„Vallamajas käimine on nii 90ndad,“ lausus minister Arto Aas, kui kohtumisel Võrumaa vallavanematega hakkas jutt minema sinna, kuhu see haldusreformi puhul viimaks ikka jõuab – kuidas rahvas vallamajja saab, kui vald kinni pannakse?
Pealinnas on tõesti elu kiiremini edasi läinud ja linnarahval pole valitsushoonesse enam küllap asja, kuid maal on vallamajja sissepõikamine rohkem levinud. Mõnel puhul asub seal ka raamatukogu, postilett, perearsti kabinet või siis on vallavalitsus ühe katuse all rahvamajaga.
Küllap on vallaametnike jutul käijaid nüüdisajal vähem, kui 90ndatel. Maareform on ju tehtud ja paljuke neid sotsiaalabi taotlejaid ikka käib. Võimalus vallavanemale lihtsalt tere öelda ja küsida, millal teehöövel tuleb, on aga küllap luksus, mille eest riik ei raatsi enam kulusid kanda.
Et maarahvas 90ndatest uude sajandisse juhatada, soovitatakse nüüd valdadel tungival viisil vabatahtlikult ühineda. Kes sellega ise hakkama ei saa, need lubab valitsus hiljem omatahtsi kellegi juurde ära majutada. Üks õige vald peaks valitsuse meelest olema vähemalt 11 000 elanikuga ja, veel parem, kui kogu maakond otsustaks üheks vallaks ühineda.
Valitsus näib kindlalt uskuvat, et omavalitsuste puhul tähendab suurus tingimata paremat avalikku teenust. Nõnda väitis esmaspäeval ka peaminister Taavi Rõivas, kes soovitas riigikogul reformiseaduse menetlemisel detailidega mitte jahmerdama hakata. Seadus võetagu ruttu vastu, et jõuludeks oleks pilt selge, kes kellega kokku läheb.
Arvestades valitsuse loogikat, et suurem vald on parem vald, jääb arusaamatuks, miks üldse hakati vabatahtliku liitumise võimaldamisega jändama. Kui parim lahend, nagu valitsus väidab, on maakonna-suurune omavalitsus, tuleks valitsusel võtta vastutus ja halduskorraldus nõnda ka paika seada. Milleks seda 5000 elaniku alampiiri seadmist üldse tarvis oli, kui sellised vallad juba ette nõrgukesteks tunnistatakse?
Kahtlemata on suuremaid valdu majanduslikult efektiivsem juhtida. Suurtes valdades on suuremad lasteaiad ja koolid, suuremad perearstikeskused ja vanadekodud. Vallakeskus ise on samuti suurem ja küllap ka vallamaja.
Suuremaks paisuvad ka volikogud, kuhu 2017. aasta sügisest saavad ilmselt kuuluda taas ka riigikogu liikmed. Mõni neist võib olla kohalik, kuid mitte tingimata. Paikkonna esindatus volikogus väheneb pöördvõrdes parteilise esindatuse suurenemisega. See lõhub viimase 25 aasta jooksul juurdunud kohaliku valitsemise tava ning uute tavade juurutamisel on tugevamad hoovad juba parteide käes.
Mina suuruse ja tsentraliseerimise imettegevasse jõusse ei usu. Omavalitsuse puhul on oluline kohalike inimeste tunnetus, et neil on OMA valitsus. Maakonna-mõõtu valdade puhul aga kaob see oma sealt valitsuse eest ära ja küllap kaob veel nii mõndagi.
