Maksu- ja tolliameti jõuline tegevus Eesti-Vene piiril toimunud kütuseturismi tõkestamiseks on sõltumata õiguskantsleri algatatud uurimise tulemusest oma eesmärgi juba saavutanud – paljudel inimestel pole enam Venemaale asja.
Liigitudes kategooriasse „kohalik elanik“, huvitab mind eelkõige, millised on kütuseturismi väljajuurimise majanduslikud järelmid. Kas Võru- ja Põlvamaale hakkavad nüüd kerkima moodsad tanklad ja kas idaturistide vool, mida seni väidetavalt takistas tüütu piirijärjekord, suureneb?
Suure tõenäosusega ei elavda kütuseturismi piiramine Eesti tanklate äri nõnda palju, kui maksu- ja tolliameti peadirektor Marek Helm seda avalikes esinemistes vahest on eeldanud; samas väita, et igasugune mõju puudub, oleks samuti kohatu.
Kindlasti suureneb kohalike tanklate käive, sest kuskilt peavad inimesed oma autole ju kütust saama. Ent samas julgen kahelda, kas nüüd Eesti tanklatesse voolav lisaraha on nii suur, et see mõjutaks kuidagi tanklakettide investeerimisotsuseid.
Pigem võib ennustada, et need, kes seni ostsid kütuse Venemaa tanklast, piiravad oma liikumist. Tõenäoliselt seisavad osad inimesed aga valiku ees, kas kolida piirkonnast minema, töökohale lähemale või valida töötu elu.
Riiklikust vaatepunktist hinnates on nüüd elu õiglasem, kui paar kuud tagasi, sest tööjõud ja firmad, kes kasutasid madalamalt maksustatud Vene kütet, olid turul justkui dumpinghinnaga. Inimlikust vaatepunktist näen aga inimeste nõutusega segatud viha – paljud tunnevad, et neile on „ära tehtud“.
Väheoluline pole seegi fakt, et ühele, olgugi, et väiksele osale Eesti elanikest asubki lähim kütusetankla Venemaal, sest meie valdadesse on neid üsna vähe järele jäänud. Peab olema parandamatu optimist lootmaks, et nüüd hakatakse Eesti idapoolsetesse omavalitsustesse tanklaid rajama.
Turism kasvas ka järjekorraga
Idast lähtuva turismi seisukohalt on piiripunktide väiksem koormatus kahtlemata positiivne. Kellele ikka meeldib sabas tühjalt aega veeta, kui sihtkohaks on valitud Tartu ja Tallinna huviväärsused või Värska sanatoorium. Samas pole piirijärjekorra pikkus määrava tähtsusega tegur, mis inimesi reisisihtkoha valikul mõjutab.
Statistika tõestab, et vaatamata kasvanud piirijärjekordadele, on Vene turistide arv viimasel paaril aastal suurte sammudega kasvanud. Näiteks tänavu esimeses kvartalis ööbis Eesti majutusasutustes Vene turiste pealt kolmandiku võrra enam kui aasta tagasi. Tegemist pole juhusliku hüppega, sest ka 2011. aasta esimesel kolmel kuul täheldati meie hotellides venelastest külastajate arvu rekordilist kasvu.
Sealjuures avaldavad statistikud, et näiteks Tartus kasvas Vene kodanikest ööbijate arv esimeses kvartalis tervelt 87 protsenti võrreldes eelneva aasta sama perioodiga ehk kasv oli üle turu keskmise. Aga kuidas Vene turist Tartusse jõuab? Kuna lennuk, rong, ega laev neid Venemaalt sinna ei too, siis ainus võimalus on maanteed mööda, läbides muuhulgas ka kütuseturistidest ummistatud piiripunkti.
Nagu statistika näitab, siis otsene seos pikkadel piirisabadel ja turismiäril puudub või on mõju minimaalne. Suure tõenäosusega kasvab Venemaalt lähtuvate turistide arv ka teisel poolaastal, ent seda kasvu ei ole võimalik seostada piiripunktide puhastamisega kütuseturistidest.
Turismile avaldab piiripunkti läbimise kiirusest palju suuremat mõju riigi viisapoliitika. Mida lihtsam ja odavam on riiki siseneda, seda kiiremini areneb ka turism. Piiripunkti läbimise kiirus on märkimisväärne tegur, kuid mitte määrav. Praegune Vene turistide buum sai alguse 2009. aastal, mil Eesti lihtsustas pikaajaliste, mitmekordsete viisade väljastamist Vene föderatsiooni kodanikele. Võime ette kujutada, palju saabuks Eestisse turiste, kui venelased ei peaks viisat taotlema.
Kui riik soovib aidata kaasa turismi arengule Lõuna-Eestis, siis võti selleks ei ole osade inimeste piirilt tõrjumine, vaid, vastupidi, piiripunktide suurem inimkäive. Mida rohkem inimesed üle piiri käivad, seda rohkem sõlmitakse tutvusi, seda rohkem tehakse omavahel kaupa, peetakse plaani ja seda paremini inimesed kokkuvõttes elavad. Eesti huvides peaks olema ELi ja Venemaa viisavabaduse võimalikult kiire rakendamine.
Maksu- ja tolliameti loogika, et kihutame osad inimesed piiripunktist minema selleks, et teised saaksid segamatult piiri ületada, on ametnikukeskne. Kui Tallinna Sadama juhtkond sama moodi mõtleks, jätaksid nad uue kruiisilaevade kai ehitamata ja saadaksid laevad minema, sest kruiisiturist ei ole linnas teab mis suur kulutaja – ummistavad ainult vanalinna tänavaid.
Kui idapoolsed piiripunktid jäävad inimvoolule kitsaks, siis tuleb neid laiendada, mitte seada tõkendeid inimeste liikumisele. Eesti peaks olema huvitatud sellest, kuidas läbikäimist venelastega tihendada, sest tihedad suhted rohujuure tasandil on aluseks headele suhetele ka riiklikul tasemel.
Ilmus Eesti Päevalehes 30.07.2012
