Euroopa parlamendi valimiste järelkajad on üsna üksmeelsed selles, et Edgar Savisaare Keskeraonnal on nüüd lõpp peal.
Valitseb ootus. Mis saab? Kas Juhti võita julgenud Yana Toom satub põlu alla? Kas Savisaar loobub partei esimehe kohast? Kas ebaedule järgneb partei lagunemine või järjekordne pereheitmine?
Sisimas soovis Savisaar kindlasti võita, võita kõiki, kuid samas andis kogenud parteijuht endale ka aru, et need ei ole tema valimised. Et Keskerakond on Eestis tervikuna valijaid kaotanud, on teada juba pikemat aega ning see leidis pühapäeval üksnes kinnitust.
Kindlasti ei läinud Savisaar eurovalimisi kaotama, kuid usun, et Keskerakond läks võitlusse sarnases meeleolus, nagu Soome hokimehed läksid mängima pühapäevast MM-finaali Venemaa vastu – ei tasu olla väga murtud, kui võitu ei tule, sest vastane on liiga tugev.
Tegelikult läks Keskerakonnal ju päris hästi. Jäädi küll teiseks, aga kaotus ei olnud ülemäära suur ja kolmandaks tulnud IRList oldi siiski peajagu üle.
Kuigi Eesti valimistulemuste kaart näeb kahe rohelise ja ühe punase erandiga üsna kollane välja, olid need rohelised laigud Keskerakonna poolt vaadates väga õigetes kohtades – Tallinna ja Ida-Virumaa kohal.
Seni kuni sotsid võidavad valimisi Võrumaal, mitte Ida-Virus, ja Reformierakond suudab Tallinnas pildis olla vaid Nõmmel, pole Keskerakonna jaoks lahti veel midagi.
Keskerakond on regionaalne, mitte üle-riigiline partei ja piirkonnad, kus hoitakse turuliidri kohta, tagavad erakonnale ka korraliku esindatuse riigikogus, rääkimata pealinna volikogust.
Keskerakonna poliitikutele meeldib parempoolseid süüdistada Eesti ääremaastumises, selles, et riik ja kapitalistid jätavad maapiirkonnad maha, ent paradokssaalsel moel on Savisaar oma erakonnaga käitunud täpselt samal viisil, panustades eelkõige pealinnale. Mäletate ju reklaamlauset „Tark on olla tallinlane“.
Sellel on omad tagajärjed. Kuigi kliendibaas näib Savisaarel olevat endiselt päris hea, on selle struktuur järjepidevalt muutunud. 2014. aastaks on Keskerakond ületanud mentaalse joone, kust tagasitee puudub.
Savisaare juhitavat Keskerakonda on pikki aastad peetud ainsaks suureks Eesti parteiks, kes on suutnud kõnetada siinseid venekeelseid inimesi ja hoidnud ära tugeva vene erakonna tekke, mis võinuks ohtlikult ühendada Eesti iseseisvusesse loominguliselt suhtuvaid inimesi.
Öeldakse, et peremees muutub pika peale oma koeraga ühte nägu ja koer muutub peremehe sarnaseks. Midagi sellist on toimunud ka Keskerakonna ja tema vene elektoraadiga, kusjuures pole sugugi selge, kumb neist on koer ja kumb peremees.
Savisaarest ei ole paraku saanud eesti ja vene kogukonna ühendajat, vaid ühiskonna lõhestaja. Vastandumine, see poliitikaköögi tähtsaim maitseaine, on aastatega lükanud Savisaart enam ja enam radikaalsema venekeelse ja –meelse valija poole. Teisiti ei olnud võimalik pikalt võimul olnud Reformierakonnast ja IRList eristuda ja publik nõuab ju pidevalt midagi uut.
Kevadeks 2014 on Savisaar jõudnud olukorda, kus tema valijad on andnud esimese signaali, et Juht on jäänud nõrgaks. Valija on hakanud ringi vaatama: esmalt Keskerakonnas endas, aga võib juhtuda, et hääled lähevad ekslema.
Valijaid karistada on Savisaarel võimatu, seega jääb üle astuda samm edasi või kõrvale, aga mitte enam tagasi. Kuskil tuleb vinti peale keerata, et venelastel ei kaoks ohutunne, mille eest nende arvates ainult Savisaar suudab neid kaitsta. Võiks oodata ettepanekut võtta Tallinnas munitsipaalkeelena kasutusele vene keel.
Keskerakonna eestimeelsel tiival puudub enda sõnul „moraalne õigus“ Savisaar peatada. Aga tema edasilükkamiseks on see olemas.
Ilmus 27. mail 2014 Lõunaeestlases
