Sildiarhiiv: tööturg

Eesti vajab värsket verd


Eesti inimarengu aruande üks olulisemaid järeldusi on tõdemus, et kakskümmend aastat väldanud edulugu on riigi võhmale võtnud. Edukursi hoidmiseks tuleb suurendada sisserännet, sest teisiti ei ole edasine kasv võimalik.
Viimase 20 aasta jooksul on kolme Balti riigi rahvaarv vähenenud kokku umbes 1,5 miljoni inimese võrra. Aruandes märgitakse, et arvestades Eesti summaarset väikest rahvaarvu, on väljaränne ja pikalt püsinud negatiivne iive meid võrreldes Läti ja Leeduga kõige valusamalt puudutanud.
Seega, nagu järeldavad aruande koostajad, vajab Eesti tulevikus tõhusat sisserännet, et asendada puudujääv tööjõud.
Ega see suur avastus ole. Tööjõu puuduse üle kurdavad tööandjad juba hiljemalt Euroopa Liiduga ühinemisest alates, mil tööjõu vaba liikumine, suunaga Eestist väljapoole, hakkas paljude ettevõtete igapäevast toimimist mõjutama.
Tööjõu puudus ei olnud pelgalt buumiaegne mullistus. Masu-aastatel toimus tööjõuturul küll pakkumise ja nõudluse suhtes teatud korrastumine, kuid ühtlasi leidis aset ka tööjõu kvaliteedi langus, sest suur hulk tublisid inimesi lahkus kas oma senisest kodukohast suuremasse keskusse või üldse Eestist.
Kuigi tööpuudus püsib endiselt suhteliselt kõrgel tasemel, on tööandjate üheks olulisemaks mureks endiselt korralike tööinimeste vähesus. Meil on küll palju pikaajalisi töötuid, kuid nende motivatsioon tööle asuda on suhteliselt madal.
Eriti rängalt on töövõimeliste inimeste puudus tabanud maapiirkondi, mis piltlikult öeldes on elujõus meestest tühjaks jooksnud. Esmalt käiakse kaugemal tööl, siis seatakse end sisse ja viiakse pered järele.
Suuremad keskused imevad tööjõu endasse, mis muudab väikelinnades tööjõumahukama ettevõtlusega alustamise üsna raskeks, ja maal peaaegu võimatuks. Kuni majandus püsis languses oli suuremates linnades tööjõudu rohkem saadaval, kuid niipea kui algas uus kasv, oli ettevõtjad vana jutuga taas platsis: tööjõudu pole.

Poliitiliselt tundlik teema
Poliitikud on võõrtööjõu temaatikat katsunud vältida. Eestis on see ajalooliselt tundlik teema, sest nõukogudeaegse kontrollimatu välistööjõu sissevedamisega löödud haavad olid sügavad, ega ole täielikult armistunud tänasekski.
Levinud on seisukoht, et seni kuni meil on veel töötuid ja kümned tuhanded kaasmaalased töötavad välismaal, ei saa rääkida vajadusest tööjõudu sisse tuua. Paneme töötud tööle ja kutsume lahkunud tagasi! Poliitikud teavad aga isegi suurepäraselt, et see jutt on mõnevõrra ebareaalne.
Et see nii on, tõestab poliitikute kõnepruugis esinev mööndus, et kvalifitseeritud tööjõudu võiks Eestisse siiski lubada. Aga mida see tähendab? Mõiste „kvalifitseeritud tööjõud“, on üsna ümmargune, mis ei tähenda ainult IT-spetsialiste, nagu oleme vahest harjunud arvama, vaid ka kvalifitseeritud keevitajaid, ehitajaid, õmblejaid…
Hirmujutud „odavast tööjõust“ on poliitikute väljamõeldis, sest näidake mulle mõnda tõsiseltvõetavat firmajuhti, kes välismaalt lumpenit sooviks importida? Tahetakse ikka neid mehi-naisi, kes suudavad tööd teha, kui omad inimesed seda teha ei oska või ei soovi.
Erakonnad on juba ammu mõistnud, et Eesti majanduse ja sotsiaalkaitse edasine areng ei ole välistööjõudu kaasamata lihtsalt võimalik. Käes ei ole veel kriitiline hetk, mil probleemi avalikult tunnistada.

