Eesti Posti kurnavalt suurest kontorivõrgust kirjutades küsis Postimehe ajakirjanik hiljuti, et milleks on kõikjale postkontoreid tarvis, kui pensioni saab kätte pangakontorist ja paki võib panna pakiautomaati.
Tõepoolest: maal on ju igas suuremas külas üks või paar konkureerivat pangakontorit ning kohalikes kaubanduskeskustes on postifirmad oma pakiautomaadid üles seadnud. Kes maal käinud, mõistab irooniat.
Maapostkontoritest (nagu ka pangakontoritest) on Eesti avalikus debatis saanud müütiline teema. Paljud räägivad neist, kirjutavad märgukirju, leheartikleid, esitatakse arupäringuid, aruandeid ja moodustatakse komisjone, kuid üha vähem on neid, kes on maapostkontorit oma ihusilmaga näinud, veel vähem seal asja pärast käinud.
Rääkides maapostkontoritest, tuleks igaks juhuks täpsustada, et paljudel juhtudel kujutab too „kontor“ endast lihtsalt üht lauda kohaliku tarbijate ühistu koloniaalkaupluses või toanurka vallamajas.
Kahtlemata on nende „postilaudade“ külastatavus väike. Palju neid kirjamarke ikka ostetakse. Pakiga ju aeg-ajalt midagi tellitakse, aga küllap tuleb sedagi üsna harva ette – inimesi on maal ju üha vähem ja paljud neist tarbivad postiteenuseid hoopis linnas. Ajakirju ning ristsõnu saab ka poest osta.
Lisaväärtust annab postkontorile postipank, kuigi ka sellele teenusele on pangabussi näol olemas toimiv alternatiiv.
Ratsionaalsele inimesele kargab sellises olukorras pähe küsimus, et miks küll riigifirma nende postipunktide ülalpidamise peale üldse raha kulutab? Seadus küll kohustab, aga mis see seaduse muutmine siis riigikogu jaoks ära ei ole – sipsti ja sajad tuhanded eurod jäävad kulutamata.
Võitlus post- ja pangakontorite pärast on ülemäära keskendunud „kontorile“ kui teatud sorti maamärgile. See taktika paneb maainimesed kaotaja poolele, sest väga lihtne on argumenteerida, et kuna rahvast käib vähe ja küttekulud on suured, siis pole kontorit otstarbekas ülal pidada – iga maamees taipab seda loogikat.
Kurb on see, et koos kontoriga kipub kohapealt tihtipeale ära kaduma ka teenus ise, kuigi hea tahtmise korral on võimalus teenus säilitada ka ilma konkreetse kontorita.
Postkontor, nagu ka pangakontor pole asi iseeneses, mis tingimata peab ühes vallas olema, nagu vallamaja ja vallavanem. Tähtis on, et vallas oleks olemas teenused, mida inimesed vajavad. Kui nad vajavad postiteenust, siis peab see teenus olema, kui kauplust ja pangateenust, siis seegi. Kindlasti annab paljud teenused ära korraldada avalikus internetipunktis, mis on vallamajades-raamatukogudes ju valdavalt olemas.
Probleem pole selles, et kontor kinni pannakse, vaid et seal pakutavale teenusele pole maal olemas alternatiivi, nagu linnas. Kui linnas suletakse postkontor, saab pühadekaardid ja ajakirjad mõnest poest ikka ostetud ja kui pangakontor tehakse sularahatuks, on selle kõrval olemas automaat, mis raha väljastab. Maal need alternatiivid puuduvad.
Poliitikud, kes võitlevad üksikute panga- ja postkontorite sulgemise vastu, võitlevad tuuleveskitega, sest majanduslik ratsionaalsus saab romantismist varem või hiljem jagu. Ohkimise ja „kontoritest“ kinnihoidmise asemel tuleb poliitikutel keskenduda süsteemi loomisele, mis tagaks inimestele teenuste kättesaadavuse.
Kui vallakeskuses on olemas kauplus, siis võiks seal olla ka postilett ja ka apteegiriiul, kust lihtsamaid valuvaigisteid ja kõhurohtu saaks osta. Seal võiks olla ka pangaautomaat või siis pangabussi peatus. Kui see nõuab maksumaksjalt raha, siis tuleb teha valik, milleks poliitikud ongi ametisse seatud.
Paljudes kohtades see nii toimibki (välja arvatud apteegiriiul) ning inimesed, kes on e-riigi rongist lootusetult maha jäänud, saavad oma asjad ikkagi aetud. Kindel on see, et juurde perroonile jäänuid ajaga ei tule ning „kontorite“ pärast võitlemise asemel tuleks keskenduda kiiremate internetiühenduste loomisele maal. Seda vajavad nii tänased maanoored kui ka tulevased pensionärid.
Ilmus 8. augustil 2014 Lõunaeestlases
