On Seto kuningriigipäeva sissejuhatus Mikitamäel. Päeva juht Inara Luigas küsib tema kõrval laval seisvalt president Toomas Hendrik Ilveselt: „Kas täna tulid koos ihukaitsjatega? Ma lehest lugesin, et Soome president Tarja Halonen ütles, et tema Eestisse ihukaitsjaid kaasa ei võta, kuna siin on nii toredad inimesed ja ta ei pelga. Kuidas sinuga on?“ Ilves vastas: „Mina tulin koos ihukaitsjaga, kelle nimi on Evelin.“
Riigipea vedas enda muidugi olukorrast vaimukalt välja, kuigi, kes tahab, võib seda ka labaseks valetamiseks nimetada, sest tegelikult oli lisaks mainitud Evelinile rahva seas ka paar professionaalset riigipea meesturvajat, kelle olemasolu nende hoolealune inimeste ees tunnistada häbenes.
Muidugi olnuks veel tobedam, kui Ilves hakanuks õigustama, et ega tema neid turvasid kaasa võtta tahtnudki, aga seadus sunnib jne. Nii või teisiti on Eesti ühiskond jõudnud oma arengus sinnamaani, kus avalikus teenistuses eriti tähtsad isikud (ETI-d) tunnetavad, et ihukaitse saatel koduvabariigis ringiliikumine paneb inimesi muigama.
Küllap on liikvel mitmeid lugusid, kuidas presidendi ihukaitse kohalolek veider-naljakana välja kukub. Üks selline räägib Ilvese käigust Võrumaa tuttava poole, kellega suitsusauna siirdunud riigipead jäi sauna nurgale ihukaitse valvama. Või siis lood peaminister Andrus Ansipist, kes käib koos ihukaitsega Pirital suusatamas.
Enne kui asuda „oma rahvast kartva“ presidendi või peaministri kallal ilkuma, peab tunnistama, et sellistes olukordades pole need mehed tõesti põrmugi vastutavad. „Süüdi“ on hoopis üks pika nimega valitsuse määrus, kus seisab üheselt: „Kaitstaval isikul ei ole õigust isikukaitsest loobuda ega anda korraldusi selle teostamise viiside või ajalise kestuse muutmiseks.“
Nii pole ei Ilvesel ega Ansipil seaduslikku õigust ihukaitsele öelda, et „poisid, võtke vaba päev, täna lähen randa“. Kas ja mitu turvameest riigipead ning peaministrit parasjagu saadab, sõltub politsei- ja piirivalveameti isikukaitsebüroo töötajate otsusest. Büroo töökorraldust politsei turvakaalutlustele viidates ei kommenteeri.
Nii jääbki saladuseks, millised ohud presidenti Seto kuningriigis, Võrumaa suitsusaunas või peaministrit suusarajal ja järverannas varitsevad; lisaks neile riskidele, mis ikka: liigne vedelikukaotus rohkem kui 30-kraadises päikeselõõsas või saunalaval, suusarajal paha kukkumine, järves uppumisoht.
Mis riigipead ohustab?
Kindlasti pole sõbralikud rahvaüritused, mida presidendipaar väisab, kohad, kus keegi kipuks nende elu ja heaolu kallale. Kahe turvamehe saatel ühe käsitööleti eest teise juurde jalutav esipaar näeb koomiline välja ja küllap nad tajuvad seda isegi. Tunnustades isikukaitsebüroo põhimõtet, parem karta, kui kahetseda, pingutatakse sellistel puhkudel minu meelest üle. Kui ihukaitseta siiski kuidagi läbi ei saa, peaks presidendipaari kaitsjate kohalolu jääma silmatorkamatuks. Ega nad kuumal suvepäeval olegi mustas ülikonnas, kuid peab olema pime, et neid mitte märgata.
Tegelikult ei näe ma üldse põhjust, miks keegi peaks kippuma Eesti riigipea või peaministri kallal koduvabariigis vägivalda tarvitama, kuid mina pole muidugi turvaekspert. Suurim oht, mis ETIsid Eestis ringi liikudes ähvardab, on minu meelest kohalikud külahullud, inimesed, kes tingimata peavad riigipead järjekordsest Eesti-vastasest vandenõust teavitama.
Nendega toimetulekuks pole turvamehi aga vaja, sest tegemist on rahumeelsete, kuigi tüütute inimestega, kes presidenti sügava lugupidamisega suhtuvad. Taolise olukorra lahendamiseks piisab täiesti kas suhtekorraldajast, assistendist või mõnest kaasasolevast nõunikust, kes löögi enda peale võtab, kui jutt liiga pikaks kipub minema.
Õnneks on määrus, mis ei luba ETI-del enda isikukaitse asjadesse sekkuda, valitsuse, mitte jumala poolt antud seadus. Seega on inimesel võimalik seda muuta. Olen kaugel arvamast, et ETIdel peaks olema õigus ise otsustada, mitu turvameest teda kuskil saadab, sest küllap on politseinikud selles osas neist kompetentsemad.
Pigem loodan, et politseinikud, kes ETIde ihukaitsega tegelevad, tajuksid ühiskonna ootusi, ega seaks oma hoolealuseid piinlikku, autoriteeti õõnestavasse olukorda. Ühiskonna ootuste äratundmises on poliitikud aga politseinikest kindlasti paremad, mistõttu võiks poliitikuil olla selles küsimuses kaasarääkiv, nõuandev roll.
Andke riigipeale rohkem suhtlemisaega
Nõu võiks ETI-dele anda veelgi, sest piinlikkusttekitav pole ainult nende külatanumal ihukaitse saatel liikumine, vaid ka stiil, kuidas riigi tähtsamad isikud maakonnavisiitidel ühelt kohtumiselt teisele liiguvad. Millegipärast on saanud ja jäänud moeks iga hinna eest eirata liikluseeskirja, mis puudutab teelõigul lubatud sõidukiirust. Muidugi on lubatud sõidukiiruse ületamine vilkurite saatel lubatud, kuid vaevalt, et kohustuslik. Aga aastast aastasse, kümnendist kümnendisse sõidavad ETI-d maal kiirusega, mis jätab, sõltuvalt ilmast, teeveeres jalgsi või rattaga liikujad kas tolmupilve nõutult seisma või autorataste alt lendava pori kätte.
Kõike on muidugi võimalik põhjendada ajapuudusega, kuid sellisel juhul tuleks otsa vaadata neile, kes koostavad riigipea või peaministri visiidi kava ja küsida: miks, pagana pihta, on see tehtud nii tihe, et kõrge poliitik ei saa kuskil õieti inimestega vestlustki alustada, kui assistent juba närviliselt randmekellale koputama hakkab. Parem planeerige mõni kohtumine vähem, siis jõuab inimestega kiirustamata kõnelda ja pole vaja bojaari kombel kihutada.
Kindlasti on neid, kes peavad nii ETI-de ihukaitse kui nende sohvrite kihutamise teemat asjakohatuks, sest see käib nende eluga kaasa. Võib-olla ongi nii, kuid usun, et turvameetmete leevendamine mitte ei vähendaks riigimeeste julgeolekut, vaid suurendaks Eesti põhjala ühiskonna kokkukuuluvustunnet ja rõhutaks seisuste puudust.
