arutelu, mis tulnuks maha pidada 2010. aasta esimesel poolel, kui lennufirmat taasriigistama hakati.

Ligemale kahe aasta jooksul, mil riik on olnud Estonian Air’i (EA) aktsiate sisuline ainuomanik, on maksumaksja selle ettevõtte peale kulutanud pea 48 miljonit eurot. Sellest 17,9 miljonit maksti enamusosaluse saavutamise eest ning lisaks on riik teinud kaks 15 miljoni euro suurust sissemakset aktsiakapitali suurendamiseks.
Jätka lugemist

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Ettevõtjate toetamist ei pea häbenema

Eesti kohalike poliitikute seas valitseb konsensuslikult üldsõnaline arusaam, et riik ja kohalik omavalitsus peavad toetama ettevõtlust. Seda eriti nendes Eestimaa nurkades, kus majanduslik aktiivsus on madal ja kust inimesed kipuvad lahkuma kiiremini, kui Eestist tervikuna.

Lauseid, mis pajatavad ettevõtluse toetamisest, võib leida ilmselt iga endast lugupidava valla ja linna koalitsioonileppest. Ent kui küsida kodukandi ühelt või teiselt firmajuhilt, mida on omavalitsus tema äri edendamiseks teinud, on paremal juhul vastuseks õlakehitus, halvemal juhul sõim, et võim seisab arengul risti ees.

Seega näib, et poliitikud ja ettevõtjad võivad ka väikeses omavalitsuses elada otsekui kahel erineval planeedil. Ometi saavad mõlemad pooled aru, et ettevõtjal on oma tegevuseks tarvis omavalitsuse tuge ja vastupidi.

Kui omavalitsus on nõrk, siis on nõrk ka taristu ja muu avaliku teenuse kvaliteet, mida inimesed ning ettevõtted oma tegevuses vajavad. Kui aga ettevõtlus on nõrk, siis pole omavalitsuses töökohti ja pole ka tulumaksu, mida poliitikud saaks üldise hüvangu nimel ümber jagada.

Võimalik, et üksteisest möödaelamise juured on kusagil 1990ndates, mil paljud inimesed hakkasid ettevõtjaid vihkama. Kes lihtsalt kadedusest, kes põhjusel, et kauboikapitalismi aastatel tehti paljudele töövõtjatele lihtsalt liiga. Kuigi ajad on tublisti muutunud, on Eesti poliitilises kultuuris juurdunud arusaam, et poliitikul ei passi ettevõtjaga liiga tihti ühe pildi peale sattuda – hakatakse kahtlustama.

Nii teevadki poliitikud suuri sõnu ettevõtluse toetamise poolt, kuid reaalseid tegusid lubadustele ei järgne.

Suuremates keskustes ei olegi see tegelikult probleem, sest seal ettevõtted sünnivad ja surevad ning loodus tühja kohta ei salli. Maal ja ka enamikus maakonnakeskustes sallib loodus aga tühja kohta küll, sest tegevuse lõpetanud ettevõtte asemele ei pruugi uut tulla ja koondatud töökohad jäävadki koondatuks.

Mida siis teha? Olukord pole tegelikult päris lootusetu, olgugi, et vähem kui ühe inimpõlve jooksul on sajad külad sisuliselt välja surnud ja väikelinnad on linnad ainult nime poolest, kus elujõulise, raha sissetoova ettevõtluse taastekkimine näib hetkel ilmvõimatuna.

Olen siiski veendunud, et vähemalt maakonnakeskustes on võimalik ettevõtlusele luua sellised tingimused, mis inimeste väljavoolu vähemalt peataks. Selleks on vaja mõtestatud tegevust ja tegutsemisjulgust nii omavalitsuse kui riigi tasandil.

Tähtis on see, et poliitikud ja ettevõtjad hakkaksid tihedamalt suhtlema. Ma ei pea silmas seda, et vallavanem teeb grupile oma kandi firmaomanikele meeleoluka väljasõidu, vaid et omavalitsusjuhid hakkaksid laiemalt ringi vaatama nii Eestis kui ka Põhjamaades ja miks mitte kaugemal Euroopas.

