Statistikaamet tegi sel nädalal teatavaks rahvaloenduse käigus kogutud faktid selle kohta, et Eesti inimene on otsustanud kolida maalt ja väikelinnadest Tallinnasse ja selle nn kuldsesse ringi, kus vallad on rahva arvult juba suuremad kui mõni maakonnakeskus ja külad rahvarohkemad kui mõni sisemaa vald.
Küllap pole see teadmine kellelegi uudiseks, sest linnastumisest on räägitud juba üksjagu kaua ja eks enamiku maainimeste tutvusringkonnas ole neid, kes viimastel aastatel on linna läinud ning sinna jäänudki.
Sestap on ka reaktsioonid olnud üsna vaoshoitud. Vallavanemad vangutavad pead ja linnapead lubavad pingutada, et maakonnad päris tühjaks ei voolaks. Aga midagi uut ja põhjapanevat pole kuulda olnud, millest tuleb järeldada, et ideed linnastumise peatamiseks on otsa saanud.
Puhtast õhust, lasteaiakohtade üleküllusest ja kinnisvara madalatest hindadest võib nõrkemiseni rääkida, kuid mingisugust märgatavat tulemit sellest pole sündinud. Inimene on ikkagi ratsionaalne olend, kes enne otsuse tegemist kaalutleb ja seni on töökoht Tallinnas kaalunud üles lasteaiakoha ja metsakohina kauges vallas.
Äkki peakski sellele üsna pikalt käinud halamisele siinkohal joone alla tõmbama. Kaua sa ikka nutta jaksad? Ükskord peab hakkama vaatama, kuidas edasi toimetada olukorras, kus maal tulebki läbida pikki kilomeetreid, et kohata järgmist inimest.
Leian, et omavalitsuse suurus on Eestis mõnevõrra ülefetišeeritud teema. Igal aastal käib valdade ja linnade vahel mingisugune väljakuulutamata võistlus, kes suudab kellelt rohkem hingi üle lüüa, just kui selles seisneks mingisugune lahendus.
Tegelikult mitte. Kui meelitada linnapere end suvilasse sisse kirjutama, siis ainuüksi see fakt ei tee neist veel maainimesi. Nad elavad ja tarbivad teenuseid jätkuvalt linnas, ainult tulumaks laekub valda, mida nad talveperioodil võib-olla ei külastagi.
Oluline riiklik küsimus on minu meelest see, kuidas tagada maal elava vähemuse huvide kaitse ja avalike teenuste kättesaadavus. Omavalitsustel pole siin väga palju midagi teha, see on küsimus erakondadele. Rahvas on jalgadega rääkinud, nüüd on aeg poliitikutel midagi välja pakkuda.
