Suurkogu-eelne IRL näib olevat pingetest paks – näidatakse näpuga, süüdistatakse ja targutatakse stiilis „mida ma teile kogu aeg rääkisin?!“.
Arvestades IRLi, täpsemalt tema eelkõndijate Eesti mõistes pikka ajalugu, ei ole selle erakonna jaoks olukord sugugi nii erakordne ega ka mitte lootusetu, kui osadele vahest tundub.
Mõistagi on iga valimiskaotus vastik ja seda valusam, kui sellele lisada juurde kampaaniast järele jäänud võlad, mis tahavad klattimist. Sestap tuleb mõistvalt suhtuda nendesse, kes suurkogu eel häälekalt süüdlaste „verd“ ja „peade kukkumist“ näha nõuavad.
Küllap seda laupäevasel suurkogul ka näha saab, kuid küsimus pole selles. Küsimus on selles, mis saab edasi?
Minnes ajas tagasi 1990ndatesse ja sajandivahetusse, siis ei tohiks IRLi Isamaa taustaga veteranide jaoks asjade praegune seis olla sugugi seilamine võõrastel vetel. Kui 1992. aasta riigikogu valimistel puhta töö teinud Isamaa sai suures saalis 29 kohta, siis 1995. aastaks osati neist loovutada koguni 21. Et siis neli aastat hiljem võita juurde kümme kohta ja omakorda nelja aasta pärast kaotada 11 kohta.
Praegu on IRLi fraktsioon 14-liikmeline, kuid selle eelkäijal Isamaaliidul oli 2003. aastal fraktsioonis vaid 7 kohta. Tõsi, tollal komeedina tuhisenud debütandil Res Publical oli kohti 28, kuid 2007. aastaks, mil esmakordselt IRLi nime all valimistele mindi, saavutas ühendparteil 19 kohta ehk kahe peale kokku kaotati 16 kohta.
IRLi ajaloos, kuhu kuuluvad kolmed parlamendivalimised, on hetkeseis küll kõige nadim, kuid samas ütleksid optimistid, et langemisruumi veel jätkub.
Reitingu valimistejärgne langus on mõistagi ebameeldiv, kuid see on nagu jalgpallis sõpruskohtumisel kaotamine – hea peatreener oskab selle põhjal oma tiimi nõrkused ära tunda ja teha vajalikud muudatused, et võistkond tiitlivõistluseks tippvormi timmida. Ühegi erakonna eesmärk pole olla populaarne pärast valimisi, vaid ikka enne valimisi.
Seepärast pole paanikaks suuremat põhjust, sest paljud asjad on veel juhtumata. Eriti mis puudutab Vabaerakonda ja EKREt, kellele viimati hääli kaotati. Ei ekrelased ja vabaerakondlased ole pärast riigikokku pääsemist veel jõudnud vigu tegema hakata (kui Jaak Madisoni asjad välja jätta), mis ärakaranud IRLi valijaid võiks tagasi peletada.
On aga üks Isamaaliidu seaduspära, mille vastu IRLi praegune juhtkond patustas – pärast valimiskaotust mindi valitsusse. Kui 1995. aastal Isamaa/ERSP hävitavalt põrusid, jäädi opositsiooni, kui 2003. aastal Isamaaliit taas kaotas, jäädi opositsiooni. Suurtele kaotustele järgnenud opositsiooniaastad mõjusid tollasele Isamaaliidule karastavalt ning küllap oleks sarnane mõju ka IRLile praegu.
Pärast kaotatud lahingut kohe uude jõukatsumisse tormamine ei ole tervislik. Tuleb võtta aeg, et korrastada räsida saanud read, mõelda välja uus plaan, lasta oma konkurentidel teha vigu ning siis uuesti rünnata. Valitsusparteil seda luksust aga pole.