Firmade konkurentsivõime kannatab
Välistööjõu julgem kaasamine aitaks parandada Eesti firmade konkurentsivõimet. Praegu palgatakse väiksematesse tööstusfirmadesse, ehitustele inimesi, kellelt nõutakse hommikul töölejõudmist ja võimet õhtuni kaine püsida; vajalik väljaõpe toimub kohapeal.
Kui tööjõule seatavad nõuded lastakse sedavõrd madalale, ei saa nende firmade puhul rääkida mingisugusest arengust, innovatsioonist. Tööjõu halva kvaliteedi tõttu on nad sisuliselt määratud jääma allhanke kõige madalamale redelipulgale.
Paraku ei ole väiksemates kohtades ettevõtjal aga enam valikut – ta kas palkab saadaolevad inimesed või lõpetab ettevõte tegevuse. Praegu on see väikeste kohtade probleem, kuid vale oleks arvata, nagu oleks suuremate linnade firmad tööjõuga igavesti kindlustatud. Ka nende arengule hakkab töökäte vähesus üha suuremat mõju avaldama, sest tööjõupuudus on ka Euroopa probleem. Ühel hetkel ei suuda Eesti ettevõtted enam täita Põhjamaade tellimusi, olgu siis põhjuseks vajakajäämised mahus, kvaliteedis või mõlemis korraga. Võõrtööjõu sissevedamine tooks turule reaalse konkurentsi, mis seal praegu puudub.
Loomulikult ei ole võimalik mööda vaadata ohtudest, mida võõrtööjõu massiline kasutamine endaga kaasa toob. Kui Lääne-Euroopas riskivad suuremad linnad sellega, et sisserännanute teine ja kolmas põlvkond aeg-ajalt märatseb ja autosid põletab, siis Eestis toob võõrtööliste arvukas ja järsk lisandumine kaasa surve meie keele ja kultuuri püsimisele.

Tööjõud idast
Küsimus on ka selles, kust see võõrtööjõud peaks Eestisse tulema. 2004. aasta maist kehtiv tööjõu vaba liikumine ei ole meile toonud seda suurt hulka türklasi, kellega eurovastased ühinemise eel ähvardasid.
Eesti puhul tuleb kõne alla tööjõu sissetoomine Venemaalt, Ukrainast, Valgevenest, kellega meil on kultuuriliselt palju rohkem sarnasusi ja kogemusi kui Põhja-Aafrikast tulevate immigrantidega. Kui venelaste veidrustega oleme harjunud, siis araablaste töökultuuriga tuleks alles tutvust tegema hakata.
Fookus ei peaks olema lihtsalt tööliste impordil, vaid pigem tuleks neis slaavi riikides Eestit tutvustada ja välja pakkuda kui potentsiaalselt head äriajamise kohta, kuhu vajadusel on Vene ettevõtjal võimalik kaasa tuua ka oma tööjõud. Meil on ELi turg, käeulatuses rikkad Põhjamaad, kapitali armastav maksukeskkond, stabiilne seadusandlus ja investeeringute nimel võistlevad omavalitsused. Seda polegi nii vähe.
Kahtlemata on võõrtööjõule panustamine suur väljakutse, kuid mis meil üle jääb? Loota, et kõik välismaale lahkunud pöörduvad kord tagasi, on naiivne, sest varasemad väljarändelained Euroopa vaesematest riikidest seda usku ei kinnita.
Võrrelda võõrtööjõu suuremat kaasamist okupatsiooniaegse industrialiseerimisega pole õige, sest siis ei olnud ENSV nukuvalitsusel selles osas midagi kaasa rääkida. Praegu aga on sisserände kvootide kehtestamine Eesti valitsuse pädevuses.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Eesti hiinastub