On ju teada, et paljud Soome ja Rootsi ettevõtted otsivad praegu võimalusi, et oma tootmine Eestisse üle tuua. Üldiselt pakutakse neile selleks korralikke krunte Tallinnas ja Harjumaal asuvates tööstuskülades ning peale selle ka EASi toetust Eesti ekspordi edendamise eest.

Valitsus, kes hindab Eesti elu keskmiste näitajate järgi, on üldpildiga rahul, sest eksport, töökohad ja SKP kasvavad. Sisemaa omavalitsustele tähendab aga äritegevuse üha suurem kandumine rannikule jätkuvat tühjaksvoolu.

Seega tuleb sisemaa omavalitsustel, kui nad soovivad töökohtade nimel Põhja-Eestiga võistelda, pakkuda investoritele tingimusi, mis kaaluks üles Harjumaa peamise eelise – sadama läheduse.

Kui mõni omavalitsus pakuks investoritele välja võimaluse saada tasuta kasutamiseks krunt, mis on juba ühendatud elektrivõrgu, veevärgi, andmeside ja teevõrguga, võiks see ju olla argument, miks rajada tehas Tallinna asemel näiteks Võrru või Põlvasse.

Kui EAS teeks eksportööridele toetuse maksmisel vahet, kas ettevõte asub Harjumaal või mõnes väiksemas maakonnas, võiks seegi olla stiimul, mis hoiaks töökohti ühtlasemalt üle maa.

Selle koha peal üldjuhul jutt aga lõppebki, sest kohalikud poliitikud ei taha võtta riski ning ettevõtjatele reaalseid soodustusi pakkuda. Kardetakse, et sellega kaasnevad pahatahtlikud kuulujutud, mis võivad poliitikule maksta tema töökoha. Sellega nad riskida aga üldjuhul ei taha ja käivad parema meelega edaspidigi kooli lõpuaktusel noortel kätt surumas, pannes neile südamele, et nad kodukanti ei unustaks.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Tartu äärelinnaks muutumine on peatatav

Võru linn on jõudnud mentaalse teelahkmeni, kus seistes tuleks vastata küsimusele, kas liigume edasi Tartu äärelinnastumise lainel või suudab see kant säilitada ka mingisuguse majandusliku tõsiseltvõetavuse?

Väljavaated ei ole hetkel teab mis head, sest meie peamist vara – inimesi – jääb mitmel põhjusel vähemaks. Kui negatiivne iive on asi, mis kammitseb kogu Eestit, siis väljaränne on teema, mis Võru linna ja maakonda väga valusalt puudutab.

Kui Tartu võib arvestada, et lahkujate asemele tuleb üldjuhult maalt värske tööjõud asemele, siis Võrus, nagu enamikus teistes maakonnakeskustes, ei ole neid maalt tulijaid enam eriti kuskilt võtta – maa hakkab juba tühjaks saama.

See ei ole kuigi originaalne avastus, et võrulaste elu on üha rohkem seotud Tartuga. Tartu on meie tõmbekeskus: seal asub üli- ja kutsekool, head gümnaasiumid, töökohad, haigla, korralikud kauplused, käib vilgas kultuurielu. Võrut ja Tartut lahutab 50 minutit auto- või 75 minutit bussisõitu. Paljud õpivad ja töötavad ning peatselt ka elavad seal. Isegi Võru linnavolikogu esimees elab Tartus.

Leppida või tegutseda?

Mida vähemaks jääb Võrus töökohti, seda enam tuleb hakata rääkima Võrust kui Tartu ees- või tagalinnast, sõltub kuidas vaadata. Iseasi, kas seda protsessi peaks katsuma kuidagi pidurdada või võtma kui paratamatust?

Paratamatusega leppida on kahtlemata kõige lihtsam, sest siis ei peaks mitte midagi tegema. Välja arvatud halisemine, kuidas riigi regionaalpoliitika on järjekordselt tuksis. Pealegi ei paista välja, et väliste tegurite toel võiks toimuda mingi pööre paremuse poole.

