Üksikliige Riigikogus näib kui viies ratas vankri all, kellest on rohkem tüli kui üldsusele kasu. Siiski on neid donkihotlikke parlamenti püüdlejaid erakordselt palju, mis sunnib küsima, kas sõltumatud saadikud on uueks vooluks Eesti poliitikas?
Sõltumatuid, fraktsiooniväliseid saadikuid on jätkunud Riigikogu igasse koosseisu. 1990ndatel tuli kasutusele mõiste „poliitiline soo“, mille alla liigitati sõltumatud saadikud ja mõned erakonnad, kes polnud oma kuuluvust koalitsiooni või opositsiooni selgepiiriliselt määratlenud.
Riigikogu „soostumine“ polnud omane 90ndatele. Parlamendi XI koosseisu lõppfaasis on fraktsiooniväliseid saadikuid kaheksa ja roheliste kuuluvus opositsiooni või koalitsiooni on sõltunud asjaoludest.
Mitte ükski fraktsiooniväline saadik pole Eesti parlamenti jõudnud omal käel, vaid erakonna nimekirjas, millest hiljem on kas lahku löödud või välja visatud. Riigikogu XI koosseisu staažikaim ja kuulsaim sõltumatu oli keskfraktsioonist tõrjutud Jaan Kundla. Temast oleks 2009. aasta kevadel äärepealt sõltunud isegi valitsuse moodustamine.
Mäletatavasti lahkus SDE siis koalitsioonist ning võimule jäänud Reformierakonna ja IRLi liit kontrollis Riigikogus 50 kohta ehk sama palju, kui opositsiooniparteidel nelja peale kokku. Spekuleeriti, et Kundlast sõltub see, kumb pool uue valitsuse moodustab. Tegelikult ei tulnud Kundlal midagi otsustada, sest Rohelised asusid toetama Andrus Ansipi vähemusvalitsust.
Üksikkandidaat kui põrsas kotis
Ainus sihile jõudnud Eesti üksikkandidaat on europarlamenti valitud Indrek Tarand. Pole muidugi selge, kas valijates tekitas poolehoidu poliitiku programm või leidis aset massiline umbusaldusavaldus erakondade vastu ehk Tarandil lihtsalt vedas meeletult.
Üksikkandidaadi poolt hääletamine meenutab mõnevõrra põrsa kotis ostmist. Tarandi puhul sai rohkem kui 100 000 valijat alles hiljem teada, et tegelikult andsid nad hääle Rohelistele, kelle fraktsiooniga poliitik europarlamendis hiljem liitus. Kas Tarand saanuks sama palju hääli ka ametlikult Eestimaa Roheliste nimekirjas kandideerides, jääb vastuseta küsimuseks.
Tarandi edu üheks võtmeks oli valimiste toimumine ühes ringkonnas, mis võimaldas tema poolt hääli anda inimestel Võrust Viruni. See on ka Riigikogu üksikkandidaatides tekitanud nõudluse üheringkonnalise valimise järele, mis kaotaks praegused piirangud. Näiteks Võru-, Valga- ja Põlvamaal ei kandideeri neil valimistel mitte ühtki üksiküritajat, samas kui näiteks Räpina juurtega Leo Kunnase poolt sooviks ehk nii mõnigi oma hääle anda.
Arvestades, et üksikkandidaatide põhiseltskond on vähetuntud inimesed, ei tagaks üheringkonnalised valimised neile veel pääsu Riigikokku. Koguda tuleks ikkagi vähemalt viis protsenti häältest, mis käib enamikule neist üle jõu. Vaid tähtede hea seisu korral võiks sellisel juhul reaalselt mandaadile mõelda näiteks Mark Soosaar, Leo Kunnas, Mart Helme või Toomas Trapido, aga ka roheliste nimekirjas nn vabatmeestena kandideerivad tuntumad härrad.
Abi oleks valimisläve kärpest
Hoopis kindlam viis aidata tuntud inimesed sõltumatu saadikuna Riigikokku, on alandada valimiskünnis näiteks kolmele protsendile, nagu on soovitanud Liia Hänni. Sellisel juhul võiks mõni eelmainitud kandidaat tulla toime mandaadi muretsemisega ka juhul, kui neid jagatakse jätkuvalt 12 ringkonnas.
Valimiskünnise alandamine nõuaks aga Reformierakonnalt, kelle nõusolekuta, nagu ähvardatakse, ei kuku Riigikogus järgneval neljal aastal ka pastakas laua alla, suurt eneseohverdust. Miks peaksid parlamenti pääsenud erakonnad pingutama selle nimel, et üksikkandidaadid ja väikeparteid Riigikokku saaks? Miks peaks poliitika koorekiht, kus üksteise nõrkusi ja tugevusi tuntakse, heast peast laskma paleesse pööbli, kelle käitumine on prognoosimatu ja jäme? Loomulikult seda ei tehta.
Teisalt tuleb küsida, kas üksikkandidaatide parlamenti aitamine tooks kaasa poliitika muutumise avatumaks ja rahvale lähedasemaks, suurendaks diskussiooni, nagu ehk loodetakse?
Indrek Tarand ning Jaan Kundla on tõestanud, et sõltumatu poliitik võib põhjustada küll rohkelt elevust ja kõneainet, kuid varem või hiljem seisab ta valiku ees: kas muutuda mõne erakonna satelliidiks või jääda poliitilisse isolatsiooni.
Jutud sellest, et sõltumatud saadikud kujutavad endast demokraatia uut taset, on soovmõtlemine. Riigikogus poliitilise „soo“ suurendamine ei arenda demokraatiat. Paraku või mitte, kuid demokraatia tervis sõltub suuresti erakondades toimuvatest arengutest. Loodetavasti osatakse parteikontorites oma vastutuse koormat adekvaatselt hinnata ning ka parteide lihtliikmed tunnetavad enda osa selles protsessis.
