Põllumajanduse päästmisest räägitakse neil päevil palju, sest kui lossiplats suuri sõidukeid täis pargitakse, on raske sellest kõrvale vaadata.
Vaikselt paisunud hädakisa on põllult ja karjalaudast kostnud juba umbes aasta. Eelmisel sügisel piima alla kukkunud hind jäigi siruli maha ja on karjakasvatajatelt rahalise rasvakihi maha kulutanud. Lisandunud on seakasvatusi rappiv seakatk, mistõttu on rõõmsa näoga põllumeest neil päevil raske leida.
Isegi kui teraviljakasvatajatel on tänavu päris hea saak, on nemadki ettevaatavalt murelikud, sest kui kõik loomad maha lüüakse, kes siis nende otri ikka tahab.
Kõrgemalt vaadates võib muidugi öelda, et turg käibki paari kümnendi jooksul korra põhjas ära. Seda ka põllumajanduses, mis on Euroopa Liidus muidu riiklikult hästi kaitstud äri. Turu kokkuvarisemine on asjaosalistele alati vastik ja valus, aga ettevõtluses ikka ette tulev kogemus, mida oskasid prognoosida ainult tagantjärele targad.
Kuigi kostab arvamusi, et tänav pole põllumajanduspoliitika ajamiseks õige koht, on põllumehed oma väljatulekutega seni pigem õnnestunud. 1998. aasta oktoobris üle Eesti toimunud meeleavaldustel, mille käigus blokeeriti siin-seal traktoritega avalikke sõiduteid, nõuti a) kaitsetolle, b) lehmade hävitustöö lõpetamist ja c) kokkuostuhindadele riikliku kontrolli kehtestamist.
Järgnenud aastate jooksul said kõik need nõudmised sisuliselt ka täidetud. Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika pakub kaitsetolle, on kaasa toonud karjade suurenemise ja sekkumisostudega on tagatud ka riiklik hinnakontroll.
Aastatega on põllumeeste nõudmiste struktuur mõnevõrra muutunud ja eelistatakse pigem raha-kohe-kätte-menetlust.
Raha, ikka raha
Arvestades maaelu kindlat kohta poliitikute südameis, lisatoetus küllap ka leitakse – olgu Euroopa Liidu või Eesti enda eelarvest.
Rahal on aga rumal komme otsa saada. Praegu on arutelu teravik suunatud küsimusele, kas ja kui palju põllumeestele maksta, mis on aga ummiktee ega lahenda midagi. Raha juurdeandmine hoiab ära küll ähvardatud sõnnikuveo Lossi platsile, kuid ei lahenda Eesti piimandusele kurnavalt mõjuvat maksejõulise klientuuri puudust.
Lahendus sellele hädale on teada, kuid Eesti poliitikutel on raske seda välja öelda ja pea võimatu on midagi saavutada. Kõik näevad küll toas istuvat elevanti, kuid teevad näo, et teda pole.
See elevant on Venemaa, kust on lähtunud nii Eesti põllumehele osaks saav rikkus kui ka vaesus. Nii nagu 1998. aasta kriis on ka tänase kriisi põhjus Vene turu ärakukkumine. Kuna uute, maksevõimeliste ja valmisproduktidest huvitatud turgude leidmine pole Eesti piimatöötlejatel läinud ülemäära edukalt, sõltub piimanduse taastumine endiselt sellest, millal Venemaa hakkab Euroopast taas toitu importima. Arvestades Euroopa Liidu põllumajanduse üldist kehva seisu, ei pruugi sellega väga kaua minna.