Pigem vastupidi: maagümnaasiumide sulgemine ja Antslas kutsehariduse likvideerimine kiirendab Võrumaa noorte väljarännet kodumaakonnast. Antsla kandi põhikooli lõpetajad suunduvalt tulevikus joonelt Tartusse ning ka Vastseliina poolt tulijad eelistavad sõita ringteed mööda edasi Emajõelinna gümnaasiumisse, mitte pöörata Võrru. Kui kodust tuleb nagunii lahkuda, siis milleks teha enam vahepeatust Võrus?

Õnneks on Võru Kreutzwaldi gümnaasium suhteliselt hea mainega, nagu ka Võrumaa kutsehariduskeskus, mis suudavad noorte varast väljavoolu maakonnast mõnevõrra pidurdada, kuid laiemas plaanis ei kujuta Võru enam Võru maakonna jaoks tõsist tõmbekeskust. Seda kohta on jõuliselt haaramas Tartu.

Võru tulevik regionaalse keskusena on küsimärgi all. Mida varem lahkuvad noored kodumaakonnast, seda väiksem on tõenäosus, et nad siia tagasi tulevad – mida varem side katkeb, seda kindlamalt ta kaob.

See on omalaadne keeris, mis meie kanti tühjaks imeb, sest isegi kui noor inimene tahaks pärast kooli(de) lõppu kodukanti naasta või kutsekooli järel siia jääda, ei ole tal tihtipeale midagi tasuvat teha, sest sobilikku tööd pole. Kõik ei suuda ettevõtjaks hakata.

Tegevus tuleb ümber hinnata

Seega pole midagi tähtsamat, kui võimalikult laia valikuga töökohtade loomine, mis pole muidugi kellegi uudis. Poliitikud lubavad seda iga nelja aasta tagant, kuid paraku lasevad tulemused end oodata. Vahest on siis tehtud valesid asju?

Võru linnas on viimase kümne aasta jooksul kulutatud päris kopsakas summa avalikku raha spordi-, kultuuri- ja vaba aja taristu, teede, veevärgi arendamiseks.

Eelmise kümnendi keskel tehtud investeeringud tehti linnavõimu lootuses, et kui Võru ilusti korda teha ja arendada välja sotsiaalne taristu, hoiab see inimesi kodulinnas paigal, meelitab võõraid ligi ja innustab tööandjaid siin ettevõtlust arendama.

See oli endise Tartu linnapea Andrus Ansipi innustav jutt, kes mingil ajal tõi igal võimalikul juhul näiteks Aura veekeskuse, mille valmimine Tartu linnale väga soodsalt olevat mõjunud. Paraku ei ole spordihall, staadion, äraremonditud Kannel, Tamula rannapromenaad, Kubja metsarada toonud Võrule seda edu, mida ehk loodeti – inimesed lahkuvad endiselt.

Ei ole mõtet seada kahtluse alla Võrus tehtud avalike investeeringute vajalikkust. Kahelda tuleks selle poliitika jätkamise õigsuses.

Betoon ei taga edu

Aastaid on provintsipoliitikute edukuse mõõdupuuks olnud see, kuidas ta oskab oma linnale või vallale raha välja rääkida. See raha on valdavalt kulutatud erinevatele ehitusprojektidele ehk nendeks investeeringuteks, mida ka Võru eelmisel kümnendil hoogsalt tegi.

Paraku see mõõdik ei tööta enam, sest ilusad koolid ja moodsad sportimisvõimalused pole omavalitsuse jaoks enam eelis, vaid kuulub n-ö põhivarustusse. Pealegi ei loo ehituseks kulutatud raha omavalitsuses juurde püsivaid töökohti – need luuakse tööstuses ja teeninduses.

Sestap ei tule võimuesindajate edukust enam mõõta positiivsete EASi projektide üldarvu ja rahalise mahu järgi, millega on ehitatud see või remonditud too maja, vaid selle põhjal, mitu töökohta on ta suutnud omavalitsusse vahendada.

