Kes mäletab veel piimapukke, mis 1980. aastate lõpuski enam-vähem iga suurema teeotsa manu oli püsti pandud?
Maal muidugi. Iga piimapukk tähendas paari Puniku olemasolu, pukipiim aga raharinglust, igapäevast asjatamist – elu ennast.
Kõigepealt kadusidki piimapukid, sest kapitalism sellist iga teeotsa peal mõne liitriga jorutamist ei kannatanud. Siis kadusid Punikud, kes muutusid suurfarmis nimetuteks tootmisüksusteks. Piimapukita jäänud inimesed jäid nukrusest haigeks ja surid ajapikku ära. Alles jäänud väiksed laudad lammutati maha, tehti garaažiks, töökojaks või loomekeskuseks.
Nüüd on väiketalus peetav üks või paar lehma käsitletavad pigem lemmikloomana. Nende udaraand müüakse maha kui käsitöökaup, mis rikneb küll ruttu, kuid võimaldab memmedel ja taatidel seitsmeaastasele lapselapsele öelda: „Vaat see on piim, millel ka piima mekk küljes. Sellist jõin mina hommikuti soojalt, kui sinusuurune olin.“ Öäk, ütleb lapselaps mõttes, sest ometigi on ju iga joogipudeli peal kirjas „Jahedalt parim!“.
Lehmad pole aga sugugi tänapäeva teema. Lehmad pole üldse enam mingi teema, sest nüüd elavad nad aasta läbi kuskil laudas, kuhu tehakse küll ekskursioone, aga peaasjalikult selleks, et näidata, kui uhke on see robot, mis lehmi lüpsab. Autoaknast tee ääres kõrvu ja saba vehkivaid piimaandjaid enam naljalt ei kohta.
Täpselt nõnda ei ole võimalik enam kohata lauda kõrval aedikus pori sees mõnulevat proua Emist, kes suvepäiksel laseb oma heledat kõhtu paitada. Taudi hirmus on sigade väljas pidamine seaduse jõuga keelatud ning üha valjemalt kostab, et tegelikult tuleks paari-kolme kesiku ülesnuumamine üldse ära keelata. Kui tahad siga kasvatada, kasvata juba korraga tuhat, aga ära jama paari rõngassabaga – ohustad äri!
Äri on muidugi alati kellelgi ohus. Üheksakümnendate alguses oli äri ohus piimatöösturitel, kes pukipiima ära lõpetasid, nüüd on ohus seatöösturid, kes ei või näha, et kuskil veel paari kaupa sigu peetakse või et üldse on maamunal sigu, kes väljaspool farmi elavad, näiteks metsas.
Mõtlen murelikult enda tuleviku peale. Kui kunagi peaks hakkama pansionaadiomanikel äri kõrbema, kas siis keelatakse maal kahekesi ühes majas elamine samuti ära? Kas vanatoid ja -mutid aetakse siis seaduse jõuga pansionaati ja kodus suremisest saab luksusteenus, mida võimaldatakse vaid eriteenete eest vabariigi ees?
