Riigikogu järgmises koosseisus on suure tõenäosusega esindatud taas viis erakonda, sest õhk on uute erakondade loomise plaanidest tiine ja küllap saab kuskil seltskonnas uljas meel mõistuse häälest võitu.
Uutel parteidel pole viimasel ajal Eestis kuigi hästi läinud. Nii Res Publica kui ka Rohelised, kes 2000ndatel uue jõuna Riigikokku välja murdsid, ei suutnud kättevõidetud positsiooni hoida.
Res Publica nime all poliitikasse sööstnud noored mehed mõistsid üsna pea vana tarkust, et liider olla on palju raskem kui selleks saada. Toimival erakonnal, mis on oma kasvuraskused üle elanud, on poliitikamäe tipus lihtsam vastu pidada, kui uuel tulijal seal püsivalt kanda kinnitada.
Res Publica ühinemisplaanist Reformierakonnaga ei saanud asja, kuid Isamaaliiduga see õnnestus, ja edukalt. Üksinda jätkates olnuks Res Publica tänaseks ilmselt seal, kuhu Rohelised on jõudnud – ei kuskil.
Res Publica ja Roheliste suutmatus tipus iseseisvalt vastu pidada on süvendanud usku, et uusi parteisid Eesti poliitika kõrgliigasse niipea ei lisandu. Pole piisavalt rahakaid sponsoreid, kes suudaksid uued ja veel tundmatud poliitikahakatised sedavõrd tuntuks reklaamida, et neid valimistel ka menu saadaks.
Tuntud kujud on aga erakonna populaarsust silmas pidades ääretult olulised. Miks hoiab Konservatiivseks rahvaerakonnaks moondunud Rahvaliit kümne küünega kinni Arnold Rüütlist, nimetades teda erakonna auesimeheks? Sest president on ainus tõsiseltvõetav ankur, mis on hoidnud partei juures inimesi ega ole lasknud sellel täiesti allavoolu minna.
Konservatiivne rahvaerakond pole aga kindlasti see erakond, mis suudaks 2015. aastal Riigikogu viie protsendi valimiskünnist edukalt rünnata. Selleks pole nad piisavalt „uued“, nagu omal ajal Res Publica ja Rohelised, ega oma ka piisavalt tuntud tegijaid, kes võiksid partei tagasi tippu vedada.
Palju vabakutselisi poliitikuid
Et mõni uus erakond saaks järgmistel valimistel edukas olla, peab ta tooma värskeid tuuli, segatuna turvalisusega, mida pakuvad tuntud kandidaadid. Sellega tulid eelmistel valimistel toime sotsiaaldemokraadid, kuid kas see õnnestub neil kahtedel valimistel järjest?
Mõneti on praegune olukord sarnane kümnenditaguse ajaga, mil hulk noori mehi tahtis poliitikasse tulla. Vahe on selles, et praegu on turul päris palju tuntud ja läbiproovitud poliitikuid, kellel puudub kodupartei või kes ei näe praeguse seisu jätkudes oma seal isiklikku arenguperspektiivi.
Jutt käib mõistagi MTÜdest Vaba isamaaline kodanik ja Demokraadid. Esimene neist koondab IRLis ja teine Edgar Savisaares pettunud poliitikuid. Kuigi maailmavaateliselt on kahe vabaühenduse tuumik olnud mingil ajal teineteise vastandid, ühendab neid rahulolematus praeguse või mõnel juba ka eelmise kodupartei juhtkonnaga, olgu põhjused selleks millised tahes.
Need inimesed võiksid olla valmis riskima, sest kaotada pole õigupoolest suurt midagi. Mainitud seltskonnad ei ole teistesse erakondadesse laiali valgunud, vaid katsuvad vähemalt esialgu maad kuulata, et hinnata võimalusi uue partei moodustamiseks.
Samas nad teavad, kui tüütu see on, nagu ka seda, et uus partei on osadele neist ainus võimalus tippu (tagasi) jõuda. Kaine meel soovitab hoida seda, mis käes on, kuid küllap jätkub ka uljaspäid, kes vanad parteid kuu peale tahaks saata.
Kui leiduks inimesed, kes need kaks üsna sarnaste eesmärkidega seltskonda suudaks ühendada, oleks uuel erakonnal üsna tugev tuumik juba olemas. Tõnis Lukas, Mart Nutt, Andres Ammas, Indrek Tarand, Andres Herkel, Aimar Altosaar, Kalle Laanet, Rainer Vakra, on tuntud nimed, kelle najal kannataks üht parteid teha küll. Ilmselt võib nimistusse lisada ka Silver Meikari ning küllap leiduks veel nimekaid avaliku elu tegelasi, kes erakonna tegemisele õla alla paneks.
Aeg on soodne
Kui selline erakond peaks sündima, oleks tal potentsiaali jõuda vähemalt ühel korral Riigikokku. Eeldus on, et aktiivne liikmete värbamine peaks algama juba üsna pea. Õigemini kohe, sest praegu on selleks hea aeg: maakondades on üsna palju inimesi, kes on pettunud Keskerakonnas ja soovivad sealt välja astuda. Rahvaliidust on üle jäänud inimesi, kes pole endale kohta leidnud ning ilmselt leiab uusi liikmeid ka IRList. Näiteks Kalle Laanetil poleks Saaremaal ilmselt väga raske inimesi uude parteisse tuua, täpselt nagu Inara Luigasel Võru-, Põlva- ja Setumaal.
Aeg erakonna moodustamiseks on paras ka sel põhjusel, et aasta pärast ei pruugi seda aktiivset seltskonda enam alles olla. Keskerakonna eelmine pereheitmine andis sotsidele nende praeguse esimehe ja Rahvaliidu lagunemine tõi samuti sotsidele vajalikku täiendust. Sestap on ülimalt tõenäoline, et praegused n-ö vabakutselised poliitikud leiavad järgmisteks Riigikogu valimisteks endale uue partei olemasolevate seast ja IRLis ning Keskerakonnas kükitavad nn dissidendid lepivad teadmisega, et nad ei otsusta parteis just palju, aga see-eest on ninaesine tagatud.
Uue erakonna kõige tugevam külg on tema protestimeelsus, mis ühtlasi on ka tema kõige nõrgem pool. Protestimeelsus toob küll hääli, eriti nüüd, kus Keskerakond on Tallinnast väljaspool sisuliselt tegevuse lõpetanud, aga need on ka kaduma.
Protest tõi omal ajal võimule Res Publica, Rohelised ja viis europarlamenti Indrek Tarandi, aga kui saabub argipäev, võib üsna pea ilmneda, et uuel parteil oli küll hästi teada, mida nende konkurendid valesti teevad, aga mida ise kättevõidetud võimuga peale hakata, pole õrna aimugi. Aga võib-olla suudavad poliitikas juba karastunud vanad kalad tõestada, et uus poliitika on tõesti võimalik.