Mitu töökohta on Võrru vahendanud viimasel kümnel aastal ametis olnud linnapead, ma ei tea. Teada on, et kui mõne aja eest proovis linnavalitsus koos erakapitaliga rajada Võrukivisse tööstusparki, lasti see plaan pehmelt öeldes auklikuks. Otsustajate suutmatus teha pühendunult koostööd on paljude Eesti omavalitsuste probleemiks.

Ent just korraliku taristuga tööstuspargid, mille eesotsas on kasuahned mänedžerid, keda toetab kohaliku võimu esindus, olles vajadusel valmis tegema investoritele soodustusi, on võti töökohtade saamiseks omavalitsusse.

Võrus on selle kõigega küll jupiti tegeletud, kuid paraku mitte organiseeritult ja sihipäraselt – alati on midagi puudu jäänud, üks lüli vahelt ära kadunud.

Seame sihiku ümber

Kui Võru soovib säilitada majandusliku tõsiseltvõetavuse, mitte muutuda Tartu magamistoaks, tuleb poliitikutel sihik ümber suunata. Valijale mulje avaldamiseks ei tule tingimata midagi ehitada, vaid hoopis valijaid juurde tekitada. Mõistagi on ehitamine lihtsam.

Muutused on võimalikud, kui linnavalitsus ja tööstuskinnisvara arendajad seda soovivad ja ühiselt tegutsevad. Ajal, kui Soome ja Skandinaavia firmad otsivad võimalusi tootmise ületoomiseks Eestisse, peaksime kätt pulsil hoidma.

Usun, et mänedžeridel on mõne tootmisettevõtte kohaletoomine lihtsam, kui läbirääkimiste laua taga istub ka näiteks linnapea, miks mitte ka maavanem. See näitaks pühendumist, mida osatakse hinnata. Eriti veel juhul, kui omavalitsus vabastab investori esimesel kahel aastal maamaksust ja teeb soodustusi vee- ja soojaarvete tasumisel, aitab kaasa töötajatele elukoha muretsemisel…

Tööandjad eelistavad ettevõtteid hoida seal, kus on see neile kõige kasulikum. Tehkem siis Võru selliseks kohaks.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Teenuste vabast turust sai maal teenustevaba turg

Hiljemalt tänavu jõudis meie ühiskondlikku teadvusse arusaam, et Eesti maapiirkonnad on tõepoolest tühjaks voolanud. Järgemööda antakse teada, kuidas ühe või teise teenuse osutamine lõpetatakse, sest pole enam inimesi, kellele neid osutada. Elu ei saa seetõttu aga veel elamata jääda.

Kuulsaks saanud Virtsu sularahaautomaat jäeti Swedbanki poolt aasta lõpuni käiku mitte sellepärast, et tema järele ootamatult täiendav nõudlus tekkis, vaid põhjusel, et sulgemise ümber puhkenud arutelu panga mainet liiga palju ähvardas rikkuda.

Aga see ei muuda asja sisu – pank lükkas otsuse täideviimise lihtsalt edasi. Ükski eraõiguslik asutus ei paku vabatahtlikult oma teenust seal, kus on liiga vähe tarbijaid ja äri seetõttu ära ei tasu. Loota pangalt sotsiaalset tegevust on enesepettus.

Arutelu maal pakutavate avalike ja eraõiguslike teenuste vähenemise ja kodanikust kaugenemise üle on umbes kümmekond aastat hiljaks jäänud. Praegu näeme me mitte selle protsessi algust, vaid lõppu, mis võib kohati olla piinarikas. Protsessi peatada, veel vähem tagasi keerata ei ole enam võimalik. Teenuste vaba turgu maal ei eksisteeri.

Mööda allakäigutreppi

Teenusteturu allakäik algas maal 1990ndate lõpus/eelmise kümnendi alguses, mil hingusele läksid turumajanduse esimese tuulepuhanguga avatud väikesed erakauplused. Mõned neist jäid konkurentsis alla kohalikule tarbijate ühistule, kuigi oli ka vastupidiseid näiteid. Ent maakaubanduse koondumist ei põhjustanud mitte maapoodnike omavaheline „surnukskonkureerimine“, vaid klientuuri üldine vähenemine ja käitumisharjumuste muutus.

