Viis, kuidas justiitsminister Kristen Michal kavatseb läbi viia mastaapselt kõlava riigireformi, viitab sellele, et mitte mingisugust reformi pole kavas läbi viia. See aga ei tähenda, et arutelu riigimasina toimimise üle oleks üleliigne.
Reform on olemuslikult ebademokraatlik sündmus. Reform on kindla eesmärgiga, lühikese aja jooksul läbi viidav põhimõtteline muudatus, millel on oma algus ja lõpp ja mille läbiviijad võtavad toimuva eest poliitilise ja moraalse vastutuse. Näide hästi läbi viidud reformist on krooni käibelevõtt 1992. aastal, aga ka mitmed teised põhimõttelised muudatused, mis riigi algusaastail läbi viidi.
Ent Michal kavatseb reformi läbiviimise stardipauguna välja kuulutada hoopis kirjandivõistluse, kus valitud inimesed arutleksid endamisi selle üle, milline peaks olema ideaalne Eesti ja mida tuleks selle saavutamiseks teha.
Selline lähenemine peaks hästi sobima kodanikuühiskonna aktivistidele, kes juba ammu räägivad vajadusest kaasata rohkem kodanikke ühiskondlikes asjades sõna võtma ja lahendusi pakkuma. Mis saakski olla selle vastu?
Paraku on aga laialdaste kärajate väljakuulutamine ja püüd kõikirahuldava konsensuse poole kindlaim viis, kuidas igasugused reformikavad juba eos hävitada. Lähiajalugu näitab, et kui riigis on tarvis langetada põhimõttelisi otsuseid, mis otseselt või kaudselt, majanduslikult või emotsionaalselt puudutavad väga paljusid inimesi, ei ole võimalik jääda lootma konsensuse tekkimisele läbi lõputuna näivate arutelude. Tegutseda tuleb kas jõuliselt ja plaani järgi või üldse mitte.
Pikk jutt hävitab reformi
Eestis on nurjunud reformi võrdkujuks saanud haldusreform. 2000ndate alguses soovis Mart Laari valitsus läbi viia omavalitsuste ühendamise, milleks korraldati uuringud, töötati välja plaan. Ent valitsus tegi vea, kui hakkas oma plaani maakondades tutvustama ja otsima kohalike omavalitsusjuhtidega kompromissi, selle asemel, et reform ühe ropsuga läbi viia.
Konsensuse otsingu tulemuseks oli see, et kohalike inimeste pahameel kasvas üle pea ja see pani Reformierakonnal põlved värisema. Valitsuse lagunemise tulemusel muudeti omavalitsuste ühinemine vabatahtlikuks, millist võimalust on vaid üksikud kasutanud.
Kahtlaselt sama rada näib minevat ka haridusministri algatatud gümnaasiumireform, sest kui õige hoog lastakse käest ära, on ühel hetkel poliitikutel lihtsam muudatusest loobuda kui selle poolt hääletades riskida populaarsuse langusega.
Kuid on ka teistsuguseid näiteid: Eesti Posti juhatus ei kulutanud aega selleks, et põhjendada vallavanematele, miks külades postkontorid kinni pannakse. Ka siseminister ei käinud maakondades arutlemas, miks on vaja rida kohalikke päästekomandosid sulgeda ning kuskil pole toimunud kohtumisi, kus Swedbanki või SEB juhatuse liikmed selgitanuks vajadust vallakeskusest pangaautomaadid ära vedada.
Segane lugu
Tulles tagasi justiitsministri algatuse juurde, siis õigupoolest on sellest tervikuna raske aru saada. Ühelt poolt avalikustas Michal kolm-neli konkreetset muudatust, mis tuleks riigimasina paremaks toimimiseks läbi viia. Selle kõrval aga on plaanis käivitada ka kõikehõlmav kirjandivõistlus teemal, kuidas teha Eestist ideaalne riik.
Niisiis võib mõista, et mingisugust riigireformi ei olegi tegelikult kavas teha. Tõtt-öelda pole seda ka vaja, sest raske on näha, millises riigivalitsemise valdkonnas oleks tarvis läbi viia sedavõrd põhimõtteline muudatus, mis kvalifitseeruks reformiks.
Kindlasti ei ole riigireformina käsitletav Michali soov kaotada 15 maavanema ametikohta. No mis reform see on, kui siseministeeriumis 15 osakonnajuhatajat ära koondatakse? Midagi enamat maavanema ametikoht tänapäeval endast ei kujuta.
Ka kultuuri- ja haridusministeeriumi taasliitmine ega ministeeriumide osakonnajuhatajate kaotamine ole otsused, mis põhjustaks tavalise inimese elus sisulisi muutusi. Kui parasjagu võimul olev valitsus leiab, et see on ministeeriumide töö paremaks korraldamiseks vajalik ja see parandab avaliku halduse kvaliteeti, siis tuleb asi läbi mõelda ja ära teha, mitte rääkida ja rääkida.
Ümberkorraldused käivad pidevalt
Riigi valitsemist on ümber korraldatud pidevalt ja see toimub praegugi, ilma igasuguse riigireformita. Kui Eesti ametkonnad jagasid riigi neljaks tõmbekeskuseks, paigutades oma allasutused Tallinna, Tartusse, Jõhvi ja Pärnusse, ei rääkinud keegi riigireformist ega suuremast kaasamisest. See tehti ajapikku ära ja kuigi väiksemates maakondades kobiseti töökohtade vähenemise ja riigi kaugenemise pärast, ei huvitanud see kedagi.
Kas kaasamise-taotlusega pole selles osas natuke hiljaks jäädud? Tegelikult mitte, sest ükski riigiaparaat pole lõplikult valmis ja teatud muutused on aja möödudes paratamatult vajalikud. Miks mitte ärgitada inimesi nendel teemadel rohkem kaasa rääkima, sest leida võib huvitavaid ideid, mida tulevikus ellu rakendada.
Seejuures ei maksa aga rääkida, et kogutavate ideede põhjal valmistatakse ette mingisugne põhjapanev riigireformi kava. Ihalus leida kõikidele probleemidele konsensuslikud lahendused lõppevad tavaliselt mitte millegagi.
Alati saab riigi toimimist paremaks muuta ja küllap kitsaskohti ka silutakse, ent vajadus mingisuguse kõikehõlmava riigireformi järele, mis kõlab otsekui „kõigi reformide ema“, puudub.
Ja veel üks tähelepanek: miks küll tekkis ühtäkki vajadus riiki reformima hakata just justiitsministril, aga mitte peaministril? Kas see tähendab, et ülejäänud Reformierakond ei võta kogu teemat tõsiselt või teeb Michal suuri teemasid püstitades oma esimesi peaministriharjutusi?
