Oodatakse, et eelmisel aastal toimus midagi erakordset – viimase kahe kümnendi järel võis iive olla Eestis taas positiivne. Kes seda rõõmusõnumit täpsemalt ootavad? Demograafid? Poliitikud? Meie kõik?
Kõigi nimel ei maksa muidugi sõna võtta, kuigi küllap see hea uudis teeb meele rõõmsamaks paljudel. Aga võib uskuda, et kui jaanuari keskel statistikaamet sellekohase teate avaldab, läheb poliitikute seas rüsinaks, kes neist teema kajastamisega seoses meedias aupaistet rohkem enda peale jõuab tõmmata. Valitsuse mehed ja naised annavad mõista, et nende tark poliitika on viimaks vilja kandnud ja opositsioonist öeldakse midagi tusaselt.
Lapsed on alanud valimiskampaania oluliseks pidepunktiks ka tänavu. Kuidas muidu. Telereklaamis jõuavad kaks daami järeldusele, et kui majandusega on kõik korras ja vanemahüvitist ikka makstakse, siis tasub lapsi saada küll. Teine partei lubab lapsetoetuse kolmekordistada, kolmas hakata maksma emapensioni. Kokkuvõtvalt on parteide sõnum peredele: raha teile, lapsed meile.
Raha on kõigile oluline, kuid ma ei tunne kedagi, kes tunneks kedagi, kes oleks lapse ootamisel mõelnud sellele, kas Ansipi valitsus ikka püsib nii kaua võimul, et kogu oodatav vanemahüvitis jõuaks ära laekuda ja kas majandus ikka kasvab piisavalt, et tulevikus võiks veelgi lapsi saada.
Mina ei suuda meenutada, mis ajendil me abikaasaga lapsed saime. Rahva päästmise peale me ei mõelnud, kui üldse mõtlesime. Lapsed lihtsalt tulid ja kasvavad ka sama loomulikult nagu kulgeb elugi.
Laste saamine peakski olema loomulik, kuid paraku on sündivuse suurendamist fetišeerivad poliitikud muutnud selle sügavalt isikliku ja peresisese asja just kui kõigi asjaks. Riigi asjaks.
Kultiveeritakse seisukohta, et kaks last on küll hea, kuid kolm veel parem, rääkimata neljast või enamast. Üks laps on aga nagu kooselu raiskamine.
Alles äsja teatas majandusminister Juhan Parts, et Eesti peres peaks olema kolm last. Naljakas. Mis see tema asi on, palju mul naisega lapsi on?! Mina ei lähe Juhan Partsile ütlema, mitu last tal olema peaks ja eeldan, et ka tema hoiab end minu pere asjadest eemal.
Eesti perest, sellest ühiskonna algrakukesest, on saanud nagu mingi tootmisüksus, mis peab väljastama vajaliku hulga elavjõudu. Muidu? Muidu sureme välja, ei jaksa pensionikassat täita, muutume konkurentsivõimetuks ja tulevad türklased, kõlavad stamppõhjendused.
Poliitikud võiksid aga sigimisele õhutamise asemel mõelda, miks kümned tuhanded eestimaalased on lahkunud välismaale. Kellele seda eestlaste positiivset iivet siis lõpuks vaja läheb? Välismaa tööandjaile?
Oh kui palju on räägitud sellest, et lisaks vanemahüvitisele tuleks peresid tõhusamalt toetada ka siis kui laps saab vanemaks kui aasta ja kuus kuud. Sõna „toetus“ pole siin õige, sest tegelikult peaksime rääkima võimaluste loomisest. Võimalusest panna laps korralikku lasteaeda, saata heasse kooli, osaleda huvitegevuses, omandada oskused, mis lubavad alustada oma ettevõtlusega või leida sobiv töö 30 kilomeetri raadiuses elukohast.
Muidugi on hea, isegi väga hea kui rahva iive on sealjuures positiivne, kuid see ei saa olla eesmärk omaette. Eesmärk on luua sidus ühiskond, mille liikmed tunnevad end hästi sünnist surmani.