Samasse perioodi jäi ka vallakeskustes asunud pangakontorite sulgemine. Need pandi kinni põhjendusega, et maakontorid on ebaturvalised ja olukorra parandamiseks vajalikud investeeringud ei tasu end ilmselt kunagi ära. Küllap oli juba siis näha, et väikestes maakohtades ei ole mehitatud pangakontori pidamine pikemas plaanis arukas äri. Pankurid ei eksinud.

Mõnel pool asendati suletud pangakontor sularahaautomaadi (ATM) või postkontorisse asutatud Postipangaga, kuid nüüd on järg jõudnud nendegi kätte, sest ATMi maksumus, tema turvamise, kindlustamise ja sinna sularaha veoga seotud kulud on liiga suured ja vähesed kliendid, kes seda kasutavad ei paku pangale piisavalt teenimisvõimalust. Kui külas äri ei aeta, laenu ei võeta ja inimesed raha deposiiti ei pane, siis milleks neile ATM?

Postipanga koomaletõmbumise põhjustab Eesti Posti kontorivõrgu jätkuv kahanemine.

Konkurents linnas rappis maakaubandust

Ühelt poolt põhjustas erateenuste mahu kokkukuivamise nimeste maalt ärakolimine, kuid mitte ainult. Selle kõrval hakkas üha enam inimesi tegema oma sisseoste maakonnakeskusesse rajatud säästu- kui supermarketites, kus hinnatase oli oma külapoega võrreldes soodsam ja sortiment hoopis laiem.

Eelmise kümnendi jooksul maakonnalinnadesse laienenud kaubandusketid tekitasid tõsise konkurentsi muidu seal turgu valitsenud kohalikule tarbijate ühistutele. Ühistute kasum hakkas kahanema, mille negatiivne mõju ei avaldunud mitte linnas, kus ühistud turgu kaotasid, vaid maal. Kahanevate tulude tõttu olid maakaubanduse selgrooks olevad ühistud sunnitud maakauplusi sulgema, kuna linnas teenitavast kasumist kõigi nende ülalpidamiseks enam raha ei jätkunud.

Loomulikult olid kohalikud inimesed kurjad, kuid nad olid võimetud mõjutama ühistut, kui see otsustas külas poe kinni panna. Suletud külapoe asemel hakkas üldjuhul inimesi teenindama küll kauplusauto, mille on endale eeskujuks seadnud ka Eesti Post (postibuss) ja Swedbank (pangabuss), kuid need ei ole tõsiseltvõetavad alternatiivid, vaid pigem suhtekorralduslikud eksperimendid, millele pikka iga on raske ennustada.

Protest maapoodide ja pangakontorite sulgemise vastu jäi suhteliselt märkamatuks või isegi olematuks. Esiteks ei olnud nende puhul tegemist poliitilise otsusega, mida oleks allkirjadekogumisega olnud võimalik pöörata ja teiseks – neid suleti hajutatult, ühe kaupa, mistõttu oli kannatajate koguarv alati suhteliselt väike.

Hoopis suurem kära tõusis 2008. aastal alanud väikeste postkontorite sulgemisega, mis käib tänini. Universaalse postiteenuse võrgustiku koondamine põhjustas ohtrat poleemikat just seepärast, et opositsioonil on võimalik riigifirma tegevust seostada valitsusega. Kontoreid suletakse korraga palju ja üle Eesti, mis paneb teemast huvituma korraga üsna palju inimesi.

Sama seis on ka plaanitava koolireformiga, mille tulemusel peaks gümnaasiumivõrk olulisel määral kokku tõmmatama. Opositsioonil on kerge sellele vastu seista ja, nagu postkontoritegi puhul, rõhuda sellele, et inimesed lähevad vähenevate teenuse tõttu maalt ära.

