Ei juhtu just sageli, et vallavaene annab vabatahtlikult oma viimased püksid jalast, kui peremees oma juhtumisi rebenenud säärevarjude paikamiseks sobivat riidetükki ei leia. Eesti tõtlik asumine meist oluliselt rikkama Iirimaa laenude käendajaks jätab valitsusest kahjuks veidi kahepalgelise mulje.
Eesti ja Iirimaa majanduse põhinäitajate võrdlus ei jäta palju mõtteruumi, kes on vallavaene ja kes peremees. Sisemajanduse kogutoodang ühe elaniku kohta moodustas Eestis eelmisel aastal 64 protsenti Euroopa Liidu keskmisest, millega oleme Euroopa Liidu 27 liikmesriigi hulgas tagantpoolt kuues, edestades vaid kaht Balti riiki, Poolat, Rumeeniat ja Bulgaariat.
Samas moodustab Iirimaa SKP ühe elaniku kohta 127 protsenti ELi keskmisest, mis asetab saareriigi ELi viie rikkama liikmesmaa hulka, kuhu meil, kui uskuda üht vana valimislubadust, on lootust jõuda 11 aasta pärast. Täpsemalt on Iirimaa SKP poolest ühe elaniku kohta Euroopa Liidus Luxemburgi ja Hollandi järel kolmandal kohal.
Võrreldes Eesti ja Iirimaa mullust majanduskasvu, õigemini selle langust, on taas iirlased paremas seisus. Kui Eesti majandus kahanes mullu 13,9 protsenti, siis iirlased elasid üle 7,6-protsendise kukkumise.
Eesti majanduslanguse ulatus oli protsentuaalselt Euroopa Liidus kolmas, vaid Leedus ja Lätis oli langus veel järsem. Iirlased paigutusid kukkumiskiiruse poolest kuuendale kohale. Euroopa Liidu keskmine majanduslangus oli mullu 4,2 protsenti.
Eestlasi võiks lohutada ennustus, et kui meil oodatakse tänavu juba 2,4-protsendist majanduskasvu, siis Iiri majandus teeb läbi ilmselt 0,2-protsendise languse. Võrreldes ELi prognoositava 1,8 protsendi suuruse kasvuga on iirlased muidugi viletsamas seisus.
Töötus on suur probleem nii Eestis kui Iirimaal, kuhu veel mõni aeg tagasi meelitati Eestist tuhandeid inimesi lihttöödele. Eestis oli septembris tööta 16,2 protsenti tööealistest, Iirimaal 14,1 protsenti. Nagu Eestis, on ka Iirimaal teravalt päevakorral noorte tööotsijate lahkumine välismaale.
Euroopa Liidu võrdluses on Eesti oma töötute arvuga tagant neljandal kohal, olles parem taas Balti riikidest ning Hispaaniast. Iirlased on töötuse osas tagant kuuendad.
Inflatsiooni poolest võivad iirlased kergemalt hingata, sest kui neil muutus aastases arvestuses novembris elu 0,8 protsenti odavamaks, siis eestlased ägasid samal ajal viieprotsendise inflatsiooni all, mis oli Rumeenia järel Euroopa Liidu suuruselt teine näitaja.
Kas anname kala või õnge?
Sellises olukorras oleks täiesti mõistlik, kui Riigikogus tekiks vähemalt arutelu selle üle, kas Eesti peaks tingimata hakkama Iirimaale antavate laenude käendajaks või mitte.
Kahtlemata on kuulumine doonorriikide hulka meeliülendav tunne, mis lubaks Eesti diplomaatidel ja valitsuse liikmetel end rahvusvaehelises seltskonnas šefilt tunda; just kui tuleks U2 soojendama Tanel Padarit. Väheoluline pole seegi, et Euroopa Liidu liikmena on meil ka moraalne kohustus hädasolijaid aidata.
Pealegi pole kaks miljardit krooni ju otseselt riigieelarvest väljavoolav raha, vaid käenduse andmine summale, mida me enda tarbeks nagunii ei kasuta. Eesti ju riigilaene märkimisväärselt ei võta.
Aga küsimusele on ka ideoloogiline lähenemisviis. Praegu on valitsus Iirimaa osas võtnud risti vastupidise positsiooni sellele praktikale, mida ta kodus rakendab. Eestis jätkub 2011. aastal kolmandat aastat tugeva režiimiga paastulaager ning valitsus ei väsi kinnitamast, et võlgu elamine on patt ning ainus viis kriisist väljuda on kulutusi kärpida. Selle nimel sunnitakse isegi päästetöötajaid osaliselt tasuta tööd tegema ja politseid tasuta puhkepäevi võtma.
Samas tõttab sama valitsus käendama Iirimaa laenu, et Euroopa üks rikkamaid riike ei peaks nii hullusti eelarvet kärpima ning makse tõstma, kui vahest meie seda tegime. Üsna kahepalgeline, kas pole? Selle asemel, et õpetada iirlastele Eesti kogemust, kuidas kriisist karmi kokkuhoiuga välja tulla, tõttame neile ummisjalu õnge asemel värsket forelli ahju toppima.
Aga äkki on hoopis asi selles, et Eesti praktikaga ei ole mujal Euroopas midagi peale hakata, kuna ükski valitsus ei riski nii karme võtteid oma inimeste kallal rakendada, kui Eestis seda kahe aasta jooksul on tehtud?
Eestil on suur laenuvõime
Suure tõenäosusega läheb iirlastele garantii andmine Riigikogus tõrgeteta läbi. Võimalik, et peatselt tuleb parlamendil võtta seisukoht osalemises ka Portugali ja Hispaania toetamise osas. Aastaks 2013 luuakse Euroopa rahanduse päästefond, mille moodustamiseks oodatakse Eestilt umbes 12 miljardi krooni suurust panust.
Et välisriikide laenude garanteerimine muutub Eesti jaoks üha aktuaalsemaks, oleks erakondadel mõistlik käivitada sisuline debatt, kui suures ulatuses on Eestil mõistlik oma kohustusi teiste riikide hüvanguks suurendada? Kus on piir, millest me üle ei astu?
Eurokriteerium lubab eurotsooni riigil võtta võlgu kuni 60 protsendi ulatuses oma SKPst. Eesti avaliku eelarve võlg moodustas 2009. aastal 7,2 protsenti, mis oli ELi madalaim näitaja, samas kui liidu keskmine oli 74 protsenti.
Faktid näitavad, et Eesti on olnud võlguelamise poolest äärmuslikult konservatiivne riik. Kuid kelle jaoks me seda liini oleme ajanud, kas tõesti ainult välismaa hädaliste toitmiseks ja katmiseks?