Eesti majandus on kasvanud juba viis kvartalit järjest ja teeb seda kasvava hooga. Asjata pole Eestit hakatud taas kutsuma Balti tiigriks, sest meie majanduskasv on ELi üks kiiremaid, mis ei põhine aga kunstlikult üles köetud sisetarbimisel, vaid sulaselgel ekspordil.
Faktid on järgmised: Eesti eksport kasvas eelmisel aastal 35 protsenti. See oli erakordne saavutus mitte ainult kasvuprotsendi osas, vaid ka selle poolest, et mitte kunagi varem pole väljamüügi rahaline maht olnud nii suur, kui 2010. aastal – 8,75 miljardit eurot.
Eelmise aasta neljandas kvartalis oli Eesti majandus 6,6 protsenti suurem kui aasta varem. Võrreldes 2010. aasta kolmanda kvartaliga kasvas majandus kolme kuuga 2,3 protsenti. 12 kuu võrdluses oli Eesti kasvukiirus ELi suurim, kvartaalses võrdluses olime Soome järel teised.
Kahtlemata peab siinjuures võtma arvesse, et 2009. aastal tegi Eesti majandus läbi masendavalt suure kukkumise, kuid fakt, et Eestis toodetud kaupade tarbimine on välismaal kasvanud, jääb vankumatuks tõsiasjaks.
Statistikaameti andmeil vedas ekspordi kasvu töötlev tööstus, kitsamalt elektroonikatööstus. Veel kitsamalt aga Ericsson Eesti AS, kus kokku pandavate võrguseadmete müük annab hinnanguliselt koguni kümnendiku Eesti ekspordist kogumahust ja poole Rootsi minevast ekspordist. Rootsist on saanud Eesti peamine ekspordipartner.

Eesti – Põhjamaade vabrik
Elektroonika- ja masinatööstus on Eestis valdkond, kuhu EASi ennustuse kohaselt peaks lähiajal veel investeeringuid tulema. Mitmed ettevõtted Skandinaaviast, kuid ka mujalt Euroopast ja Venemaalt on taasavastanud Eesti kui soodsa tootmiskoha. See kasvatab eksporti, majandust ja ka tööhõivet. Eestist on saamas Põhjamaade vabrik, nii nagu Hiinat kutsutakse maailma suurimaks vabrikuks.
Eesti üks peamisi konkurentsieeliseid on praegu madalad tööjõukulud, mis on muutnud allhanketöö tegemise siin jälle tasuvaks. 2009. aastal räägiti päris valjult, et valitsusel tuleb kokkuvarisenud ekspordi taastamiseks kroon devalveerida, kuid seda ei juhtunud. Kroon säilitas oma puutumatuse, selle asemel „devalveeriti“ Eesti töövõtja, kes hakkas tegema oma tööd odavamalt ja üldjuhul ka varasemast rohkem.
Eurostati andmeil vähenes tööjõukulu Eestis 2010. aastal keskmiselt 6,7 protsenti ning see jätkab prognoosi kohaselt vähenemist nii tänavu kui ka 2012. aastal. ELis oli mullu tööjõukulude vähenemine järsem üksnes Leedus (7,1%).
Saavutatud ekspordi ja majanduse kasvu eest tuleb teha sügav kummardus Eesti sinikraedele, kes on nõus töötama odavamalt kui kolleegid Põhjamaades, kust tootmist nüüd hoogsalt siia üle kolitakse.
Kuigi valitsuserakonnad kirjutavad ekspordi- ja majanduskasvu ühisrahaga liitumise teeneks, pole see ilmselt päris nii, sest meie suurimaks ekspordipartneriks tõusnud Rootsis kehtib jätkuvalt nende oma kroon. Hiina pole samuti eurotsoonis, ometi tehakse seal oi-kui-palju allhanketööd Euroopa kompaniidele.

