Mida teie ootate uuelt Riigikogult? Seda küsimust küsiti parlamendi uue koosseisu avaistungi ja valitsuse ametisse seadmise puhul meedias paljudelt, kuid vastused jäid üldjuhul ebalevaks. Tänu sellele võib Riigikogu XII koosseis kujuneda viimaste aegade üheks edukamaks.
Esimest korda ei olnud Riigikogu uue koosseisu alguses tunda ühiskonnas valitsevat suurt ootust. 1992. aastal oodati platsi puhtaks löömist, 1995. aastal loodeti, et maale saabunud üüratust vaesusest ja kauboikapitalismist aitab välja Tiit Vähi lubatud sotsiaalne turumajandus, kompetentsus ja koostöö.
1999. aastal sooviti, et võimule ei tuleks Edgar Savisaar ning valitsused ei vahelduks nii kiiresti kui eelnenud neljal aastal. 2003. aastal valitses ootusärevus, kuidas Res Publica Eesti poliitika moraalselt puhastab, 2007. aastal oldi kinnisvarast sedavõrd leilis, et oodati üha suuremaid ja suuremaid rikkusi ning igavest majanduskasvu, mida erakonnad valimiskampaania ajal heldelt lubasid.
Aga nüüd, aastal 2011, mida oodatakse Riigikogult ja valitsuselt nüüd?
Ootuste juured on talvises valimiskampaanias, mis sel korral oli üsna laialivalguv. Parteidel oli kõige kohta midagi öelda, kuid üht ja selget teemat nende seast välja ei koorunud. Et erakonnad ei suutnud oma mängu peale suruda, jäi suur vastandumine sedapuhku ära.
Sel põhjusel on ka Riigikogule ja valitsusele seatavad ootused ehk mõnevõrra ähmasemad ning sõltuvad suuresti sellest, mis igaühele parasjagu oluline. Ärimees ootab maksude alandamist, töömees palgatõusu, töötu töökohta… Esiplaanil on majandusteemad, kus ühiskonna eri kihtidel on erinevad soovid.
Populismist vaba
Riigikogule ja ka valitsusele annab see tegutsemiseks suurema vabaduse, sest kui sinult suurt midagi ei oodata, siis on raske ka ootusi petta. Parlamenti ei kammitse populismikampaania, nagu 2003. aastal, kui uued poliitikud katsusid üksteise võidu loobuda ametiautodest ja tehti muid rumalusi, et iga hinna eest tõestada „uue poliitika“ olemasolu. Valimiskampaania ajal liiga kuumaks köetud ootused said hiljem valimiste võitjale saatuslikuks ning „uus poliitika“ lõppes kiiremini, kui arvata osati.
Tänavu valitud Riigikogul on aga tõesti võimalik alustada „puhtalt lehelt“, nagu lausus esinduskogu avaistungil vabariigi president. Iseasi, kas parlament seda soovib, oskab ja viitsib.
Oht tunda end lihtsalt mugavalt, on ääretult suur. Üldine foon toetab seda – majandus kasvab taas, tööpuudus hakkab tasapisi vähenema, maksutulud suurenevad. Probleeme (kõrge tööpuudus ja inflatsioon) on, kuid need ei ole fundamentaalsed, vaid peaksid mõne aja jooksul järele andma.
Sellises olukorras nõuab igasuguste uute sihtide seadmine ning, veel enam nende saavutamine, suurt pingutust. Hoopis lihtsam on käia sissetallatud rada ehk jätta riigivõimu initsiatiiv valitsusele ning kannatada ära paljukasutatud kummitempli võrdlus. Arvestades, et Riigikogu juhatuses põhimõttelist muutust ei toimunud, on see üsna tõenäoline käitumisviis.
Kui aga juhtub, et Riigikogu soovib haarata suurema initsiatiivi, siis tuleb silmitsi seista ohuga kaotada suunataju, sest mingit selget ootust ühiskonnas ju Riigikogu suhtes ei valitse. Tulemuseks võib olla tulutu rapsimine, kus korraga soovitakse haarata kõike, kuid kokkuvõttes ei suudeta mitte midagi.
Seadusevabrikust ideede sünteesijaks
Parlamendi roll Eesti ühiskonnas on kahtlemata muutunud. Riigikogu ei ole enam seaduste konveier, nagu enne ühinemist Euroopa Liiduga, kui väga paljud õigusaktid tuli viia kooskõlla ELi õigusega. Eesti riik on seadusandluse poolest täiskasvanud (mitte valmis) ning seadusloome osa parlamendi töös on vähenenud. See tähendab, et aega on palju.
Muidugi täidetakse seda nn parlamenditurismiga suhete tihendamise tähe all, kuid mitte ainult. Riigikogu eelmise koosseisu ajal elustatud debatid „riiklikult tähtsal teemal“ on tee, mida mööda tuleb ka uuel Riigikogu koosseisul astuda.
Riigikogu ei ole pelgalt seadusi välja andev „asutus“, vaid ka foorum, kus käsitletakse Eesti, kuid mida aeg edasi, üha enam ka Euroopa jaoks olulisi teemasid. Parlament peaks olema koht, kus ristuvad ideed, millest poliitikud sünteesivad välja teabe, mida Eesti elu eri tahkude arendamisel saab kasutada.
Peaminister Andrus Ansipi eelmisele valitsusele on ette heidetud autoritaarsust ja diskussiooni lämmatamist. Seda enam peab olema parlament see koht, kus toimub arutelu meie ees seisvate valikute üle. Olgu selleks kas või Eesti osalemine eurotsooni kriisihaldusmehhanismis ESM, mis tekitab küll vaidlusi Saksamaal ja Soomes, kuid mitte Eestis. Küsimus pole sealjuures niivõrd selles, kas panustada euro stabiilsusse, vaid millistel tingimustel meie raha hiljem kasutatakse.
Rääkimata energeetikast, hariduskorraldusest, kus otsustele peavad eelnema arutelud, mitte vastupidi.
Need ja paljud tulevased probleemsed valikud tuleb Riigikogu poolt rahulikult läbi arutada ja inimestele selgitada, miks on tarvis otsustada nii ning mitte teisiti. Kiiret ei ole kuhugi. Kui alustanud parlamendi koosseis suudab selle saavutada, saab temast kahe kümnendi parim koosseis.
