26. novembril Eestis tähistatav kodanikupäev paneb tavalise kodaniku üldjuhul õlgu kehitama, sest vaba päeva sel puhul ei anta ja tähtpäeva sõnum on küllaltki laialivalguv.
Kodakondsus on kaasasündinud seisund, mida, nagu oma nimegi, valida ei saa. Need lihtsalt antakse kaasa ja üldjuhul ei vaheta inimene vabatahtlikult kumbagi uue vastu välja.
Oma nime tähenduse peale mõtlemiseks ei kuluta me üldjuhul palju aega ja ka nimepäeva tähistamine pole Eestis kuigi levinud. Üsna sarnane on seis ka kodakondsuse ja kodanikuks olemisega – oleme seda iga päev ilma suurema tseremooniata. Kasutame ära oma kodanikuprivileegid ja täidame kodanikukohuseid.
Sestap satub inimene ilmselt kimbatusse, kui soovida talle homme head kodanikupäeva ja küsida, mis tunne sel puhul hinges valitseb? Mis sa ikka oskad vastata? Igapäevane.
Hoopis teine on lugu nende tublide eestimaalastega, kellele antakse kodanikupäeval pidulikult üle kodakondsustunnistus, Eesti pass. Kui sünnijärgsele kodanikule on kodakondsus isegi triviaalne, siis neile on see tõepoolest läbimurre, saavutus. Erinevalt sünnipärastest kodanikest on nemad kodakondsuse nimel vaeva näinud – õppinud ära võõrkeele, teinud endale selgeks selle riigi rahva põhilised seisukohad ning tunnustanud neid.
Uute kodanike n-ö pidulik vastuvõtmine kõrgemate võimuesindajate osavõtul on selle päeva tähtsaim osa. Elanike arvu vähenemisega kimpus Eesti riigile on uute lojaalsete kodanike lisandumine äärmiselt oluline. Ütles ju vabariigi presidentki, et Eestist peab saama maa, kuhu tahetakse tulla nii tööle kui elama. Teame kõik, et praegu on asjad pigem vastupidi.
Mõtet laiendades võiks lisada, et Eesti passi omamine peaks olema eesmärk võimalikult paljudele ausatele inimestele, kes ühel või teisel moel end selle riigiga on sidunud või kavatsevad seda teha. Olgu siis tegemist kapitalistiga, kes siin oma vara kasvatab, pensionäriga, kes tahab õdusalt vanaduspõlve veeta või palgalisega, kes on siin leidnud tasuva töö.
Miks ei võiks nad lisaks siin elamisele ja töötamisele omada ka Eesti kodakondsust? See ei teeks meid vaesemaks, pigem vastupidi. Ilmselt nad ei mõtle sellele võimalusele, aga neile peaks seda soovitama, sest Eesti kodakondsus on sedavõrd haruldane asi, et seitsmest miljardist inimesest on see vaid napilt enam kui miljonil. Eks ole ju elitaarne klubi?
Praegu tuleb suurem osa Eesti uutest mittesünnijärgsetest kodanikest nende hulgast, kes seni kuulusid määratlemata kodakondsusega inimeste sekka. Nende suhe Eesti riigiga on nagu pikalt kestnud vabaabielu, mis on viimaks otsustatud ametlikult registreerida. Neid, kes jätkavad Eesti Vabariigiga kohustusteta kooselu on aga endiselt palju – üle 100 000 inimese.
Kõige hõlpsam viis kodanike arvu kiiresti tõsta, oleks anda neile ja paljudele teistelegi automaatselt kodakondsus. Sellest ei sünniks midagi head, sest ka heasse klubisse ei võeta vastu kõiki sisseastujaid.
