Tervishoiutöötajate planeeritavat streiki on natuke meelevaldselt tõlgendatud kui arstide liidu järjekordset palga „väljapressimisaktsiooni“. Kui lugeda nende 17. septembri pressiteade lõpuni, siis tegelikult ei tõmmata 1. oktoobril juhe seinast mitte väikese palganumbri pärast, vaid nõudmisega Eesti meditsiini rahastamine ümber korraldada.
Sellest, et Eesti tervishoiusüsteemi rahastamine vajab põhimõttelist laadi muutusi, on palju räägitud. Kuna lapsi sünnib vähe, noori rändab Eestist välja rohkem kui sisse kolib ja inimeste keskmine eluiga muudkui pikeneb, siis on suurema jututa selge, et tervishoiusüsteemi äratoitmisega tekib millalgi paratamatult raskusi. Kui kõik vajavad abi ja turgutamist, siis kes selle kõik kinni maksab?
„Kes maksab?“ on tervishoius keskne küsimus. Praegu justkui ei maksa keegi, sest kuigi arsti juurde pääsemise eest tuleb tasuda mõni euro visiiditasu, saab ilmselt igaüks aru, et sellega suuri haiglaid käigus ei hoita.
Raha tuleb mõistagi haigekassast, aga kust see sinna saab, on paljudele mõnevõrra tume maa, sest sotsiaalmaksu olemasolu enamik Eesti inimesi lihtsalt ei tunneta. Kuidas nad saaksidki, kui nad ise seda ei maksa? Maksab tööandja ja nõnda on tekkinud petlik illusioon „tasuta“ või „riigi“ arstiabist.
Süsteem kukub pikali
Kuni rahvastikupüramiidi alumised plokiread on laiemad, kui pealmised, töötab solidaarsel rahastamisel põhinev süsteem suuremate tõrgeteta. Noori maksumaksjaid on palju ja nende panusest piisab, et vanade ja väetite haiglaarved saaksid tasutud.
Paraku on Eesti rahvastikupüramiid oma normaalse kuju kaotanud ehk siis alumised plokiread on muutunud oluliselt kitsamaks kui keskmised, mis annab aimu, et prognoositavas tulevikus tekib meil solidaarsusel põhineva ravikindlustuse käigushoidmisega suuri probleeme. Maksuraha lihtsalt ei jätku, deformeerunud püramiid kukub pikali.
Võib küll hellitada lootust, et ehk suudab Eesti majandus hüpata üle oma varju ja meil tekib enneolematu majandusbuum, mis imeb raha riiki nagu švamm vett, kuid ilmselt pole ainult sellele lootma jääda väga mõistlik.
Valitsuspoliitikud ei ole tervishoiu rahastamise ümberkorraldamist seni teemaks võtta tahtnud, sest populaarsust koguda ei ole sellega võimalik. See ei tähenda, et asjaga ei tegeldaks. Haigekassa uueks juhiks valitud Tanel Ross on oma esimesed avalikud esinemised pühendanudki eelkõige lisaraha leidmise teemale.
Alles hiljuti pakkus ta välja, et dividendidele võiks kehtestada sotsiaalmaksu, enne seda mängis ta ideega maksustada sotsiaalmaksuga teise ja kolmanda pensionisamba väljamaksed. Tõenäoliselt kombatakse selliste ideede loopimisega ühiskonna taluvuspiiride.
Hea küll, kruvitakse mingi maksuprotsent kuskil kõrgemaks ja haigekassa saab vajaliku lisaraha, et käia kaasas kulude kasvuga. Aga see ei lahenda probleemi, vaid lükkab seda edasi. Varem või hiljem on haigekassa esimees taas nukra näoga ajakirjanike ees, tõdemusega, et maksubaas on kitsaks kulunud.
Arstid panustavad erameditsiinile
„Tervishoiusüsteemi korrastamist“ ja „rahastamise muutmist“ nõudvad meedikud on seega õigel teel. Midagi tuleb muuta, ent mida? Muidugi mõtlevad nad eeskätt enda rahakotile (kes ei mõtleks), kuid nende eesmärk pole kaubelda riigilt välja järjekordne palgatõus, vaid muuta süsteem selliseks, et kauplema enam ei peakski, vaid saaks ise hindu kehtestada.
Arstid on mõistnud, et praegusel kujul on haigekassa muutunud uppuvaks laevaks, millelt tuleb võimalikult kiiresti jalga lasta. Tervishoiusüsteemi korrastamine tähendaks praktikas eratervishoiu osakaalu suurenemist, kus arsti sissetulek ei sõltu enam haigekassa lepingust, vaid eelkõige oma pea ja käte osavusest.
Praegu toimivad need süsteemid kõrvuti: eriarst vaatab ambulatoorses vastuvõtus patsiente läbi n-ö haigekassa järjekorras ja seejärel erajärjekorras, mille peamine vahe seisneb pikkuses. Haigekassa järjekorras võite arsti juurde pääsu oodata mitu kuud, ent erajärjekorras kulub paar nädalat, kui sedagi.
On inimlikult mõistetav, et arstile meeldib rohkem tegeleda nende patsientidega, kes tema jutule tuleku eest ka reaalselt maksavad. Kui see praktika oleks valdav, lõppeks ära pidev palgatõusu nuiamise jutt, mis arstidele endilegi ilmselgelt ei meeldi.
Eratervishoiu osakaal saab suureneda üksnes siis, kui selle kõrval areneb välja ka erakapitalil põhinev ravikindlustus, kus inimene kindlustab end haiguste vastu nii nagu ta praegu kindlustab näiteks oma maja: tulekahju vastu kindlustab, aga tormituule vastu jätab kindlustamata lootuses, et maru ei puhke või kui rahakott kannatab, siis võetakse kindlustus igaks elu juhtumiks.
Erakindlustuse areng sõltub sellest, millisena näevad poliitikud solidaarse ravikindlustuse tulevikku. Kas see on ka 20 aasta pärast n-ö kõikehõlmav, pakkudes inimestele „tasuta“ arstiabi, mis tähendab üha pikenevaid järjekordi ja keskpärast teenindust, sest kvaliteedi hoidmiseks jääb raha üha vähemaks, või võtab meditsiin Eestis selge kursi turumajanduse poole, nagu see toimib hambaravis.
Nii nagu pensioni esimene sammas aitab pensionäril tulevikus hinge küll sees hoida, kuid vanaduspõlves vorsti ostimiseks tuleb kogu elu teist sammast paisutada, nii tuleb patsiendil harjuda mõttega, et mitte väga kauges tulevikus piisab riiklikust ravikindlustusest vaid elus püsimiseks vajaliku abi jaoks (erakorraline abi, vähiravi), kuid enamiku ihuhädade leevendamiseks tuleb osta kindlustuspoliis.
Ilmus Õhtulehes 1. oktoobril 2012
