Kas jätame oma sõdurid väljale üksi?

IMG_0016Kõik sõjad nõuavad ohvreid ning teisiti pole see ka alanud Euroopa-Vene kaubandussõjas, kus lahinguväljal saavad haavata ja hukka juriidilised isikud – ettevõtted.

„Sõda on poliitika jätkamine teiste vahenditega,“ kõlab kuulsa preislase Carl von Clausewitzi sentents. Teisiti pole see ka nüüd: kui diplomaatiline arsenal ammendus, läksid käiku kangemad võtted – sanktsioonid ja kaubanduspiirangud.

Lihtsad venelased, nagu öeldakse, on harjunud kannatama, taluma oma natsiooni erilisuse talumatut raskust. Muutused poelettidel pole vähemalt esialgu probleem, sest kõik on ametis venelaseks olemisega.

Kui prantsuse veinid letilt kaovad, ilmuvad need välja eliidile mõeldud letialustest hoidlatest. Keskklass võib ju korraks pahur olla, aga las ta olla, sest elektoraadi enamuse moodustav proletaarne lumpen saab õhtustest uudistest kätte oma doosi suurvene šovinismi, mis loputatakse alla kodumaise vodkaga.

Läänes on raskem. Siin on inimesed harjunud esitama ebameeldivaid küsimusi ja ka nõudmisi. Kuhu panna tirooli õunad, mis enam Venemaale ei lähe? Millistele uutele turgudele müüa eesti kohuke ja parma sink? Miks valitsus oma ettevõtjaid sedasi kiusata laseb? Miks venelastega ära ei lepita?

Eestis küsitakse seda vähem, kuid iga tuhande kilomeetri järel lääne poole ajas progresseeruva intensiivsusega.

Esialgu on poliitikud püüdnud kaubandussõja oodatavat mõju pisendada, öeldes, et kannatavad eelkõige Vene tarbijad (mis on ka tõsi), kes peavad leppima tõusvate hindade ja aheneva valikuga. Aga mis meil venelastest? Kuhu me oma piima paneme?

Esmaspäeval tunnistas põllumajandusminister Ivari Padar, et kriisi mõju on „märkimisväärne“ ning EL peab olema kriisihalduses üksmeelne.

Võimalik, et minister oli oma avalduses tagasihoidlik. Sellele viitab Padari üleskutse pankadele, et need suhtuksid farmeritesse „mõistlikult“. Järelikult arvestatakse tekkivate makseraskustega.

Kindlasti ei tohi poliitikud õhutada paanikat, kuid samuti poleks aus teha pähe nägu, et Venemaaga alanud kaubandussõda on jalutuskäik pargis ja lahendused on järgmise ukse taga. Uute turgude avamine Eesti ja Euroopa toidukaubale on pikaaegne protsess, kuid farmeritel ja töötlejatel tekivad makseraskused kohe, kui hinnad langevad. Ja nad juba langevad.

Üleskutse tarbida rohkem kodumaist toitu, kõlab siinjuures asjatundmatult, sest siseturg ei suuda nagunii esialgset ja üle-euroopalist ülepakkumist ära süüa. Isegi kui hinnad langevad, sööme lõunaks endiselt ühe prae.

Kaubandussõda Venemaaga võib tulla pikk ja põhjustab kannatusi nii põllumeestele kui töötlevale tööstusele. Poliitikutelt ootaks praeguses olukorras selgeid seisukohti, kas ja kuidas meie „soldateid“ kavatsetakse abistada.

Ettevõtjad, kes on selles konfliktis sattunud eesliinile, vajavad praegu selgeid sõnumeid, mitte dotseerivaid arutelusid Vene turu eripäradest. Ettevõtjad vajavad selgust, kas nad jäetakse väljale üksi või on tagalas toetus olemas?

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+