Eeskuju Hiina
Hiinast sai veebruaris USA järel maailma suuruselt teine majandus. Eelmisel aastal oli Hiina maailma suurim eksportöör. Tänu kaubandusbilansi suurele ülejäägile on Hiina valitsusel kogunenud raha, mida kulutada lisaks relvastumisele ja kosmoseprogrammile ka USA ja Euroopa riikide võlakirjade ülesostmisele.
Aga hiinlased ise on vaesed, oluliselt vaesemad kui näiteks eestlased. Hiina SKP ühe elaniku kohta moodustas eelmisel aastal 7400 USA dollarit, Eestis 19 000 dollarit. Majanduse kasvukiirus oli Hiinal mullu maailmas viies.
Võib järeldada, et isegi kui riigi majanduskasv põhineb ekspordil ja tema kaubandusbilanss püsib positiivne, ei taga see tavalisele kodanikule paremat elujärge.
Eesti geograafiline paiknemine rikkamate riikide rajoonis tagab edaspidigi selle, et meie elujärje keskmised näitajad on Hiina ja paljude teiste Aasia maadega võrreldes paremad. Aga olemuslikult on Eesti hiinastumas. Me võistleme elektroonikatööstuse allhanketööde pärast ja „saadame“ kõrgemat elujärge taotlevad inimesed välismaale tööle.
Allhange ja lihtsate asjade tegemine ei ole häbiasi, ka Nokia alustas kummikute tegemisest. Kaelavajunud majanduskriisi alguses lohutati, et raskuste kõrval on kätte jõudnud suurepärane hetk uute ja nutikate äride sünniks, mis kokkuvõttes muudavad meie majanduse struktuuri, tõstes esile teadusmahuka ekspordi.
2011. aasta hakul ei saa aga öelda, et majanduskriisi järel oleksid loodetud muutused toimunud. Eestis ei toodeta varasemaga võrreldes kallimaid eksportkaupu, vaid tänu märgatavalt odavnenud tööjõule tehakse seda kriisieelse ajaga rohkem. See on tekitanud pettekujutelma, et Eesti majandusel on hakanud väga hästi minema ja nüüd tuleb hinge kinni pidada, et midagi ei muutuks.
Odavale ekspordile orienteeritud riik vajab suures koguses odavat, kuid samas oskustega tööjõudu. Hiinas on see olemas, meil aga üha vähem. Et Eesti allhankijad suudaksid ka tulevikus konkurentsis püsida, tuleb tööandjatel veenda inimesi odavalt töötama ja/või valitsust tegema uusi maksukärpeid või vedama sisse sobivatele tingimustele vastavat tööjõudu. Näiteks Hiinast.
Hiinas liiguvad välisfirmad odavama tööjõu otsingul suhteliselt jõukamalt rannikualalt vaesema sisemaa poole. Meil pole aga kuskile liikuda. Hiina valitsus hoiab ekspordivõimekuse säilitamiseks kunstlikult madalal jüääni kurssi dollari suhtes, kuid Eestil pole euro kurssi võimalik muuta. Ainus, mida Eesti saab edaspidigi alandada, on oma tööinimeste väärtus. Küsimus on vaid selles, kas ka tööinimesed enda jätkuva „devalveerimisega“ lepivad.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+

Kadunud põlvkond on veel leitav


Neli varastes 20ndates, kergelt tuikuvat noormeest suunduvad kesklinna poole. Seltskond on lõbus – visatakse nalja, kommenteeritakse vastutulijaid, keda sel kolmapäevasel lõunatunnil pole just palju liikvel.