Teatud osas on kriitikutel ju õigus, sest kui kooli pole, siis peavadki lapsed mujale õppima minema. Teisalt tuleb küsida, kui paljud neist noortest ka reaalselt oma tulevikku selle maakohaga seostavad? Vist mitte paljud.

Maal tuleb kohaneda

Nii nagu maal lõpetavad kauplused, pangakontorid, postkontorid, päästekomandod, politseikonstaabli punktid, nagu mitmed teenused on maakonnakeskustest koondunud nelja regioonikeskusse, nii koonduvad ka gümnaasiumid ja viimaks valladki.

See protsess on mõneti paratamatu ja kes tahab selle vastu võidelda, on lahingusse hiljaks jäänud – paljud positsioonid on tänaseks juba ammu maha jäetud. Üle jääb kas haliseda kadunud aegade mälestuseks või katsuda midagi ette võtta.

Alustada võiks tõdemusest, et päris inimtühjaks ei ole vallad siiski jäänud ja allesjäänud elanikud vajavad siiski teatud sorti teenuseid. Nende teenuste kättesaadavust, mida riik tuleb osutama inimese õuele (kiirabi, päästeteenistus, politsei), ei ole kohalikul kogukonnal kuigi palju võimalik mõjutada.

Seevastu eraõiguslike teenuste kvaliteet on parandatav, kui inimesed seda tahavad. Kindlasti on kõige lihtsam viibutada panga, postifirma, poodniku poole rusikat, miks see ei taha maainimestega tegemist teha, kuid sellest ei tõuse mingit tulu.

Tulu tõuseb siis, kui haarata ise initsiatiiv ja täita augud, millest vaba turg ei ole huvitatud. Võtmeisikuteks on kohalikud külavanemad, kellel on piisavalt autoriteeti ja inimeste usaldust, et probleemidele lahendused leida ning võtmesõnadeks vabatahtlik ühistegevus.

Alustada tuleks inimeste vajaduste kaardistamisest, et siis edasi mõelda, kuidas oleks võimalik neid kõige paremini rahuldada. Mida on võimalik ära korraldada koos vallavalitsusega või maakonnas tervikuna ja mis tuleks endal ära teha. Miks mitte ei võiks teatud osas initsiatiivi haarata kohalikud omavalitsusliidud, mis nagunii varjusurmas tiksuvad.

Ühistud pakuvad eeskuju

Eeskuju ei ole tegelikult vaja väga kaugelt otsida, sest ühistuline tegevus on Eestis pika traditsiooniga. Praegu vanim tegutsev tarbijate ühistu, 1902. aastal asutatud Antsla Tarwitajate Ühisus sai alguse sellest, et seltskond talumehi pani raha kokku, et osta endale vikatid. Meeste eesmärk oli vältida kaupmeestele vahendustasu maksmist ja nõnda pandi alus tänini elujõulisele ettevõttele.

Kuigi tarbijate ühistute eesmärk on tänapäeval valdavalt kasumi teenimine, kutsuti need ellu enamasti eesmärgiga tagada oma liikmetele vajalike kaupade kättesaadavus ja seda mõistliku hinnaga. Selles osas on maal olukord üsna sarnane sellega, mis sadakond aastat tagasi – inimesed vajavad kaubandusteenust, mida ühel või teisel põhjusel neile olemasolevad struktuurid ei suuda pakkuda.

Siit edasi peaks olema tee lahti uute tarbijate ühistute tekkeks, mis ei oleks orienteeritud mitte eeskätt kasumi, vaid oma liikmete teenimisele. See ei tähenda, et maal tuleks tingimata hakata asutama nullkasumiga töötavaid poode. Keskenduda tuleks mitte vormile, vaid sellele, et teenus saaks inimestele osutatud.

Pole kahtlust, et parimad poed asuvad meil linnades ja seal on ka mitmed teised asutused, kuhu inimesel asja – apteeki näiteks. Sestap kui valla eided ja taadid on jäänud ilma võimalusest poes käia, siis võiks nad kord nädalas bussi peale koguda ja mõneks tunniks maakonnakeskusse ostlema viia. Koolibuss on paljudel omavalitsustel omast käest võtta ja kui pole, siis naabervallal kindlasti on.

