Uppumissurmade suur arv peaks poliitikuid, valitsusametnikke sundima tegudele või vähemalt midagi ütlema, kuid üksikud erandid kõrvale jättes, hoitakse selle koha pealt suu kinni. Õhus on tunda nõutust.
Olukord on muidugi masendav: juulis uppus Eestis 34 inimest ehk pea kolm korda rohkem kui mullu samal kuul. Juba praegu on eelmise aasta uppumissurmade koguarv ületatud ning ilmselt alistub ka tunamullune näitaja. Vähelohutav on seejuures teadmine, et 1990ndate keskpaigas kaotas Eesti veekogudes elu üle paarisaja inimese aastas. Hullemal juhul võib tänavu uppunute koguarv ulatuda sajani, kuid pigem jääb alla selle.
Uppumisepideemia taustaks on muidugi ekstreemsed ilmaolud. Pikalt kestnud palavus on kütnud kuumaks inimkehad ning harjumatult soojaks väiksemad ja suuremad veekogud. Sellistes oludes otsivad veest jahutust needki, kes viimasel paaril-kolmel aastal pole vahest jalga järve või jõkke tõstnudki ning kelle hinnang enese võimetele võib olla aegunud.
Inimeste uppumise kaasa toonud eelduste ja põhjuste jada ei ole teada, mistõttu mingeid üldistusi teha pole võimalik. Oli see alkoholist pärit eufooria, mis sundis uimast meest üle järve ujuma? Oli see kramp, mis muutis keha liikumatuks ja tekitas paanika? Oli see haige ja kuumusest vaevatud süda, mis hoogsale kroolimisele vastu ei pidanud? Võime vaid oletada, mis ühe või teise inimese uppumissurma viis.
Riske saab hajutada
Ujuma minnes on inimene üksi ja niisamuti vastutab iseenda eest üksi. See on väga oluline teadmine, mis ilmselt paljudel juhtudel on endale teadvustamata jäetud. Pikemale reisile minnes kontrollib mõistlik autojuht mootoriõli taset, tulede korrashoidu, pidurite toimimist, et risk võõras kandis teeveerde jääda oleks võimalikult väike. Ujuma minnes aga jäetakse tagala tihtipeale kindlustamata – vette minnakse üksi ka kõrvalises kohas, võib-olla joobnuna, ujutakse kaldast nii kaugele, et jalad põhja ei puutu.
Kõik see lisab riske, mis tegelikult on välditavad. Joobes pead oleks mõistlik jahutada ämbri veega, ujuda on võimalik ka kalda lähistel, rinnuni ulatuvas vees, et vajaduse korral saaks jalad kindlalt põhja toetada. Ka avalikke, rannavalvega supelrandu on Eestis piisavalt, kus häda korral võib professionaalsele abile loota.
Teadagi, ei meelita valvatavad rannad inimesi, kes soovivad järveveeres koosviibimist korraldada, grillida ja omaette olla. Sestap võib avalikke supelrandu rajada ükspuha kui palju, märkimisväärne hulk inimesi eelistab sellegi poolest privaatsemat olemist mõnel kõrvalisel rannaribal ega tüki liivale, kus on koos sajad või tuhanded inimesed.
Vetelpäästja olemasolu rannas lisab alati turvalisust, kuid nii nagu ei jätku politseinikke igasse külasse, ei ole ka koolitatud päästjaid võimalik iga vähegi ujumiskõlbuliku tiigi äärde valvama palgata. Pealegi armastavad osad inimesed nagunii ujumas käia õhtuhämaruses, mil rannavalve on oma tööpäeva juba lõpetanud.
Uppumiste, nagu ka tulekahjude hulka on võimalik vähendada siiski süstemaatilise ennetuse ja koolitusega, mis ei piirdu üksnes teles jooksva hoiatava reklaamklipiga. Eeskätt tuleks rõhutada vanemate vastutustundlikku käitumist, sest joobnult rannas lällav isa, kes iga veerand tunni järel lubab üle järve ujuda, ei ole lastele kuigi heaks eeskujuks. Laste nähes purjujoomine pole üldse mõistlik käitumisnorm, saati siis veel avalikus kohas.
Lastes tuleks maast madalast kasvatada austust vee vastu, luua teadmine, et nagu tuli võib anda sooja, kuid ka kõrvetada, nõnda võib ka vesi olla ühtaegu abistaja ja teha sealsamas haiget.
Tänavune suvi on lastele veekogude iseärasuste tundmaõpetamiseks ju ideaalne. Ükski bassein ei asenda järve, jõge või merd. Pole vähetähtis, et laps õpiks ujuma just looduslikus veekogus, kus erinevalt basseinist tuleb tundma õppida ka lainetest, keeristest, allikatest, konarlikust põhjast tulenevaid ohte. Laps, kes on harjunud vaid turvalise basseiniga, ei oska järve või jõe eripärasid kartagi.
Kaasata tuleks vabatahtlikud
Randade turvalisuse tõstmisel on kasutamata võimaluseks vabatahtlikud. Meil on ju abipolitseinikud, priitahtlikud pritsimehed, miks ei võiks siis olla vabatahtlikud vetelpäästjad? Vastava koolituse läbinud vabatahtlikud vetelpäästjad oleksid need, kes võtaksid enda vastutada väiksemad rannad, mida kasutab aktiivselt ainult ühe või paari küla rahvas, kuid kuhu valve tellimine pole vallal otstarbekas. Peamiseks tasuks sellistele meestele-naistele oleks eeskätt kohalike inimeste austus, kuid varustuse soetamisel võiks omavalitsus või riigi päästeamet õla alla panna.
Veel lihtsam oleks väikerandades korraldada lastele organiseeritud suplemist. Maale vanavanemate juurde saadetud lapsed käivad ju üldjuhul lähimas veekogus ujumas-hullamas vanema järelevalveta. Miks ei võiks külas korraldada asju nii, et vee ääres käiakse enam-vähem kindlatel, kokku lepitud kellaaegadel, mil laste tegevusel hoiab üks või paar vanemat, kes suudavad kriisiolukorras ka adekvaatselt käituda, silma peal.
Või siis korraldada oma elu kuidagi kolmandat viisi, nii nagu kõige parem, pidades silmas laste turvalisust, mis on minu meelest peamine. Täiskasvanutel peaks juba endal olema nii palju mõistust, et vette minnes liigsetest riskidest hoiduda ning tajuda, et uppuja päästmine ongi tõepoolest kõigepealt uppuja enese asi.
Juuli 2010