Kas see, ilmselt hommikuse peaparandamise järel värsket õhku hingama tulnud seltskond esindabki kadunud põlvkonda, kellest viimastel kuudel üha enam on rääkima hakatud? Noored, kes kõrge tööpuuduse ajal ei suuda tööturule siseneda ja jäävad seetõttu abirahade ning vanemate toetuse najal vegeteerima, käivad alla, kaotavad elamispinna, emigreeruvad või korjab nad üles allilm.
Põhjusi, miks noori praegu tööle ei taheta võtta, on juba küllaldaselt välja toodud: tööandjad eelistavad palgata pigem keskealisi kui kollanokki. Isegi juhul kui algajad on mitu talve rohkem koolis käinud ja omavad avaramat maailmapilti, kui keskealised konkurendid, on tööturul eelisseisus viimased. Erinevalt uustulnukatest on „vanadel“ ette näidata oskus kella kaheksast viieni millegi loovaga tegeleda; neile võib kindel olla, samas kui noortest räägitakse igasugu hulle jutte.
Paljud tööandjad iseloomustavad noori tööturule sisenejaid kui pirtsakaid, liialt valivaid, tõrksaid, ebalojaalseid, oskusteta ja nii füüsiliselt kui vaimselt vähevastupidavaid inimesi. See mitte kõige parem reklaam on ebaõiglane üldistus, kuid paraku üha kinnistuv.

Tööturust tekkis väärpilt
Kas ja kes peaks noorte töötusega tegelema? Tööandjad ei soovi muude murede kõrval endale sotsiaalset rolli hakata töötajaid koolitama, vaid eelistavad inimesi, kes suudavad juba homme tööle hakata. Kui keegi noortega siiski jändab, siis mitte altruismist, vaid parema alternatiivi puudumise pärast.
Kindlasti reguleerib üht-teist ära ka turu nähtamatu käsi, sest kui töötus hakkab järk-järgult vähenema, suureneb usutavasti ka noorte hõivatus. Kas ühiskonnal on aga aega nii kaua oodata? Kas tööturu iseeneslikku korrastumist oodates ei kanna me liiga suuri kaotusi raisatud inimsaatuste näol?
Tegelikult suudavad noored inimesed tööd teha küll ning seda tõestasid nad mõne aasta eest buumi ajal üsna veenvalt. Küsimus on stiimulis.
Noorte praeguse kõrge töötuse juured on eelmises majandusbuumis, mis imes tööturule ka need, kes selleks veel sugugi valmis polnud ning andis neile töökohad, mida tegelikult poleks normaalsetes oludes pidanud tekkima.
Poisiohtu noormehed tõmmati ehitusfirmade poolt tööle ja visati kinnisvaramulli lõhkimineku järel sama järsult ka tänavale tagasi. Noored sisenesid, tihtipeale kooli pooleli jättes, tööturule õhustikus, kus palku tõsteti aastas paarikümne-protsendiste sammudega ja tööandjad käisid ehitusplatsil poisse veenmas, et nad enne objekti valmimist Soome ei läheks.
Kahjuks tekkis paljudel noortel tööelust täiesti äraspidine ettekujutus ja selle „õigeks pööramine“ võtab mõnevõrra aega. Majanduse sööst sügavikku pani buumi ajal tööturule tulnud kollanokad aga olukorda, kus töö kadus seletamatul kombel ära ja kellel see alles jäi, neilt nõuti väiksema tasu eest rohkem tööd.
Paljude maailmapilt paisati segamini ja selle tulemusena on maad võtnud pettumus ja soov pigem lennata ühe-otsa-piletiga Austraaliasse viinamarju korjama kui minna tööle mõnda kodumaa farmi või katsuda omal käel millegiga alustada. Täpselt nii, nagu tööandjad väljendavad oma pettumist noortes, tunnevad noored, et tööandjad on neid on petnud.
Kõige parem kokk on loomulikult nälg, kuid Eesti ühiskond on sotsiaalselt sedavõrd turvatud, et noored, kes alampalga eest ei taha töötada, saavad riigi ja perekonna ühisel toetusel praegugi suhteliselt hästi hakkama.