Või korraldada elu nii, et külavanem teeb ise vajaliku poeringi ja veab asjad külas laiali, kui avahooldustöötajad seda juba ei tee. Võimalusi leiab, kui neid otsida. Kahtlemata on elu oma nüanssides palju keerulisem ja mis ühele sobib, ei pruugi teisele meeldida.

Kuid mis maainimesel siis üle jääb? Lootuses, et külad jälle rahvast pungil täis saavad ja nendega koos ka vajalikud teenused luuakse, võib paraku enne ära surra.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Gaasitoru teine tulemine

Valitsus on ilmselt mõistnud, et 2007. aasta septembris tehtud otsus, millega keelduti Vene-Saksa gaasitoru paigutamisest Eesti mandrilavale, oli viga.

Nordstreami gaasijuhtme Eesti vetest möödajuhtimine oli valitsusest küll kangelaslik, kuid olemuselt pisut donkihotlik üritus, mis ei viinud mitte kuhugi. Tollane lootus, et eestlaste eeskujul blokeerivad torujuhtme ehituse ka Soome ja Rootsi, ei täinud ja praeguseks on gaasitoru reaalsus.

Mäletatavasti oli/on Nordstreamiga seoses välja pakutud salakavalaid vandenõuteooriaid. Üks neist räägib sellest, et Vene sõjalaevad kasutavad olukorda ära selleks, et hakata toru kaitsmise nime all Läänemerel patrullima ja sellega võetakse Euroopa Liidu sisemeri, sisuliselt oma kontrolli alla.

Rääkimata sellest, et gaasitarnete suurendamine seob Euroopa Liidu eesotsas Saksamaaga veel tugevamasse sõltuvusse Vene toorainest. Samuti peeti võimalikuks, et Läänemere põhjas lebavad, II maailmasõja ajal sinna uputatud mürgitünnid võivad torujuhtme ehitamise ajal või pärast tööde lõppu lekkima hakata, muutes Läänemere surnud veekoguks. Ja nii edasi.

Valitsusel ei olnud raske 2007. aastal Gazpromi kontrollitavale Nordstreamile EI öelda, sest aprillikuine venelaste märatsemine Tallinnas oli kõigil värskelt meeles. Või peaks küsima, kas valitsus oleks üldse julgenud toona teisiti otsustada?

Küsida võib ka seda, kas meie valitsus ütleb Nordstreamile EI ka juhul, kui ettevõte pöördub uuesti Eesti poole, et küsida luba gaasijuhtme järgnevate torude ehitamiseks, mis võiksid kulgeda läbi Eesti vete?

Eleringi juht Taavi Veskimägi esitas küll selle küsimuse, kuid ei soovi ise vastata. See on mõistetav, sest ükspuha, milline oleks võrguettevõtte juhi seisukoht, võib see muuta teda haavatavaks. Ka poliitiliselt.

On veel üks asi. Paralleelselt käib arutelu selle üle, kas ja millise hinnaga riigistab valitsus ASile Eesti Gaas kuuluva Eesti gaasivõrgu. Valitsus pole riigistamisega kiirustanud, sest gaasifirma vastuseis on tuntav ja tegelikult kiiret kuhugi pole. Meie gaasituru osakaal on energiabilansis sedavõrd madal, et ELi poolt seatud kohustus, hoida gaasi müük ja jaotamine lahus, siin sellele ärile ei laiene. Eesti Gaas on sealjuures Gazpromi tütarfirma.

Kas võib olla, et need asjad on omavahel seotud? Mine püüa tuult väljal!

Kaldun uskuma, et kui Gazprom peaks Eesti käest Nordstreami teise etapi tarbeks merealust maad küsima, siis see talle ka antakse. Valitsusel on hoobasid, millega läbirääkimisi mõjutada ja ka eesmärk, mida saavutada – madalam gaasi hind, mida peaminister Andrus Ansip on tähtsustanud.

Aga ma pole sugugi kindel, et Gazpromil Eesti mandrilava enam vaja läheb.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+