Euroopa parlamendi valimised on ühed raskemad valimised üldse, sest erinevalt kohalikest või riigikogu valimistest puudub selge arusaam, kelle või mille vahel reaalselt valitakse. See peegeldub ka madalas osavõtuprotsendis.
Iga teovõimeline inimene on suure tõenäosusega käinud kohalikus linna- või vallavalitsuses mingisugust asja ajamas ning teab, mida sealt oodata.
See, mis on kohalikel valimistel kaalul, on igale valijale üldjoontes üsna hästi selge. Olgu siis sooviks aidata sugulane või hea tuttav võimule, valida mingi kindla investeeringu poolt, mida kampaania ajal on lubatud teha, valida senise võimu asemele ükspuha kes teine… Igal juhul tajub inimene oma hääle tähtsust. Seda eriti väiksemates omavalitsustes.
Suur osa inimestest on korra elus sattunud ka Toompeale, näinud Toompea lossi ning saab aru, millega kord nelja aasta tagant riigikogusse valitud saadikud üldjoontes tegelevad. Maksude alandamine või tõstmine, pensionid, majanduskasv, töökohad, on teemad mis puudutavad otseselt enamikku inimesi ning sestap on valimiskasti juurde minnes inimene üldjoontes teadvustanud, mille vahel valitakse, mis on kaalul.
Milline näeb aga välja Euroopa parlament, millega see moodustis konkreetselt tegeleb, milline on selle ülesehitus, mis temast sõltub, see jääb enamikule inimestest suhteliselt ähmaseks.
Kas uskuda või mitte
Niisama ähmane on ka teadmine, millega Eestist valitud saadikud europarlamendis konkreetselt tegelevad ja mis tolku sellest on sündinud. Mõistagi kinnitavad seal olnud poliitikud, et nad teevad olulist tööd. See võib tõsi olla, ent kontrollida on seda lihtinimesel ülimalt keeruline.
Üle jääb kaks võimalust: kas uskuda ja usaldada või siis mitte, sest reaalne side kohaliku valija ja europarlamendi saadiku vahel on äärmiselt nõrk.
Sestap on Euroopa parlamendi valimised valija seisukohast kui sea kotis ostmine. See, kas kotist kargab lõpuks välja roosa kena põrsas, nälginud kesik või hoopis mõni muu elukas, saab selgeks alles tükk aega hiljem kui kauba müüja on juba ammu silmapiirilt kadunud.
Asjade sellises käigus ei maksa aga poliitikuid ja kampaaniameistreid süüdistada, sest omajagu kahvlis on nemadki. Kui eurovalimiste kampaania keskenduks tõepoolest üksnes nendele teemadele, mis on europarlamendi pädevuses, reageeriksid valijad sellele sügava haigutusega.
Brüssel või Moskva
Sestap tuleb katsuda Euroopa teemad kohandada kohalikku olustikku ning rääkida kohalikud teemad Euroopa teemadeks. Kuidas seel välja kukkus, nägime klassikalises Ansipi-Savisaare vastandumises, kus valijale anti mõista, et nii nagu 2003. aasta referendumil, tuleb ka nüüd valida Brüsseli või Moskva vahel.
Lõppenud eurovalimiste kampaania muutis Eestis eriliseks aeg, millesse need sattusid. Ukrainas toimuv pani Eesti inimesed rohkem mõtlema riigi julgeolekule ning Euroopa Liidu osale selle tagamisel. Erakondade poolt enne kampaania algust tellitud avaliku arvamuse küsitlused andsid selge indikatsiooni, et nendel valimistel on võimalik kõnetada inimesi peamiselt kahe teemaga: esiteks julgeolek ja teiseks majandus.
Kui riigi julgeolekule on heidetud tõsine väljakutse, kalduvad inimesed (alateadlikult) pigem minema kindla peale ning valima poliitikuid, kes võiksid nende hinnangul riigi iseseisvuse tagamisega hakkama saada.
Sestap on üksikkandidaatidele nendes oludes keeruline ennustada peadpööritavat edu, nagu see oli viis aastat tagasi. Arvestades eestlaste kainet kaalutlusvõimet võib samuti prognoosida, et pigem eelistatakse erakondi, kelle poolt on varem hääl antud ning ei minda eksperimenteerima.
Kui viis aastat tagasi andis üksikkandidaat Indrek Tarand erakondadele valusa ninanipsu ning mitte väga palju aega tagasi vankusid parteide usaldusväärsuse alustalad, siis nüüdsed eurovalimised võivad tähistada ka erakondade rehabiliteerimist.
Ilmus 25. mail 2014 Lõunaeestlases