Töötukassa jõud jääb napiks
Kas suure hulga noorte kodus lorutamine või välismaale minek on ühiskonnas sallitav või tuleks midagi ette võtta? Kõik poliitikud on valmis siiralt kinnitama, et inimesed on Eesti suurim väärtus. Jääb ainult arusaamatuks, miks selle väärtusega väärikalt ümber ei käida.
Töötukassa on töötutega tegelemisel ilmselgelt jännis. Tema arsenalis on küll hulk tööturu elustamise meetmeid, kuid sellest kõigest on jäänud väheks, et Eesti tööturg elastseks muuta, nagu valitsus töölepingu seaduse tegemisega soovis. Tegelikult näeme, et Eesti tööturg on suhteliselt puine, sest ühtaegu on meil nii hirmutavalt suur töötus, kuid samas valjeneb tööandjate jutt töökäte puudusest.
Sealhulgas ei pakuta tööd ainult programmeerijatele, vaid nõudlust on ka sinikraeliste järele, kellelt oodatakse eeskätt arenemisvõimet, võimet tööd teha ja kaheksast viieni kaine püsida. Need ei ole väga rängad nõuded, kuigi eks ka palk ole selline, millest maasturi ostmiseks ei jätku.
Tööturu elavdamise üks oluline takistus on töötukassa suutmatus praegustes oludes piisaval määral tööandjaid ja töövõtjaid vahendada. Paljud tööta inimesed langevad pärast töötuskindlustusmaksete lõppemist töötu staatusest välja, mis ei tähenda, et nad tingimata töö leidsid. Töötukassa silmis on nende probleem aga lahendatud.
Paraku on töötukassa selles osas rohkem kassa, kust makstakse raha välja, kuid vähem tööturuamet, kes tööturuga tegeleks. Kindlasti on sellel mõistetavad põhjused, millest peamine on ressursipuudus.
Passiivse asutusena ootab töötukassa inimesi enda juurde, kuigi samas on hästi teada, et paljud tööta inimesed vajavad „äratamist“ ning käekõrval tööturule tagasivedamist. Kui praegu sellega piisavalt ei tegeleta, siis aasta-paari pärast on Eestis hirmuäratav hulk pikaajalisi töötuid, suur osa neist noored, kes ei suuda enam ree peale hüpata, kuigi majanduskasv on selleks ajaks ilmselt piisavalt uusi töökohti tekitanud.
Jõuamegi tagasi kadunud põlvkonna juurde. Tööolude paranemise ajaks on paljud inimesed olnud tööta viis aastat ning avastavad, et jõudes enda 30nda sünnipäevani on neist saanud täies elujõus kutselised töötud, kes on õppinud/harjunud mõtlema ja elama mitte palga-, vaid toetustepõhiselt.
Olukorra leevendamiseks ja hullema ärahoidmiseks tuleb noorte tööturule viimisega rohkem tegeleda. Kuulata ja kaardistada konkreetsed probleemid ning katsuda neid valla või linna piires lahendada. Pakkuda lahendusi ka neile, kes riigi silmis töötud enam pole, kuid tööd siiski ei leia. Kui seda ei suuda töötukassa, siis peaksid seda suutma omavalitsused, kellel on potentsiaalselt kõige parem ülevaade nii oma töötutest kui tööandjatest.
Leian, et kõigepealt tuleb noortele tagasi anda usk oma kodumaasse, et nad probleemide tekkimisel ei broneeriks kohe piletit odavlennule, vaid katsuks leida lahendusi Eestis. Seda pole võimalik saavutada kohe, kuid hakatuseks võiksime lõpetada noorte avaliku kirumise, kuidas nad mitte millegagi hakkama ei saa. Trotsi tekitamine põlvkondade vahel pole ei noorte ega vanade huvides.

JagaShare on FacebookTweet about this on TwitterPin on PinterestShare on TumblrShare on Google+