Reformierakonna tipus langetati kaks olulist otsust: Kristen Michal peab pärast pikka vastupunnimist siiski justiitsministri ametist lahkuma ja partei uueks esimeheks ei valita kedagi „noorte“ seast.
Reformierakonna esimees Andrus Ansip andis neljapäeval üsna selgelt mõista, et Michali tagasiastumine on muutunud aja küsimuseks ja vaid tund-paar hiljem leidis see ka tõestust. Asjade selline käik tekitab küsimusi. Miks alles nüüd? Miks üldse? Mida see enam aitab?
Tõenäoliselt ei olnudki veel paar kuud tagasi Michali tagasiastumine parteis arutelu teema. Olukord muutus, kui novembris avaldatud EMORi reiting näitas, et valijate toetus Reformierakonnale on ühe kuuga kukkunud kuue protsendipunkti võrra 26 protsendile. See oli alarmeeriv hoiatus, et rahastamisskandaal avaldab partei populaarsusele siiski suuremat negatiivset mõju kui ehk ennustati.
Olen üsna kindel, et Reformierakond on sügise jooksul tellinud ka ise paar arvamusküsitlust, mis ilmselt samuti kinnitavad partei reitingu langust kui ka Kristen Michali kasvanud ebapopulaarsust. Sellises olukorras tuli opereerida.
Lõikuseks valmistumine algas juba umbes nädal-poolteist tagasi, kui hakkasid ilmuma arvamusartiklid, intervjuud, partei siselistist „lekitatud“ kirjad, kus reformierakondlased oma parteid kritiseerisid, vigu tunnistasid ja kohati ka pattu kahetsesid.
Näis loogiline, et see tipneb Michali lahkumisega valitsusest, millega on Reformierakonnal võimalik kevadel puhkenud skandaalile enne jõule joon alla tõmmata.
Selle kõrval on parteis toimunud veel üks oluline muudatus. Nimelt teatas Andrus Ansip kolmapäeval, et võib tuleval suvel Reformierakonna esimeheks tagasi kandideerida, vaatamata sellele, et on lubanud järgmise valitsuse moodustamisest igal juhul kõrvale jääda.
Ansipi sõnul ei kavatse ta endiselt järgmise valitsuse kokkupanekust osa võtta, kuid erakonna esimeheks kandideerimist pole ta aga kunagi välistanud. Kus on sellisel juhul asja iva?
Kuna järgmised valimised on aastal 2015, siis on üsna loogiline, et ka aastal 2013 ja 2014 on peaministriks erakonna esimees, mitte lihtsalt üks juhatuse liige. Teiseks annab Ansip sellega erakonnale aega kujundada oma read ümber, et hinnata mantlipärijaks pürgijate sobivust.
Michal on konkurentsist ammu väljas ning ka Keit Pentus-Rosimannus on osutunud viimaste päevade valguses üsna haavatavaks. Mida kõvemini „noored“ oravad end skandaalisesse kinni mässivad, seda rohkem kapitali koguvad Urmas Paeti aktsiad.
