Eesti kõige levinum saunatüüp on soome saun, peale selle on ka tünnisaunu, telksaunu, infrapuna saunu, türgi saunu ja võibolla veel mingisuguseid lahendusi, mida saunaks kutsutakse, ent meie omast, eesti saunast, pole õigupoolest keegi midagi kuulnud.
Milline võiks olla Eesti saun? Sellele küsimusele vastuse leidmiseks ei ole tarvis korraldada uuringuid, sest oma arhailine saunatüüp on eestlastel ju olemas – see on suitsusaun. Paraku on suitsusaun aga jäänud oma maal vähemusse ehk siis kõikvõimalikud muud ihuharimisasutused on ta konkurentsist tõrjunud.
Sellel on ka omad põhjused, mis eeskätt on seotud mugavusega. Soome saun on sõltuvalt oludest võimalik kasutustemperatuurile kütta poole kuni ühe tunniga, samas kui suitsusauna tuleb talvetingimustes kütta umbes pool päeva ja suvelgi kulub selleks toiminguks vähemalt paar tundi. Suitsusauna pole võimalik mahutada elumaja keldrisse ja linnas tähendaks suitsusauna kütmine garanteeritult päästeteenistuse kohalesõitu.
Samas pole minu meelest mingit õigustust faktile, et ka maal on suitsusaun muutunud pigem harulduseks ja tema asemel on koha sisse võtnud korstnaga, kahhelseinte, messingist kraanide ja dušiboksidega pesuruumid. Moodsal eestlasel on saunas elektrikeris, mida katavad soomest sisse toodud graniiditükid.
See on nagu kiirtoit, mis täidab küll kõhu, aga maitseelamust sealt ei saa. Halvemal juhul harjuvad noored eestlased selle kiirtoiduga ära ega oskagi tipprestorani võlusid hinnata, kui nad peaksid sinna kunagi sattuma.
Sellest on kahju, sest eesti ajaloos on saunal, mis enne teist maailmasõda reeglina oli korstnata, olnud äärmiselt oluline koht. Saunas sündisid lapsed ja sinna kolisid oma viimaseid eluaastaid mööda saatma talu vanaperemees ja –perenaine. Saun tähistas seega nii elu algust kui lõppu, igavest ringlust. Saunaga seoses on meie folklooris käibel hulk muistendeid ja muinasjutte, mis näitab tema olulist positsiooni eestlase teadvuses. Rääkimata sellest, et saunas käidi oma ihu harimas.
Et eesti saun välja ei sureks, peeti tänavu Võrumaal Haanjas teist korda suitsusauna nädalat,
kus kohalikud turismitalunikud (ja mitte ainult nemad) avasid külalistele oma suitsusauna, mida kohalikus keelepruugis savusannaks kutsutakse. Rahvast käis ja küllap jäi enamik neist saadud kogemusega rahule ja tulevad järgmisel aastal uuesti.
Suitsusauna nädala idee on tuua igapäeva-ellu tagasi tükike eluviisi, mis oli meile omane sajandeid, kuid ununes vaid mõnekümne aastaga. See on vastand soomlaste kurikuulsale leiliviskamise võistlusele, kus võitja on see, kes saunalavalt viimasena lahkub. Saun aga ei ole võistlemise koht ja ajalugu näitab, et nii võib lavalt ka jalad ees lahkuda.
Kui soovida eesti sauna eestlastele rohkem tutvustada, siis jääb sellest väheks kui eestlane puutub oma traditsioonilise saunaga kokku vaid kord aastas puhkuse ajal Lõuna-Eestisse sõites. Neid võimalusi peaks olema rohkem.
Kuidas seda saavutada? Ei, ma ei paku välja hullu mõtet rajada linnadesse suitsusaunad, sest isegi kui päästeamet seda lubaks, sobiksid nad sinna sama hästi kui McDonald’s Haanjasse. Suitsusaun kuulub talu juurde ja sinna peaks ta ka jääma.
Eeskätt sõltub eesti sauna populaarsuse suurendamine turismitalunikest, kes peaksid neid lihtsalt juurde ehitama. Suitsusaun peaks olema turismitalu teenuspaketi sama orgaaniline osa, nagu seda on praegu soome saun. Kui pakkumine on loodud, küllap tekib siis ka nõudlus.
Eesti maaturismi üks nõrk koht on minu meelest liigne püüd tehislikkuse poole. See pakub küll linnast saabunud turistile kodust turvalisust ent jätab õhku küsimuse, mis on turismitaludes huvitavat ja üllatavat, mida taas ja taas sooviks kogeda? Milline on see positiivne kultuurišokk, mida iga turist, olgu sise- või välismaine, soovib sisimas kogeda?
Kindlasti ei ole selleks soome saun ja seal pakutav Saku Originaal, nagu ei paku elamusi lõunalauas serveeritavad Rakvere viinerid ja lõkkeõhtul rüübatav Viru Valge.
Turismitalude põhipaketid peaksid kubisema eesti traditsioonidest, mille hulka kuulub lisaks suitsusaunale, ka näiteks kodus tehtud suitsusink, omaküpsetatud leib, iseaetud puskar, omapruulitud õlu ja kuivkäimla. Eesti turismitaludes peaks olema rohkem seda, mis seostub meile taluga ja vähem seda, mis seostub turismiga. Usun, et turistid oskavad seda ka hinnata.
Vikerraadios 22. augustil 2012
